Kahekümne Vikerkaare all: üks ajulugu

Jan Kaus

   

 

Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga, Vikerkaare sünnipäevanumber ilmus juba ära, aga peole ei ole huvilisi kutsutud. Kas torti ei pakutagi?

Pidusündmused on alles ees. Vikerkaare 20. aastapäeva on plaanis tähistada võrgulehekülje avamisega ja artikliantoloogiaga. Viimane hõlmab 35 algupärast esseed läbi kahe aastakümne antiigikäsitlustest postmodernismini ja autorite poolest Savisaarest Kaido Kamani.

 

Inimese puhul hakkab pärast 20. eluaastat nooruslik revolutsioonilisus alles tuure koguma. Kas ajakirja elus ka mingeid pöördeid on ette näha?

Ju vananevad ajakirjad inimestest kiiremini, kuid loodetav võrgulehekülg võib ehk väikese pöörde tuua. Kahjuks on selle avamisega plaanitust rohkem aega läinud.

V.-S. M.

 

Vikerkaare enesestmõistetavus on nii sügav ja sügavus nii enesestmõistetav, et on raske öelda midagi, mida juba tema lugejad ei tea või kogenud pole. Vikerkaare mõju on selge, kuid mitte selgepiiriline – kui võrrelda tema struktuuri kõige lähema eestimaise paralleeli Loominguga, siis on sarnasused erinevustest ilmsemad. Mõnikord on ju nimetatud ajakirjadele ettegi heidetud, et näiteks nende autorkond kattub liigagi palju. Kuid teisalt seda olulisemad on leebed erinevused. Esiteks on Vikerkaares ilmunud tunduvalt rohkem piiritagust ilu- ja mõttekirjandust kui Loomingus. Tõsi, ka Looming avaldab üsna tihti tõlgitud tekste, kuid Vikerkaares tundub tõlkematerjalide avaldamine (eriti mõtteloo osas) kontsentreeritum, kesksem.

Teiseks ei ole Vikerkaar nõnda parlamentaarne kui Looming. Parlamentaarsuse embleem on muidugi kohustav ning mõneti eksitav – võimalik, et Looming peab ehk pakutavat kaastööd Vikerkaarest enamgi selekteerima. Aeg-ajalt võib parlamentaarsuse aura – või sellise sõna nagu “parlamentaarsus” aura – sünnitada aure, mille mõjul hakatakse unistama paberiks saavast esindatusest, mis muidugimõista pole juba kvantitatiivsetel põhjustel võimalik. Seega, Vikerkaar on otseselt selektiivne, tema puhul käibib ettekujutus, et ta on Loomingust katsetuslikum, selle kaudu n-ö kaasaegsem ja see on mingi piirini ka tõsi – tõtt-öelda toimib selline määratlus väga selge piirina. Iseasi muidugi, mida keegi tajub katsetuslikkusena, mõni Vihiku autor võib pidada Vikerkaares ilmuvat konservatiivseks, kuigi Vikerkaarest leiab kindlasti autoreid, kelle tekste avaldaks ka Vihik, näiteks Mart Kangur (kelle hiilgavaid lookesi “Juta ja jutustaja” ning “Suvi” soovitan lugeda aasta märtsikuu numbrist).

Võib-olla on Vikerkaare suurem avatus nooruslikele vormikatsetustele üks põhjus, miks minu liikumine eesti kirjandusse (eriti lugejana) hakkas kulgema eelkõige Vikerkaare kaudu. Üsna hilise “ärkajana” mäletan erilise eredusega just mõningaid Vikerkaare numbreid, kus ilmunud tekstid tekitasid tunde, et “lugemine on jälle moes” (keskkoolis ei kulutanud ma sellele eriti aega) ning “mõtelda on mõnus” – ja mõnevõrra hiljem ka “kirjutada on mõnus”. Pidulike üldistuste asemel püüan allpool välja joonistada oma Vikerkaare-teekonna algus- ja sõlmpunkte, markeerides üht kõnealuse ajakirja püüdmise trajektoori. Allpool järgnev muidugi ei tähenda, et nimetatuga kõnealuse ajakirja mõjuväli piirnebki (üsna väljajättelises selektsioonis osalesid ka nostalgia ning emotsioonid), kuid mingeid hoovusi see väike ajulugu kaardistab küll.

 

*

6/1990: sellest numbrist algab mu teadvustatum suhestus Vikerkaarega. Beat Generation’i erinumber. Kõige sügavamat muljet ei avaldagi mitte Ginsbergi “Ulg” või katkend Jack Kerouaci romaanist “Teel”, kuigi Peeter Sauteri terviktõlke lugemine kuus aastat hiljem ei jäta nii selget jälge kui kõnealuse numbri leheküljed – üldmuljet teravustab siin halva kvaliteediga, kuid põnev foto autos istuvast Neal Cassadyst (kõigi eelduste kohaselt on foto võetud on the road). Ei, kõige võimsamalt mõjus ja mõjub Gregory Corso “Naisevõtt”: “Pingviinitolmu! Tooge mulle pingviinitolmu!” ja “Ma eitan mesinädalaid!” Ning Hannes Varblase essee biitnikest: “Bill Canastra pistis purjuspäi pea metroovaguni aknast välja ning jäi sellest ilma.” Tõsine, tõsine kirjanduslaks tulevasele kirjandus-junkie’le.

12/1990: selle numbriga avaneb noorele ja üsna vähe lugenud inimesele, et ka eestlased on suutelised kirjutama imelist kirjandust. “Inglid ja kangelased” hoidsid allakirjutanut kaua Trubetsky ja kompanii romantilise ja lennuka proosa mõju all, kuni “Mina ja George’i” egoistlik naturalism teda sellest vabastasid.

1/1991: Avalehekülg markeerigu algaja kirjamehe suuri avastusi ilukirjanduse vormiliste võimaluste teadvustamisel, vt kõnealuse numbri esimest lehekülge. Apollinaire’i piktograafilised “Süda”, “Kroon” ja “Peegel” kõrvetusid mällu.

1/1992: Üks olulisi numbreid tsipa hilisemast ajast, mil allakirjutanu sooritas maailmakirjanduse ja pisut hiljem ka orientalistika eksameid EHIs (praegusele Tallinna ülikooli rektorile). Näiteks kõnealuses numbris avaldunud Haljand Udami tõlgitud Navoii ja koraani katkendid kujutasid endast suurepärast õppematerjali (seda, kui pidada silmas pärsia ja araabia kirjandust, napib siiani. Vikerkaar on püüdnud olukorda parandada, näiteks 1995. aasta märtsikuu numbris – just siis hakkasin vaikselt valmistuma maailmakirjanduse eksamiks – ilmub Nizami “Saladuste varamu” tõlkeid – kelle muu kui Udami vahendatuna.)

8/1992: algab Vikerkaare võimas töö allakirjutanu tärkava filosoofilise huvi rahuldamisel. Susan Sontagi artikkel camp’ist – on’s vaja öelda rohkem? Krull tsiteerib Mihhail Bahtini märkmeid “võõrast sõnast” – noore inimese peas toimub pisikesi plahvatusi.

11/1992: ilmub arvatavasti allakirjutanu vaimsete otsingute ja eksingute üks võtmelisemaid tekste, Hasso Krulli tõlgitud Michel Foucault’ “Tõde ja võim” (kaasatakse hiljem “Katkestuse kultuuri”).

8/1995: mäletan isegi, kust selle numbri ostsin, Olümpia hotelli kõrvalt kioskist, bussi oodates. Peeter Sauteri “Kõhu valu”. Muuseas, 1995 oli aasta, kui Vikerkaares toimus ääretult huvitav ning praeguselgi hetkel erilise aktuaalsusega diskussioon Eesti taasiseseisvumisest, algatajaks Rein Ruutsoo, kellelt ka kõnealuses numbris terav ja põhjalik vastulause mitmele varasemale sõnavõtule (põhiliselt polemiseerib ta Juhan Talvega). Edgar Savisaare telliskivi antud teemal on ilmunud (Savisaargi ju varase Vikerkaare kaasautor; mäletan üht mõjuvat fotot, kus praegune majandusminister istub malelaua taga ning hoiab käsi selle nagu lõkke kohal, malenupud kuulavad ilusti sõna), selle ja ka praeguse poliitilise olukorra valgusel oleks täiesti mõtet toona ilmunud poleemika üle lugeda.

9-10/1995: esimene ääretult oluline kaksiknumber, raskuspunktiks fašism, julmus ja filosoofia, lemmikuks Jüri Eintalu vaimukas essee, mis püüab tõestada Sokratese psühhopaatilisust. Siin on aga lisaks põhiteemale palju muud tugevat mõju avaldanut, eelkõige Queneau “Stiiliharjutused” (mõjus lisa Apollinaire’ile!), mille puhul avastasin, et ka “praktikas” võib osutuda võimatuks lokaliseerida autori enda häält.

11/1995: Tõnu Õnnepalu tõlgitud katked Pessoa lummavast “Rahutuse raamatust” ja eelkõige Georges Bataille’ hiilgav essee mittetootlikust kulutusest, mis minu jaoks kirjeldab Huizingast täpsemalt potlatch’i point’i.

7-8/1995: Vikerkaar on seda sorti intellektuaalsete pärlite varamu, kus pärlid võivad kaduda pärlite vahele. Eredaks näiteks Tõnu Viigi essee “Intellektuaali mütoloogiline kujund”, kõrgharitlase enesekriitika: “Intellektuaal tahab olla “kõrgemal” majandusest ja poliitikast, aga samal ajal rikas ja ühiskondlikult mõjukas. Ta põlastab masse, aga on ise meediafiguur.” Ega’s midagi, sic!

2-3/1999: Teine hea näide “vaiksest” pärlist: Jared Diamondi essee “Püsside ja pisikute evolutsioon”, mis püüab – minu arust veenvalt – põhjendada, miks just Euroopas arenenud lääne tsivilisatsioon hakkas “avastama” ja allutama Ameerikaid ja muid mandreid, mitte näiteks vastupidi.

1/2000: Ilmub mu esimene kaastöö.

4/2000: Ma tean mitmeid kolleege, kes on põhjendamatult halval arvamusel kaasaegsest eesti kunstist. Võtke kätte kõnealune number ja tutvuge Marko Mäetamme maalidega Jumalast, Saatanast ja inimesest. Siin põimuvad kirjandus ja kujutav kunst, pärand ja fantaasia, tõsiasi ja iroonia. Suurepärane näide väga heast eesti kunstist.

8-9/2001: Holokausti erinumber, Klempereri ja Levi mõjusad tunnistused. Anton Weiss-Wendt tabab õrna ja aktuaalse teema naelapead: “Kangelaste ajad on möödas, ütleb Novick, nüüd on hinnas kannatused. Nende kaudu määratlevad ennast kõik vähemused: gay’d, abordivastased, naised – kes iganes. Isiklikud kannatused on aluseks teatavale hierarhiale – hinnatum on see, kes suudab tõendada, et ta on olnud teistest rohkem ja kauem rõhutud. Selles hierarhias on Ameerika juudid absoluutselt esirinnas.”

4/2002: Minu ilukirjandusliku teekonna üks armsamaid peatuskohti – siin ilmus minu võib-olla parim novell. Lisaks, uskumatu küll, suudab mu romaan “Maailm ja mõni” konkureerida Vikergallupis Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse unega” ja Mehis Heinsaare raamatutega.

7/2002: jätkan uhkustamist – selle numbri kaanel on foto, mis nüüd minu elutoas seinal. Liina Siibi olematute filmide “plakatid” kui järjekordne näide eesti kujutava kunsti tugevusest.

 

*

Nagu juba öeldud, Vikerkaar räägib enda eest, tema lugejad võivad ainult tema tugevuse fakti üle korrata. Lõpetaksin seega tänusõnade asemel väikse soovitusega, mis baseerub Eesti kultuuriajakirjade mõningasel tõrksusel pikemate diskussioonide vastu. Tõsi, kuukirjade puhul võib nõnda pikkade intervallidega üksiknumbrite ilmumine tõesti tõstatuda mõjuvaks argumendiks hoiduda väljaandeid läbivast diskussioonist. Nädalaste intervallidega ilmuv Sirp ei pruugiks aga peljata kas või läbi kümne numbri kulgevat diskussiooni – muidugi juhul kui see ei mandu vaid diskussioonis osalejatele kõnekate detailide urgitsemiseks. Igatahes, juba viidatud arutelu üheteistkümne aasta vanuses Vikerkaares kinnitab minu meelest, et ka kuukirjades võiks tihedamalt esineda läbi mitme numbri ulatuvaid arutelusid. Viimane mahukam, mis meenub, oli Loomingus aastal 2000, teemaks 90ndate kirjandus, samal ajal vaieldi Sirbis teaduskeele üle. Nüüd on 90ndate ja ka hilisem kirjandus jälle päevakorral – augusti lõpus loeti Eesti Ekspressis kokku 25 inimese hääled viimase 15 aasta parimate eesti ilukirjandusteoste osas. Sellesarnast eneserefleksiooni (olgu siis teemaks eesti kirjandus või poliitiline pärand) võiks olla sagedamini – kuukirja formaat lubab süvenemist ning oluliste hoovuste ning üldkõnekate detailide ikka ja jälle üle- ja läbirääkimist. Samas – ega siinsegi soovituse tagant pole võimalik leida rahulolematust – mõneti on ju tänu oma erinumbritele just Vikerkaar keskendatud ja mitmetahulise teemakäsitluse lipulaev praeguses eesti kultuuriajakirjanduses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht