Kaitske töötavat inimest!

 

Riigikogus räägitakse uuest töölepingu seadusest, uuest majanduskasvu mootorist. Magnetist, mis tõmbaks Eestisse veelgi enam investoreid, keda ahvatleb võimalus oma äri riskivabalt ja paindlikult ajada. Samas tagaks see ju ka omamaiste kapitalistide turvatunde, tõstes suuresti töövõtja vastutust (seega kaitstes meid eestlase kurikuulsa loodri- ja rehepapivaimu eest) ning võimaldades kergemini restruktureerida ettevõtet, vähendades tunduvalt ka koondamisega kaasnevaid kulusid, piirates töötaja õigusi kaasa rääkida oma rolli ja tuleviku osas jne. Võib-olla toimiks sarnane seadus SKP kasvatajana ning ärilise innovatsiooni lättena mõnes puitunud heaoluühiskonnas, kus töötaja õigusi kaitstakse määrani, mil osutub üldse üsna võimatuks kedagi koondada ning nõnda näiteks ettevõtte suunda muuta või vaimu värskendada. Eesti sellel arenguastmel veel ei ole. Tõtt-öelda otse vastupidi: praegu rünnaku alla sattunud pikema ettehoiatusaja ning ?priskema? koondamistasu õigus ei ole üsna suurele ühiskonnasektorile korralikult tagatud.

Praegu on vabariigis isegi juhtivates suurettevõtetes/-kettides levinud tava palgata töötajaid (sageli noori, aga seegi pole reegel) prooviajaks väiksemale palgale ning isegi korraliku töötulemuse puhul nad vallandada enne, kui neile üldse mingid kaitsvad õigused rakenduvad. Samasuguseid juhtumeid on lähiminevikust teada ka meediasektorist. Ümbrikupalgad on tänini kuskil olemas. Aga nendest nähtustest ei räägita, inimesed tahavad ju ära elada. Nüüd siis kavatsetakse sisse libistada ka seadusesäte, mille järgi vallandatud töötaja peaks kompenseerima ka uue töötaja leidmise kulutused! Eestlane ei ole loomu poolest just väga valjuhäälne oma õigusi nõudma. Nimetagem seda siis rahvuslikuks iseloomuks.

Mõneti võiks ju seaduse eestvõitlejaid mõista: meediast on küllalt läbi käinud lugusid hiidkompensatsioonidega lahkunud riigifirmajuhtidest. Paraku tuleb tunnistada, et just juhtivtöötajatel on sageli välja kaubeldud paremad ?erilepingud?, mis tagavad neile nii või naa kindluse. Seega mõjutaks uus seadus ikkagi väiksema palgaga ja tühisema sotsiaalse staatusega töövõtjaid, kelle elus niigi rohkem ebakindlust: teenindus- ja kaubandussektori töötajaid, õpetajaid, korralikke lepingulisi ehitustöölisi jne. Kellele selline ebastabiilsus lõppeks kasulik on, peame endalt küsima?

Kui poliitikuile hetkel tõesti tundub, et koondamise kompenseerimine pikaajalisele töötajale nelja kuupalga ulatuses on majanduse arengul jalus, võiks seda äärmisel juhul veidi piirata, aga siis tuleks 100% garanteerida ka, et töötajal on õigus kohtulikult vaidlustada näiteks korralikult sooritatud katseajale eelnenud vallandamine jms. väärkohtlemine. Praegusel kavandataval kujul tekitab töölepingu seadus ainult suuremat sotsiaalset vaenu ja hõõrumist ning vähendab turvatunnet sootsiumis, mille tööle vabariik ja eestlus üles ehituvad. Töötavat inimest tuleb kaitsta ning igal juhul peab hoiduma ekspluateerimise seadustamisest, et poolvägisi majanduskasvu tekitada. Ning kindlasti tuleks poliitikuil oma käed eemale hoida ka diskrimineerimist keelavaist seaduspügalaist (mille kallale ka kuuldavasti asuda tahetakse)! Muidu ei võeta teid ühel hetkel tööle, sest te olete heteroseksuaalne valge mees!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming