Kahe kultuuri refuugium

Tiit Kändler

1709. aasta talv on Euroopas tuntud kui Suur Külm. Pärast 6. jaanuari saabus kolmenädalane külm, mis jäätas kõik veed, nii et isegi Veneetsia lahel sai vabalt liugu lasta. Isegi rikastel polnud oma tube millegagi soojaks kütta ja enne aasta lõppu oli külmast või näljast surnud rohkem kui miljon inimest. Isaac Newton oli tol ajal loomejõus ja mõtiskles peale füüsika ka natuurfilosoofia, religiooni ja kunstide üle, Suure  Külma jäädvustasid aga kunstnikud nagu Gabriele Bella Veneetsias.

Tol Põhjasõja ajal elas haritlaskond muust rahvast üsna eraldi, kuid haritlaskonna enda sees ei olnud suurt lahknevust praeguses mõttes humanitaaria, kunsti ja loodusteadustega seotute vahel. Humanitaarintelligentsi ja teadlaskonna eraldumine algas XVIII-XIX sajandi tööstusliku revolutsiooniga Inglismaal ja teostus  äärmuslikult teadusrevolutsiooniga kahe möödunud sajandi ilmasõja vahel. 1959. aasta 7. mail pidas inglise füüsik ja kirjanik Charles Pearcy Snow Cambridge’i ülikoolis avaliku loengu, mis vallutas maailma. Kõne pealkiri oli „Kaks kultuuri” ja ta arutles selle üle, et hingeline maailm polariseerub. Ühel pool asub kunstiintelligents, teisel pool loodusteadlased, kelle markantsemaks näiteks on füüsikud. Esimesed kuulutavad,  et teadlased ei kujuta ette reaalset elu ja elavad vaid iseenese loodud maailmas. Teised jälle kinnitavad, et kunstnikel ei ole ettenägemisvõimet. Kuidas siis muidu kirjeldada olukorda, küsis Snow, et teadus kunsti kuigivõrd ei mõjuta. Teadus areneb, ütles ta, kunst aga tammub ikka oma rada. Nõnda on Snow nägemuses kunstiintelligendid kui tööstusrevolutsiooni-aegsed ludiidid, kes masinaid purustasid. Snow  kirjeldas, kuidas tõstatas lõunalauas küsimuse – milline on termodünaamika teine seadus? – ja kuidas humanitaarid selle peale naerma puhkesid. Milline absurdsus! Snow väitis, et entroopia kasvu seaduse mittetundmine on samaväärne sellega, et teadlased ei tea midagi Shakespeare’ist. Snow kõne avaldati seejärel pealkirja all „Kaks kultuuri ja teaduslik revolutsioon”. „Kaks kultuuri” muutus kähku sama üldkasutatavaks fraasiks nagu „võimukoridorid”, nende mõlema autoriks oli Snow.

Fraasid rebisid end kontekstist lahti ja hakkasid elama oma elu. Pool sajandit on nüüd Snow loengust möödas, aga selle üle arutletakse ikka veel. Nii teadusajakiri Nature kui ka populaarteaduslik New Scientist pakkusid sel puhul autoritele oma pinda, et arutleda, kui palju Snow tõstatatud vastuolust on nüüdseks  püsima jäänud. Diskussioonis osalenud inglise filosoofid peavad Snow jaotust primitiivseks ja kindlasti suurel määral aegunuks. Snow nägi probleemi selles, et peaaegu igaüks, kes võimu juures, on kirjandusliku kultuuri produkt. Londoni ülikooli filosoofiaprofessor A. C. Grayling näeb selles häda tänaseni – otsustajad ei jaga teadust. Kuid see on ühiskonna teadusliku kirjaoskuse probleem  laiemalt, ütleb ta. Oxfordis elav kirjanik Georgina Ferry aga arvab, et praegu ei kulge lõhe mitte teadlaste ja intelligentsi, vaid optimistide ja pessimistide vahel. Esimesed arvavad, et teadus suudab inimkonna hädad ületada, teised aga, et ega ei suuda ikka küll. Nature arvab oma toimetajarubriigis, et Snow esseest on siiani jäänud aktuaalseks see osa, mis puudutab vaesust ja hoolimatust. 

Kahe kultuuri vahe olevat kadunud, näitena tuuakse Michael Frayn, Tom Stoppard, John Updike, kelle kirjanduslikud ideed on teadusest läbi pikitud. Kuid Snow arvustas ka lääne koolisüsteemi, mis oli tol ajal juba väga spetsialiseerunud, ja ülistas pikalt ning laialt N Liidu haridust, mis olevat taganud väga mitmekesise harituse. Selle kohta ei ütle kõrgelt haritud inglased midagi, justkui seda Snow  loengu osa poleks olnudki. Snow essee avaldati venekeelses tõlkes 1973. aastal, sai siis kättesaadavaks siinmailgi. Umbes samal ajal toimus N Liidu ajakirjanduses laiaulatuslik diskussioon teemal „Füüsikud ja lüürikud”. Muidugi ei puudutanud see poliitikat. Kuid Snow mõtted jõudsid ometi ka raudse eesriide taha, ja vaid kümmekond aastat hiljem.

1970. aastatel tekkis Eestis üks spontaanne suundumus kunstnike ja teadlaste vahelise lõhe vähendamise poole. Rida tollaseid noorteadlasi ja noori arhitekte ning kunstnikke korraldas hulga seminare ja kohtumisi teemadel, mis osapooli lähendasid, tagajärjeks kunstinäitus „Harku 1975”, kus kunstnikud esitasid oma nägemuse, mis seisnes suuresti ühiskonna arvustamises. See skandaalseks kujunenud näitus päädis seminariga, kus esinesin minagi.  Ehk on siis mul õigus avaldada arvamust, et Eestis toimib kahe kultuuri paradigma siiamaani, nõndapalju taga on meie ühiskonna areng inglise omast. Haridus spetsialiseerub kapates, ja võimukoridorid ei lase läbi teadust. Või õigemini lasevad küll, ent ainult ühes suunas, ülalt alla. Ühe vahega siiski – Eesti võimumehi ei saa küll süüdistada kirjanduslikus taustas.

Kas pole ka aeg-ajalt lahvatavad teravad  erimeelsused ühe või teise kunstniku tegutsemise üle tegelikult kahe kultuuri olemasolu tõestuseks? Ühe osapoole arvates kinnitavad kunstiinimesed, et kunstnikele on lubatud kõik või enamgi veel: kui kunstnik lööb supermarketis mõne ostja maha ja kuulutab selle kunstiteoseks, siis tahtis ta ju ometi juhtida tähelepanu asjade kultusele, või kui teine kunstnik võtab kätte plakati „Eesti Venemaa osaks”  ja läheb Narva sillale, siis ei ole ju tegu poliitika, vaid ikkagi kõrge kunstiga, mis vaid juhib tähelepanu erimeelsustele kahe riigi vahel. Teisele osapoolele jälle tundub, et kui säherdune tegevus hukka mõistetakse, siis ei tee mõistjad õiget, nüüdisaegset ja vajalikku kunsti mõistmagi. Eesti on muutunud „kahe kultuuri” refuugiumiks, pagulaks. Siin elavad need edasi kui endeemilised liigid  isoleeritud saartel. Jah, tõepoolest – ohtlik on nii kunst ilma teaduseta kui ka teadus ilma kunstita. Eks seda ole ka tunnetatud. Nii koondab näiteks USA Edge Foundation teadlasi ja teisi mõtlejaid, kes oma töös püüavad sügavamalt mõtestada elu ja inimest selles. Nad tunnetavad, et Ameerika intellektuaalne elu on viimastel aastatel muutunud ja traditsiooniline intellektuaal marginaliseerunud. 

Freudist, Marxist ja modernismist enam ei piisa. See traditsioon on suuresti teadust eiranud, rajanud oma mõttetegevuse kommentaaride kommenteerimisele ning eitanud teadust, olles suuresti mitteempiiriline. Kasutatakse omaenda keelt ning ignoreeritakse koguni selliseid mõtlejaid nagu Niels Bohr, Albert Einstein ja Norbert Wiener. Oma kahe kultuuri essee uues, 1963. aasta väljaandes visandas Snow  väljapääsuks kahe kultuuri kammitsaist „kolmanda kultuuri”, mis avaks tee eri valdkondade mõtlejate omavahelisele suhtlemisele. Ta lootis, et kirjamehed hakkavad kõnelema teadlaste keeles. See lootus on küll raske täituma, kuna loodusteadlased isegi ei mõista teiste erialade keelt. Astronoomid ja geneetikud on ikka pärit eri maailmast. Kuid midagi on siiski ka ühist, ja see on teaduse meetod, mis sisaldab paraja  annuse skeptitsismi ja kriitikameelt. Eestis on küll teaduslik mõtlemine igapäevasest intellektuaalsest elust, saati veel otsuste vastuvõtmisest üsna kaugel. Jääb üle vaid loota, et kolmas kultuur imbub aegamisi ka siiapoole. „Intellektuaalid ei ole vaid inimesed, kes midagi teavad, vaid inimesed, kes kujundavad oma põlvkonna mõtteid,” kinnitas 1991. aastal USA mõtleja John Brockman.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming