Kaitsmisele tulevad väitekirjad

Katrin Idla

PRIIT PÄKK, sünd 1962 Eesti Maaülikool Taotletav teaduskraad: filosoofiadoktor (PhD), hüdrobioloogia Doktoritöö „Alterations of epidermal cells functional activity in fish due to infection” („Nakkuste poolt põhjustatud epidermise rakkude talitusliku aktiivsuse muutused kaladel”) http://dspace.emu.ee/xmlui/bitstream/handle/10492/155/Thesis_Pakk_%202012.pdf?sequence=1 Kaitsmine toimub teisipäeval, 14. veebruaril kl 12 Tartus Kreutzwaldi 62 ruumis A201. Juhendajad: prof Tiit Paaver ja PhD Piret Hussar (Tartu Ülikool) Oponent: dr Michael Engelbrecht Nielsen (Taani Tehnikaülikool)

Ohtlike kalahaiguste, nt gürodaktüloos, ihtüoftirioos, vähemal määral papillomatoos, poolt tekitatud majanduslik kahju on suur. Ühelt poolt on teave kalade naha kaitsemehhanismide toimimisest tähtis kalade nakkushaiguste ärahoidmiseks ja profülaktikameetodite täiustamiseks, teisalt pakub saadav informatsioon huvi dermatoloogidele ja kalabioloogidele.

Tänapäeva selgroogsete naha fenotüübiline rikkus on evolutsiooniliselt pärit veekeskkonnast. Ühest küljest on vesi hea lahusti, aga samas ka hea elukeskkond selgrootutele, kellest paljud võivad teatud oludes koos lahustunud sooladega mõjutada kalade kehapinda, seega tervist ja heaolu laiemalt. Kujundlikult võib öelda, et kalad ujuvad patogeenide ookeanis. Seega on otsene kontakt oma ümbritseva agressiivse keskkonnaga lubanud kaladel välja arendada elupaigaspetsiifilised tunnused ja efektiivsed naha kaitsemehhanismid.

Mitmekihilisel lame-epiteelil (nahal nimetatakse seda epidermiseks e marraskiks) on peamiselt katte- ja kaitseülesanne, teistel pinnaepiteeli liikidel lisanduvad sellele veel mõned kõrvalfunktsioonid. Võrreldes maismaaselgroogsetega koosneb kalade epidermis elusatest rakkudest. Elusa koena täidab kalade nahk keemilise ja füüsikalise kaitse funktsioone ning on tähtis patogeenidevastase spetsiifilise ja mittespetsiifilise immuunsuse tagaja. Just see bioloogiliselt ühine aspekt imetajatega võimaldab kalu kasutada mudelorganismina inimeste nahahaiguste kliinilistes ja rakenduslikes uuringutes. Kuigi kalade ja imetajate viimane ühine kopskalast eellane võis elada maal 350 miljonit aastat ja rohkemgi (nt vöötdaanio 420 miljonit aastat) tagasi, siis tänapäeval nende naha arhitektuuris põhimõttelisi erinevusi ei ole. Nahk koosneb kolmest kihist, välisest marraskist (epidermis), sisemisest pärisnahast (dermis) ja alusnahast (hüpodermis). Kalade kogu kehapind ja uimed on kaetud avaskulaarse epidermisega. Selles limarakkude poolt toodetud lima on tähtis esmase kaitse osa.

Kalade epidermis, nagu maismaaloomadelgi, on arenenud mitmekihiliseks, mida pärisnahast eraldab basaalmembraan. Tõsi, kalade nahk on keratiniseerumata limaskesta süsteem (võiks kasutada nimetust „limask”), mis ei ole kaetud surnud rakkudega ega ole kuiv nagu hiirel või inimesel. Vigastamata pindmised soomusjad epiteelirakud tagavad epidermise rakulise struktuuri stabiilsuse. Koos teiste rakkudega moodustavad nad ühe kolmest epidermise kihist välimise (stratum superficiale), milles avanevad eelmainitud (PAS-positiivsed) limarakud. Lisaks sellele on epidermise struktuuris keskmine diferentseerunud rakkude kiht e ogakiht (stratum spinosum) ja basaalmembraaniga külgnev basaalkiht (stratum basale), mis on epidermise kasvukihiks. Diferentseerumata epidermaalsed tüvirakud asuvad basaalmembraanil, prolifereeruvad ja diferentseeruvad ogakihis ning moodustavad seejärel välimise epiteelkihi. Kasvukihi uuenemise arvel toimub epidermise füsioloogiline regeneratsioon. Seega on epidermis modelleeritud hoidma täpset tasakaalu rakkude proliferatsiooni ja diferentseerumise vahel. Sõltuvalt kalaliigist koosneb epidermis pindmistest soomusjatest (skvamoossetest), süvamistest kuboidaalsetest epiteelirakkudest, mida varem nimetati filamendi e Malpighi rakkudeks, limarakkudest, nuirakkudest, infiltreerunud leukotsüütidest ja lümfotsüütidest. Epidermise paksus (ca 100 μm) ja rakukihtide arv (5–20) erineb kalaliigiti ja kehapiirkonniti ning võib teatud määral sõltuda aastaajast, kalade soost ja elukeskkonna seisundist.

Paljudel kalaliikidel paiknevad epidermise ogakihis suured, ühe- või kahetuumalised eosinofiilsed nuirakud, millede mõõtmed ulatuvad 40 μm. Ajalooliselt on neid rakke nimetatud alarmrakkudeks (Schreckstoffzellen). Uuringute põhjal on kirjeldatud, et need rakud aktiveeruvad pärast epidermise kahjustusi, on fagotsütoosivõimelised, kuid ei oma kontakti väliskeskkonnaga nagu see on limarakkudel. Arusaamine nende rakkude funktsioonist on aja jooksul muutunud: algas u 70 aastat tagasi alarm- ja lõppes tänapäevaks immuunfunktsiooniga. Kuna nuirakkude funktsioone pole täpselt kirjeldatud, kasutatakse nende iseloomustamiseks mõistet „multifunktsionaalne rakk”. Paradoksaalselt pole tänapäeval laialt tsiteeritud nuirakkude omadused olnud mitte algallikate uurimistulemuseks, vaid diskussiooni osaks. Viimased uuringud näitavad, et nuirakkudel võib olla teatud roll epidermise struktuuri ennistumisel ja tervenemisel pärast vigastusi ning neil on teatud mõju sellesse tunginud välisparasiitidele.

Eesti jaoks uudse kalade patomorfoloogiat puudutava töö eesmärgiks oli, kasutades histoloogia ja histokeemia meetodeid, selgitada haigustekitajate põhjustatud rakulise struktuuri ja aktiivsuse muutusi kalade epidermises. Tuginedes tehtud uuringutele võib kokkuvõtvalt öelda, et epidermise rakuline struktuur ja rakkude funktsionaalne aktiivsus on väga muutlikud ja otseses seoses haigustekitajate ja keskkonna mõjuga. See ei tähenda üheselt siiski seda, et epidermises toimuvate regenereerumisprotsesside käigus oleks alati tagatud kaitse parasiitide reinvasiooni vastu. Tulemused ühelt poolt kinnitavad, aga teiselt poolt lükkavad ümber varem avaldatud seisukohti ja hüpoteese nuirakkude funktsioonist. Väitekiri on osa laiemast kalade naha kaitsemehhanismide ja bioloogia uurimisest.

ARNOLD SINISALU, sünd 1970

Tartu Ülikool

Taotletav teaduskraad: filosoofiadoktor (PhD), õigusteadus

Doktoritöö „Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses” http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/22744/sinisalu_arnold.pdf?sequence=1

Kaitsmine toimub esmaspäeval, 13. veebruaril kl 11 Tallinnas Kaarli pst 3 auditooriumis 101.

Juhendaja: prof Lauri Mälksoo

Oponendid: prof dr hab. Władysław Czapliński (Poola Teaduste Akadeemia) ja dr Anneli Albi (Kenti Ülikool)

Globaliseerumine toob kaasa üha suureneva tehnilise võime sekkuda suveräänsete riikide siseasjadesse. Üheks sekkumise viisiks on mõjutustegevus. Mis on mõjutustegevus ja millised piirid seab sellele rahvusvaheline avalik õigus? Mõjutustegevust võib mõista kui mitmeotstarbelist metoodikat, mida kasutavad riigid ja mitteriiklikud institutsioonid rahvusvahelistes suhetes, rakendades teatud protsesse ja meetodeid, taktikaid ning strateegiaid, et suruda valdavalt mittesõjaliste vahenditega potentsiaalsele vastasele peale oma tahe või murda vastase vastupanutahe, saavutamaks poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke või sotsiaalseid eesmärke.

Mõjutustegevust analüüsides kasutatakse Eestis sageli infosõja mõistet (ingl infowar, information war). Otsetõlge ei ava mõiste olemust tervikuna ja seob termini üheselt sõja mõistega. Väitekirjas uuritakse kehtiva sõjaõiguse normide kohaldatavust mõjutustegevusele ja ÜRO hartas sätestatud rahvusvahelise õiguse printsiipide rakendamise võimalusi mõjutustegevuse õiguslikuks reguleerimiseks. Samuti uuritakse, mis ulatuses võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus vastutusele võtta füüsilisi isikuid mõjutustegevuse puhul. Uurimistöö tulemusena võib kokkuvõtvalt väita, et sõjaõiguse printsiibid on mõjutustegevusele kaudselt kohaldatavad ning et ÜRO harta paljud sätted ei ole mõjutustegevusele otseselt kohaldatavad. Mõningad põhiprintsiibid seavad mõjutustegevusele kaudselt õiguslikud piirid, mille rakendamine sõltub eelkõige ÜRO julgeolekunõukogu tegevusest või tegevusetusest õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Eeltoodud üldistava järelduse suhtes on kolm olulist erandit, mis mõjutustegevuse keelustavad: nendeks on jõuga ähvardamise ja jõu kasutamise ning agressiooni keeld, samuti mittesekkumise ehk interventsiooni keeld. Nimetatud põhimõtted on mingis mõttes absoluutsed, erandiks vaid enesekaitse relvastatud rünnaku korral ja ÜRO julgeolekunõukogu sanktsioneeritud kollektiivsed meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks. Kui tegemist on sõjapropaganda, genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude ning agressiooniga, võimaldab rahvusvaheline kriminaalõigus füüsiliste isikute vastutusele võtmist. Töö tulemusena võib väita, et kui mõjutustegevus võib ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, saab rahvusvahelisest õigusest leida piirid lubatud ja keelatud tegevuste õiguslikuks reguleerimiseks. Ehkki need piirid on kohati ebaselged, ei saa väita, et kuni pole konventsionaalset relvastatud konflikti, võib rahvusvahelises riikide kogukonnas tegutseda džungliseaduste järgi.

AIRE RAIDVEE, sünd 1978

Tartu Ülikool

Taotletav teaduskraad: filosoofiadoktor (PhD), psühholoogia

Doktoritöö „Pooling of elementary motion, colour, and orientation signals into global perception” („Elementaarsete liikumis-, värvi- ja orientatsioonisignaalide summeerimine terviklikuks tajuks”) http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/22835/raidvee_aire.pdf?sequence=1

Kaitsmine toimub reedel, 17. veebruaril kl 14.15 Tartus Ülikooli 18 TÜ senati saalis.

Juhendaja: prof Jüri Allik

Oponent: prof Michael Herzog (Lausanne’i Riiklik Polütehnikum, Šveits)

Enamik senistest uurimustest on eksplitsiitselt või implitsiitselt eeldanud, et globaalse liikumismulje kujunemisse on kaasatud kõik stiimulis esindatud elementaarsignaalid. Väitekirjas esitatud tulemused näitavad, et see eeldus ei pea alati paika. Töös esitatakse konkreetne ja läbipaistev Bernoulli urnimudelitel põhinev meetod reaalse vaatleja efektiivsuse hindamiseks ideaalse vaatleja suhtes, mis ühtlasi võimaldab võrrelda sooritust erinevate ülesannete lõikes. Olukordades, kus stiimulid koosnevad diskreetsetest ja kvantifitseeritavatest elementidest, on Bernoulli mudelil traditsioonilise Thurstone’i mudeli ees mitmed väga selged eelised. Klassikalise mudeli üheks eelduseks on sisemiste seisundite kontiinum, millele projitseeritakse väliste atribuutide stohhastilised representatsioonid. Erinevalt klassikalisest Thurstone’i eristusprotsesside mudelist asetub Bernoulli mudelite puhul juhuslikkuse komponent elementide alamhulga valikus kuvatud elementide koguhulgast. Empiirilise psühhomeetrilise funktsiooni kirjelduse tasandil on Bernoulli ja Thurstone’i mudelid formaalselt ekvivalentsed ning sellest lähtuvalt puuduvad esialgu argumendid nende adekvaatsuse ja bioloogilise tõepära võrdlevaks hindamiseks. Samal ajal on Bernoulli mudel matemaatiliselt minimalistlikum ning lihtsamini falsifitseeritav. Järeldati, et kui suhtelise arvukuse hindamise täpsust kajastav empiiriline psühhomeetriline funktsioon on paremini kirjeldatav binomiaalse kui hüpergeomeetrilise vastusmudeliga, viitab see üheselt, et teatud osa stiimulelementidest inspekteeritakse korduvalt, mis on võimalik ainult kahel või enamal ajahetkel (on välistatud olukord, kus paralleelne töötlusmudel imiteerib seriaalset). Pakutud meetod võimaldab uurida mentaalse arhitektuuri üht seni vähest tähelepanu pälvinud aspekti – elementide korduvat loendamist – ning selle rakendamine on viinud kaalukate tõenditeni, mis viitavad, et teatud hulgal vaatluskordadest segab inimene juba loendatud ning veel loendamata elemendid, võttes üht ja sama elementi arvesse korduvalt ja see saab sündida ainult seriaalselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming