Kaalul on rohkem kui Savisaar

Sildistamise tagajärjeks on analüütilise käsitluse halvamine ja hästi häälestatud (rääkimata peenhäälestusest) praktilise poliitika sulustamine.

REIN RUUTSOO

Üks ajastu Eesti ajaloos on läbi saamas. Koos sellega väheneb hirm, et senisest tõepärasemat lähiajaloo esitust võiks kasutada Savisaare poliitilise kapitali kasvatamiseks. Tõnis Saartsi artikkel „Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja“ (Sirp 3. II) toob esile, et poliitikat kujundab vastuolude kõrval (või isegi neid ignoreerides) selle diskursiivne liigendamine – vastandamise-välistamise loogika, mille keskmes on vaenlase kuju loomine. Paljud olulised poliitilise võitluse osaliste iseloomustused ei tulene seega poliitilisest tegevusest, vaid peegeldavad diskursiivset loogikat.

Saartsi paradoksidel põhinev mõttekäik Savisaare rollist on teadlikult provokatiivne. Kirjutades, et „meie riigist on paljuski tänu Savisaare äraspidisele mõjule saanud stabiilne ja kindlalt läände ankurdatud demokraatia“, teab ta ju hästi, et Läti ja Leedu on saavutanud sama ilma Savisaare laadi poliitikute toimetamisteta. Savisaarest rahvavaenlase konstrueerimine on olnud muidugi järjepidev tegevus. Saarts paigutab Savisaare poliitilise stigmatiseerimise murdepunkti 1991. aasta augustiputši aega, mille järel Eesti Kongressis domineerinud jõududele polevat jäänud ühtegi organiseeritud ja tõsiseltvõetavat vastast. „See jõud tuli tekitada, diskursiivselt konstrueerida, et radikaalsed reformid tunduksid möödapääsmatud ja uus demokraatlik režiim ja riiklik iseseisvus paistaksid igati loomulikud.“

Arutlus eeldab vaikimisi, et Rahvarinne ja Eesti Kongress moodustasid (eestlaste) ühisrinde, mis lagunes alles 1991. aasta sügisel. Nii jäävad varju hoopis põhimõttelisemad vastasseisud. Tegelikult ei mänginud Interliikumine Eesti Kongressile oluliste jõuvahekordade diskursiivsel kujundamisel olulist rolli. Kongressi ja Eesti Komitee dokumentide põhjal on Interliikumise olemasolu isegi võimatu aimata. Eesti poliitilise elu vastasseisude alusmuster küpses mujal. Selle keskmes olid suhted Savisaare ja tema mõttekaaslaste ning Eesti Kongressi vahel. Pöördepunktiks Eesti vabadusliikumises, mis arenes rabedateks vastasseisudeks, osutus mitte 1991. aasta sügis, vaid 1990. aasta kevad.

Parlamendilaadsete kogude mõte on hoida poliitilised jõud dialoogis. Eesti poliitiline elu institutsionaliseerus paraku lõhestaval põhjal. Asi polnud lihtsalt ülemnõukogu ja Eesti Kongressi paralleelses ellukutsumises, vaid rollis, mille erinevad poliitilised jõud tahtsid neile omistada. Moskva rahvasaadikute kongressi töös osalemise mahategemise kõrval keeldusid ERSP ja selle liitlased 1990. aasta kevadel ka ülemnõukogu valimistel osalemast. Fundamentalistlikum poliitikakäsitlus eeldas, et õigus ja õiglus on ajalukku sisse kirjutatud, et Eesti taasiseseisvumine, kui kõvahäälselt apelleerida, on paratamatu. Fundamentalistide eeldustest tulenes lootus, et okupatsiooni tööriistaks nimetatud mitteehtsad institutsioonid varisevad loomulikult kokku.

Paraku panustas rahvas boikoti­üleskutsetest hoolimata ülemnõukogu valimisse ja rahvusvaheline kogukond tunnustas selle legitiimsust. Ülemnõukogu ja Savisaare valitsuse tõhusa mõjutamise võimaluse minetanud valisid tehtud strateegilise vea parandamiseks konfrontatsiooni, s.t konstrueerisid vastastest loomult vaenuliku jõu – Moskva tööriista. Ülemnõukogu ja Eesti Kongress pidanuksid olema Kremliga vastasseisus liitlased, ent nende suhted arenesid konkurentsiks. Eesti edasisest poliitikast sai suuresti selle institutsionaalse lõhenemise pantvang.

Fundamentalistlikuma poliitika­käsituse eestkõnelejate juurdepääs praktilisele poliitikale jäi napiks. Valitsuse mõjutamise pea ainsaks viisiks jäi retooriline tegevus. Õiguslik fundamentalism vastandus „Kremli uste kulutamisele“, peamiseks enesekehtestamise viisiks vabaduse poole liikumise edusammude mahategemine. Praktiline poliitika kannatab alati n-ö mateeria needuse all, millel on oma Achilleuse kannad. Poliitiline edu toetub ka kompromissidele ja poolikutele lahendustele. Saartsi kirjeldatud vastandumine vallandus just sel ajal. Savisaare kui venemeelse poliitiku kuvandile laoti alusmüür just siis. Usaldamatuse kõrval oli motiiviks seegi, et pragmaatilise poliitika iga edusamm lisas konkurendile, s.t Rahvarindele ja Savisaarele, poliitilist kapitali.

Impeeriumi kokkuvarisemine 1991. aasta augustis oli šokk kogu maailmale ja kujundas Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelnute jõusuhted põhjalikult ümber. Me ei saa iial teada, milline oleks olnud meie ja kõikide tollaste poliitikute tulevik, kui putšistide avantüürist poleks sündinud võimuvaakumit. Vabadusvõitlusele tasakaalustatud strateegia peale surunud tingimused kadusid päevapealt. Kolm aastat Eestit terroriseerinud Interliikumine kriminaliseeriti. Vajadus püüda poliitilisest määratlematusest samm haaval läbi sumbata kadus hetkega.

Samal ajal omandas fundamentalistlik poliitikategemise retoorika äkki usutavuse. Impeeriumi sattumuslikku kollapsit esitati nüüd absoluutse paratamatusena, milles vaid nõrgausulised või venemeelsed olid kahelnud. 20. august muutis seega järsult poliitikategemise viisi. Okupatsiooni lõppedes algas järjekordselt selle kättenäitamine, kes on ainsad tõelised eestlased. Oponentide diskursiivne poliitikast väljatõrjumine sai üldiseks. Nähtavasti just see murrang, mida saatis agressiivne retoorika, süvendas Saartsis muljet, et dramaatiliste vastanduste alguspunkt oli 1991. aasta sügis.

Dekonstrueerinud viisi, kuidas Savisaarest sisuliselt rahvavaenlane (mitterahvuslane) kujundatakse, määrab Saarts kindlaks hegemooniks pürgiva liikumise ideoloogilise tuuma. Selleks kasutab ta tervet komplekti tähistusi (mõistelisi konfiguratsioone), nagu „turuliberaalne ja vene vastane rahvuslik ideoloogia“, „rahvusliberaalne ehk rahvusluse ja turuliberalismi segule üles ehitatud hegemoonia“, „parempoolne rahvuslus“, „Eesti Kongressist välja kasvanud rahvuslike jõudude diskursus“ jne.

Loetelu rõhutab tõusva poliitilise ideoloogia eklektilisust, kuid seejärel pöördub substantsionalistlikuma selgituse poole. Nimelt võtab Saarts Eesti arengusse pöördeid toonud poliitilise elu arenguloogika kokku kui „rahvuslike jõududude“ vastanduse Savisaarele. Aga miks on end Savisaarele vastanduvad poliitikud „rahvuslikud jõud“ ja Savisaar neid jõude ei esinda? Saarts jätab kõrvale võtmeküsimuse, kuivõrd peegeldavad Savisaarele omistatavad sildistused poliitiku tegelikku poliitilist profiili. Diskursuse hegemoonilist jõudu põhjendava vaatluse taustana oleks see valgustav, aga eeldab väga mahukat argumentatsiooni. Ka mina ei süüvi siin selle vastandamise õigustatusse või mitteõigustatusse. Kuid diskursiivselt poliitilisi parteisid vastandava keele­praktika põhjendamata kaasamine kõneleb iseenda eest.

Diskursiivse ja analüütilise sõna­kasutuse põimumine on raskesti läbinähtav. Meie ei räägi keelt, vaid „keel räägib meid“. Rahvusluse diskursiivset sidumist vaid mõne või ainult ühe poliitilise jõuga esindab väga suur, ligi 30 aastaga loodud tekstimassiiv. Kohati ilmestatakse radikaalrahvuslusega samastatud rahvuslust epiteetidega „tõeline“, „ehtne“ jne. Retoorikasse lisandub veel üks essentsialistlik münt. Savisaare ema väidetava neiupõlve nime tuletisena saab Savisaarest ühismeedias Burešin. Retooriliselt põhistatud subjektipositsioon saab metafüüsilise toestuse.

Eelöeldu selgitab, miks isegi tippakadeemilistes teostes kohtab radikaalrahvusluse samastamist eestimeelsusega. Eesti akadeemilise ajaloo kuuendast köitest, mille autorid teadlastena kindlasti on soovinud olla korrektsed, võib lugeda: „Rahvuslikud jõud leidsid, et (Rahvasaadikute Kongressi) valimistel osalemine pole mõttekas.“ Teiste sõnadega, need jõud, kes saavutasid Moskvas Eesti lähiajaloo kõige olulisema võidu – MPR tühistamise, polnudki rahvuslikud! Parteilisemas kirjasõnas (nagu seda kohtab raamatus „Eesti Kongress, nagu ta oli …“) omistati eestluse kaitsmine Eesti Kongressile lausa kontseptuaalselt. Erinevalt viimasest polevat Savisaare loodud Rahvarinne mitte rahvuslik, vaid ainult rahvalik (!) liikumine.

Nagu Laclau ja Moffe töödest inspiratsiooni ammutanud Saarts esile toob, erineb tõe diskursiivne tootmise viis põhjalikult faktipõhisest teadmise tootmisest. Parku näeme ka, kuidas sedakaudu ühe parteide grupi esitamine „tõe kogukonnana“ summutab arutleva vaimu. „Mitteehtne“, venemeelseks tembeldatud poliitiline jõud lakkab seega juba eos olemast tõsine arutlus- või poliitikategemise partner. Rahvusluse ühe vormi samastamine eestluse kaitsmisega üldse on ohtlikult kitsendanud diskursiivselt survestatud poliitikute võimalusi Eestile olulistes mõttevahetustes. Kui me nüüd otsime integratsioonipoliitika läbikukkumisele seletusi, siis on selle põhjus ilmne. Faktipõhine arutelu selle üle, milline „meie“ käsitlus teeniks eesti rahvast ja Eesti tulevikku kõige paremini, asendati võistlusega, kes on kõige tõelisem/õigem/ehtsam või koguni verepuhtam eestlane.

Et poliitikast sai Savisaare müüdi pantvang, selles on tema enda teened väikesed. Savisaarele ajaloos koha leidmisel on diskursiivne surve uurimistöö ilmselt endale allutanud. Erinevalt fakti­põhisest poliitikategemisest (tõsiasju ei saa olematuks teha või neist ei saa mööda vaadata) on diskursiivne poliitikategemine suuresti konjunktuurne. Vaadakem vaid, kui kiiresti taandus Keskerakonna kuvandist venemeelsus. Erakonna poliitiline pale pole ju muutnud, leping Putini parteiga on jõus. Parteid suunavad Savisaare kasvandikud. Kuid miski et takista „tõelist eestlust“ kandnud Isamaa partei kunagistel loojatel „edgarjuugendiga“ õnnest õhetades ühes paadis istumast. See võiks olla küsimus mitte ainult poliitikute siirusest, vaid ka küsimus ajakirjandusele.

Oleksin väga ettevaatlik diskursiivse koormatusega sildistuste nagu venemeelsus ja russofoobia võimendamisel, sõltumata sellest, kellest ja millest jutt käib. Ka sildi „russofoobia“ käibesse toojad üritavad meiega manipuleerida. Eestlaste ajalooline mälu on tõesti rängalt koormatud. Kuid russofoobse Eesti kuvandi loojad tahavad ohvrist teha süüdlase. Kremli võimendatud sõnavara eesmärk on teha Venemaast tänapäeva eliidi poliitika poolt viletsusse tõugatud rahva kaitsja. Meie venekeelseis peaks sedalaadi retoorika oodatavalt tugevdama seost „Vene maailmaga“.

Putini poliitikale avaneks sedakaudu pääs kriitikavabasse tsooni. Sedalaadi retoorika meie keeles kodustamine on destruktiivne ja eesti poliitikaelu asjatult pingestav. Sildistamise tagajärjeks on analüütilise käsitluse halvamine ja hästi häälestatud (rääkimata peenhäälestusest) praktilise poliitika sulustamine. Sedakaudu vähendatakse võimalust maailmast ja inimestest paremini aru saades vähemalt tükkhaaval meie ühiselu paremaks muuta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming