Ka rohemajanduses on mull, ka see kipub lõhkema

Marek Strandberg

Aastate eest, kui tundus, et iga internetiärisse, „dottkommi” poetatud dollar kasvab tuhandekordseks, lõppes buum sellega, et mull lõhkes ja buumist sai tavapärane areng. Pange tähele, internet kui kommunikatsioonikeskkond selle tõttu ei kadunud. Vastupidi: ühel või teisel moel jõudis riskiinvestorite raha võrguarendusse ning tulemuseks oli kiirem ja mälurohkem võrgukeskkond. Inimene on loomult mängur ja seda enam on investor või riskiraha koguja meelituste kuulaja. Internet tundus nii ääretu ja põhjatu, nagu neelaks kõikvõimalikud ideed ja kosuks ja kosuks. Tegelikult on inimeste kasutada olev aeg ja tähelepanuvõime siiski piiratud ja see seab piirid ka kommunkatsiooni ja infomajanduse mahule. Kuni võrk ja sellesse seotud arvutid pole eraldi selge ja teadvustatud teabenõudluse kujundajad, on võrguäri mõõduks ikkagi inimene.

Kliimamuutused ja kliimaäri

Tööstusajastu kiirenenud kliimamuutused ja ka muutused maailma elustikus ja liigirikkuses on tõsiasi. Teaduslikus mõttes on ebamäärane teadmine selle kohta, kui palju ja kas inimtegevus on nende muutuste põhjustaja. Sama kaheldav, paraku, on aga ka see tõsiasi, et inimtegevus kliimat, elurikkust ja elumustreid Maal ei mõjuta.

See seisukoht on levinud väitmaks, et mis tahes muudatused energeetikas, mille püüd on vähendada fossiilsete kütuste pruukimist, on asjatud, sest inimtegevusega kaasnev muutus süsinikuringes on ütlemata tagasihoidlik. Samal ajal ütleb meie kogemus, et mis tahes homoöstaasis toimivad süsteemid, ka ökosüsteem, on jälle üsna mõjutatavad ka imeväikestest teguritest. Võtke või viiruski, mis on nii sada miljonit miljardit korda kergem kui inimene, kuid soodsates oludes võib paljunedes ja muutusi tekitades endast sedavõrd raskema organismi jõuetuks või olematuks teha.

Rooma Klubi osutas 1970. aastate algupoolel vajadusele mõista, et mis tahes piiratud ressursside võimalusi nautides – elades ja majandades–, on olemas võimaluste ja ka kosumise piirid. 1960. aasta paiku tarbis inimkond ära ehk poole iga-aastaselt tekkivatest ressurssidest ja võimalustest. Alates 1987. aastast on (arvutuslikult mõistagi) osutatud, et inimkond tarbib ära enam looduse võimalusi, kui neid tekib. Tänapäeval elame igal aastal 40% ulatuses justkui tuleviku arvelt võlgu. Täpselt sedavõrd rohkem ressursse ning võimalusi kasutab oma olemasoluks seitsmemiljardiline inimkond, kui Maal on pakkuda. Varem sellist evolutsioonilist konkurentsi ja ka sellist liiki Maal pole liikunud. Kui ehk ainuraksed välja jätta, kes on uurijate väitel Maa ajaloos korraldanud nii mõnegi suure väljasuremise, ja seda arvatavalt just oma tegevuse jääkide tõttu atmosfääris.

Keskkond on, johtuvalt eelnevast, üsna asendamatu kapital ja sellega toimetulek eeldab mitte oma vajadustes niivõrd tuleviku arvelt varastamist kui püüdu end sättida samal moel vahetu päikesekiirguse ja selle esmaste tuletiste ette, nii nagu muud elukad siin planeedil seda teevad. Praegune harjumus on elada tuleviku arvelt võlgu võttes.

Seda harjumust võiks siis leevendada energeetilise toimetuleku viis, kus vajalik elekter valmistatakse päikesevalgusest, tuulest, maa sisesoojusest ja kasvavatest taimedest (ka voolavast ja Kuu tõttu tõusvast/langevast veest, kus see on sobilik). See on vahel ebamugav, praegusi tarbimismahte arvestades mõnes valdkonnas täiesti võimatugi.

Aga see on majanduse arengu üks võimalikke suundi, nagu seda oli „dotkommindus” netimulli plahvatuse eel.

Milline on tulevik?

Puhta ja rohelise tehnoloogia vaimustus hiilis majandusse vahetult pärast netiplahvatust. Cleantech ja greentech asendasid riskiinvestorite kohvikukõnelustes võrgujutte. Kuis muidu. Majandus on ja jääb ütlemata emotsionaalseks tegevusvaldkonnaks. Märksõnu ja tegevusmagneteid on alati vaja. Ülemererikkused, nagu kulla ja teemantileiukohadki, on inimesi tegutsema ajendanud. Tuntud 3Mgi sai alguse sellest, et lubatud kulla asemel leiti Minnesota lootustandvalt ja palju raha maksma läinud kaeveväljalt vaid ülikõva korundi. Võimalust ei visatud minema, vaid sellest hakati tootma lihvpaberit. Need kolm Mi on Minnesota Mining & Manufacturing.

Ega rohemajandussegi muul moel riskiraha saadud, kui muinasjutte rääkides. Mitte täiel määral, vaid osaliselt. Muinasjutuliseks on rohemajanduse muutnud suuremad ootused ja lootused, kui antud hetke tehnoloogilsed võimalused ja horisondid seda lubanuks.

Pärast netiäri hiilgeaegu oli 2005. aastal USAs rohemajanduse riskiinvesteeringute kogumaht sadades miljonites dollarites. 2008. aastal ulatus juba üle nelja miljardi. 2009–2011 toetas föderaalvalitsus energiainnovatsiooni ja taastuvenergeetika ning energiasäästu edenemist ühtekokku juba pea 45 miljardi dollariga. See on märkimisväärne kasv ja paisumine.

Mahukad investeerigud voolasid kõikjale, kus võtmesõnad „puhas”, „roheline” ja „taastuv”. Mõnes mõttes valimatult. Tõsiasi, et näiteks õlitaimedest saab hektarilt umbes tonni jagu kütuse valmistamiseks sobilikku õli aastas, ei pannud mõtlema ka veel siis, kui oli ilmne, et selleks tegevuseks kulub ka tonni jagu naftatgaasi, millest tehakse kütust, väetisi ning mürkkemikaale. Seda kutsutakse rohepesuks. Möödamõtlemise ja formaalse vaimustuse monumendina kükitab biodiisilitehase pankrotivara praegugi Paldiskis ja ootab oma naabrusse vedelgaasiterminali.

Majanduslikuks tõsiasjaks on aga osutunud ka Hiina arvatust suurem võime mõjutada nii tehnoloogia arengut kui ka uute „roheliste asjade” hindu. Seegi on meisterdanud osa rohemulli lõhkemisest.

Netifirmad lendasid kasumirohkele orbiidile nädalate ja kuudega. Energiasektor aga selliseid sööste ei võimalda. Aega võib kuluda aastakümme, kuid see ei sobi kiire kasvuga harjunutele. Seegi liigutab pisitasa meid n-ö esimese rohemajanduse mulli lõhkemise poole. Kärsitus, et kasum oleks teenitud sünkroonselt kliimamuutuste lõppemisega, on aga arusaadavalt utoopia.

Ameerika ja Euroopa

Paraku on nii, et Euroopat (nii liitu kui siinseid riike laiemalt) liigses iseseisvas tehnoloogilises initsiatiivis süüdistada oleks patt. Hiljutise kinnisvarakriisigi lähtekohaks oli USA. Nagu head, nii ka halvad muutused saavad majandusliku ahvimismehhanismi paratamatu jõu tõttu alguse just lombi tagant. Nähtavasti ootab sama ees ka rohemajandust.

Washington Posti ajakirjanik Juliet Eilperin osutab, et pea kõigis rohemajanduse valdkonna suundades tehti suuga suuremaid linnu, kui käed järele ehitasid. Loodetud poole miljoni töökoha asemel sündis päikeseenergia sektoris neid vaid 100 000, põhiliselt „Hiina kaardi” alahindamise tõttu. Tuuleenergeetikast on tehtud inimesi hulluks ajav ja müraga tappev tont, kus inimesed võitlevad tuulikutega, kuigi lahenduseks võiks olla nende kaasatus ühistulise ettevõtluse kaudu tuuleenergia tootmisse. Taanis ja Rootsis on kogetud, et majandusliku huvi ja osaluse olemasolul on tuulik inimestele kohe meeldivam seade, kui võrrelda juhtumiga, et mõni muu ettevõtja saabub elanike lähedusse turbiinidega voolu valmistama.

Vedelkütuste puhul on järjekindlalt püütud õlist teha diislikütuseid ja viljast kütusepiiritust. Nende protsesside madal saagis ja efektiivsus on aga põhjuseks, miks tulemused on läbimurdeks selgelt ebapiisavad. Uute protsesside uurimiseks ja juurutamiseks võib aga nüüd raha nappida. On selge, et kui ühelt hektarilt põllumaalt on võimalik kütuseks muuta 1–3 tonni seal fotosünteesis kokku pandud süsinikuühendeid ja selle kõige jaoks kulutatakse ka umbes tonni jagu kütuseid, kemikaale ja väetisi, pole tegu energeetika, vaid teatud mõttes asendustegevusega.

Kiduma jäänud, kuid miljardeid neelanud on ka nii kütuselementide kui ka akude tehnoloogiate arendused. Majanduslikud lootused ja taas investoritele antud lubadused on olnud kaunimad kui valmis saanud tegelikkus.

Nafta tuleviku tumedusest ja heledusest

Kui looduse eest ja selle häirimise vastu oleks peetud samasuguseid sõdu nagu viimase paari kümnendi jooksul on seda tehtud nafta nimel, oleks maailm vaieldamatult taastuvenergeetilisem paik. Kas õnnelikum, on iseküsimus. Naftat on aga araabia kevades muutunud ja muutuvates riikides endilgi vaja. Nii pole sõjad andnud loodetavat naftavabadust läänele. Lootes küll kildagaasile ja paljudele muudele energiavoogudele tuleb taastuvat energiavoogu ikka silmas pidada.

Tõsiasi, et majanduslike ja tehnoloogiliste valearvestuste tõttu rohemajanduse kaardimajake upakile lendab, ei saa olla argumendiks selle mõttesuuna lootusetuks kuulutamisele. Arusaadavalt on oodata nafta ja gaasi ning mõistagi põlevkiviapologeetide asjakohast ja massiivset tänitamist ning taastuvenergeetika lootusetuks kuulutamist.

Me ju ei arvanud pärast internetimulli lõhkemist, et tuleks faksimasinad ja kirjatuvid uuesti kasutusse võtta ning võrk hüljata.

Lõhkenud mullidele järgneb alati uus kasv. Arukam, tehnoloogiliselt läbimõeldum ning vähem muinasjutuline, kuid siiski taastuva ressursi kasutuselevõtust lähtuv. Võlgu elamine ei saa lihtsalt olla valik, mille juurde ajas tagasi minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming