Küsimus naeratavast Kristusest

Ilmar Vene

Islami vägevus tuleneb sellest, et kõik teda mõistavad; budismi suurus seevastu rajaneb mõistetamatusel, kristlus aga... On triviaalsuse tipp otsida mõnesaja sõna piires vastust küsimusele, mispärast on maailmareligioonide käekäik kujunenud erinevaks. Vastakatest seisukohtadest, sageli vastandlikkuseni erinevaist, pole muidugi puudu; pigem juba võiks rääkida üliküllusest. Teame teolooge, kes on möönnud kristluse nüüdisaegset hääbumist ja ka vaimusuurusi, kes ristiusu allakäigu tundsid ära juba kaugemas minevikus. Koguni Rooma riigiusundiks muutumises on nähtud allakäigu algust; mida siis veel rääkida usupuhastusest, millega kaasunud sõjad juhatasid sisse ilmaliku ajastu? Aga kohtab ka diametraalselt vastupidist hoiakut. Näiteks E. Gilson, kes oma pühendumisega keskaja kultuurile sai tuntuks kogu kristlikus maailmas, väitis söakalt, et ristiusk polevat oma võimalusi veel kaugeltki ammendanud. Ei puudu säärasedki, kes on kristluses näinud tuleviku religiooni. Ka Uku Masing kaldus arvama, et kristluseni pole inimkond veel jõudnud.

 

Moslemid tunnevad oma usu põhitõdesid

 

Seda laadi vastandlikkuse taustal hakkavad teravalt silma ettekuulutused, mida on edastanud Martin Kala (Sirp 24. XII 2004): Euroopa muutuvat islamiusuliseks juba XXI sajandi lõpuks. Ajal, mil teadusliku eshatoloogiaga muututakse üha pealetükkivamaks, mõjub selline prohvetlus lausa reibastavalt. Kõnealuse võimaluse lähem vaatlus jääb siinkohal ära; meie ju tahaksime vaid selgitada, kuidas olukord, mispuhul ilmalikustunud eurooplastele ennustatakse islamiseerumist, üldse sai ilmuda. Ja kuidas selletaolisi ennustusi ka võtta, selles, et kristlus ja islam on arenenud erinevalt, ei saa kahtlust olla kellelgi. Ilmekalt iseloomustas seda erinevust üks Vene föderatsiooni sõdur, kes Tad?ikistanis oli haavatuna vangi langenud ja islami usku läinud: ?Kui harimatu ka poleks inimene, keda te islami maailmas kohtate ? oma usu põhitõdesid ta teab; meil seevastu on üsna tavaline, et isegi kõrgelt haritud inimestel pole kristluse põhitõdedest aimugi.?

Peame vist tunnistama, et selles ütlemises on paras annus tõtt. Ja kui seda juba tunnistanud oleme, siis ei saa mööda ka kiusavast küsimusest: mispärast niimoodi on kujunenud? Teame ju, et meie (üha hapramaks muutuvas) maailmas tunnistatakse (muile usundeile lisaks) kolme nn maailmareligiooni. Ja me ei kahtle selles, et islam ja budism oma nime õigusega kannavad, sellal kui kristlusega, mis ju meile peaks olema kõige lähem, on me vahekord õige iseäralik. Katsugem siis seda iseäralikkust mõista, piirdudes kõige üldisemaga. Mida kujutleme esimesena, kui neist suurusundeist räägitakse? Küllap visuaalsusi: Buddhat kujutatakse sageli naeratavana (Jaan Kaplinskil leidub lause: Buddha naeratas nagunii kogu aeg), Kristust aga pole naeratavana kujutatud kunagi. Araabia prohvetist aga kujutisi ei leidu ja seepärast me lihtsalt ei oska teda kujutleda. On see juhuslik? Mitte sinnapoolegi!

Mida põhjalikumalt kõnealuse valdkonnaga tegelda, seda selgemini ilmneb, et just triviaalsuseni tuntud sümboolika ? ?usklike? pikki sajandeid püsinud levisuhtumise kokkuvõte ? väljendab kõnealuste religioonide olemuslikkust kõige kõnekamalt. Selline kokkuvõtlikkus on teadagi nõnda hõlmav, et ei võimalda ühest tõlgendust; vormilisi ja tuvastatavaid põhjusi tuleb hoida lahus tegelikest ja tuvastamatuist. Võib näiteks arvata, et vormiliselt tegi prohveti kujutamise võimatuks Vanas Testamendis toodud keeld, aga oleks väär piirduda ainult sellega; palju mõjusamalt seletab kujutiste puudumist islamit kandev vaim.

Me ei tunne Prohveti välisilmingut sellepärast, et islamis täidab Jumal maailma tervenisti; inimese tähendus on nõnda väike, et meil pole tarvis teada isegi mitte seda, missugusena mõjus väliselt inimestest kõige väljapaistvam. Sest ka Prohvet oli kõigest meedium; talle oli määratud tuua põrmlasteni taevast laskuv jumalasõna ning sellisena ta õigeusulistele ilmub suurimana kõigist, kuid lõppeks oli ta siiski lihtsurelik.

Islam on religioon par excellence; kui budismi ja kristlust võrrelda spontaanselt ilmunud rahvalauluga, siis islam meenutab rohkem sihiteadlikult komponeeritud luuletust. Sihiteadlikkuse väljendusena mõjub eelkõige mõistuspärasus; see tähendab, et on läinud korda anda kahele näiliselt ühendamatule, teokraatiale ja ilmalikkusele, õige vahekord. Islam on teokraatlik, seda kõigepealt. Ja kuidas saakski olla teisiti? Kui mõistus ütleb, et kõik pärineb Jumalalt, siis see ootuspäraselt tähendab, et maise elu korraldamisel tuleb lähtuda jumalasõnast. Aga ühtaegu on islam (päris)kristlusest palju ilmalikum; teadmine, et kõik pärineb Jumalast, annab sellele usundile vangutamatu optimismi ja jaatusevaimu. Samas ollakse islamis teadlik sellestki, et arusaadavust ei saa kunagi olla ülemäära. Kui algeline ka oleks vaimset laadi nõue, mõnele ta ikka osutub üle jõu käivaks. Ja seepärast piirdutakse vaid nõudmistega, mida kahtpidi mõista pole võimalik. Vaimsuse kõrgust hinnatakse selle järgi, kui täpselt ja kohusetundlikult täidetakse ettenähtud talitusi.

Budism mõjub esmapilgul otsekui islami pahupool. Islamis pöördub ju Jumal ise  kõigi poole, budismis kõneleb inimene aga ainult iseendale. Tõsi küll, pärimus räägib, et Valgustatu olevat õpetanud ka teisi. Ja nimelt kaastunde ajel; ta olevat kaasa tundnud noilegi, kes valgusest ilma olid. See paistab praegugi ära tema naeratusest, millel on kaastunde varjund.

Naeratus, olgugi nähtavaks muutunud alles hiljem, on tegelikult ainus, millele me Valgustatut tundma õppides saame toetuda. Kõigepealt hakkab silma, et see naeratus pole ilmunud välise mõjutuse ajel; tegemist on sisimast pärinevaga, nii-öelda naeratuse kui sellisega, mis ilmub inimese jõudmisel Tõeni. Ainult kaastunde varjund saab sellisel naeratusel võbelema pääseda; Valgustatu tunneb meile kaasa, kuna me valgusest oleme ilma, ja siis veel sellepärast, et me valguseni kunagi ei jõua. Ta ju teadis, et see pole võimalik juba meie mõtlemisviisi eripära tõttu. Vaimsus, mida me teadvus nähtavuselt koorib, on eimiski, aga meie mõtlemine kuulutab selle ?olemuseks?.

 

Buddha piirdus vaikimisega

 

Samalaadse üldistuseni jõuame ka siis, kui me nähtavust ainsa tõelusena tunnistades väidame, et pahe on kõigest headuse vähesus. Vaim annab meile ainult eimiski, kuid sellega me ei oska midagi peale hakata ja nii tuleb nood eimiskid üldistada positiivsuseks, (headuse või kurjuse) ?printsiibiks?. Ja sellepärast jättis Valgustatu kõige suuremad eimiskid ütlemata. Kristus vastas küsida mitteosanuile: ?Teie ei tea, mida räägite?; tema aga, ikkagi sünnipärase kõrgkihi esindaja, piirdus vaikimisega. Aga ta teadis: varem või hiljem nood tema ütlemata jäänud eimiskid üldistatakse õndsuseks, ülimaks positiivsuseks; ja sellest teadmisest omandas kaastunne tema näoilmel järjekordse uusvarjundi. Nii ta aina troonib oma lähenematus kõrguses, ainukeseks kaaslaseks naeratus, mis ei suundu mitte kellelegi.

Islami vägevus tuleneb sellest, et kõik teda mõistavad; budismi suurus seevastu rajaneb mõistetamatusel. Kes tahab, võib öeldut võtta odava paradoksina, kuid temalgi tuleks tunnistada, et religioonidena on islami ja budismi praegune seisund kristluse omast ilmselgelt erinev. Oleme jõudnud oma pärisküsimuseni, kristluse eriseisundini. Iga religiooni siht seisneb liiginimlikkust kärpivas eitamises. Mille poolest siis kristlik eitamisviis oli nõnda eriline, et usundi käekäik pidi kujunema ainuliseks?

Mõista ristiusu õpetust pole iseenesest raske: keskme moodustab pärispatt, kõike ülejäänut saab võtta peamise tuletisena. Või siis äraseletatult: inimesed olid needuse all, aga siis Jumal halastas neile. Selles seisnebki kristlik rõõmusõnum. Paraku see ei tähenda, et needuse tohiks unustada. Pärispatt jääb põhiliseks ka pärast jumalikku halastust; kogu kristlik dogmaatika keerleb selle ümber, kuidas saada lahti inimloomuse rikutusest. Lõpuks siis Rousseau selgitab ilmalikus vormis, millest näiline rikutus tuleneb, ja ennistab inimloomuse rikkumatuse. Tema sõnum märgib, et kristluse aeg on läbi. Arengulooline üldskeem peaks seega olema igati arusaadav; raskem on mõista, kuidas sai judaism, siinpoolne ja optimistlik religioon, võrsutada sealpoolse ja pessimistliku kristluse? Peamiseks, millele saab antud juhul toetuda, on tollane üldine madalseis: inimesed näitasid end rikutuna ja see pidi võimendama pattulangemise loo tähendust.

 

Kristuse konflikt variseridega

 

Kristlus katsub teadagi madalseisu jõudumööda ületada. Ja siin on õige koht, et peatuda käesoleva kirjutise peateemal, vaimsuse eriastmelisusel. Milles Kristuse konflikt variseridega õieti seisneb? Selles, et vaimsust hinnatakse erinevalt. Variserid lähtuvad tervemõistuslikkusest ja on veendunud, et kõrgemat vaimsust kui jumalik käsk ei saa üldse olla; käsud on raiutud raamatusse, et inimesed neid igavesti täidaksid. Kristus seevastu ei pea sellist vaimsust ülimaks; tema meelest on nood käsud kõigest vormeleiks piiritletud juhised, tema tahab veelgi kõrgemat, sõnastamatut ja ainuüksi sisetundel rajanevat tarkust. Ja nii ta siis kuulutab: hingamisepäev on inimese, mitte aga inimene hingamisepäeva päralt. Inimese poeg ülendab end kõrgemaks jumalikust käsust, kuni lõpuks tuleb too saatuslik: Mina ja mu Isa oleme üks! Kuid vaimsuse säärane ülendamine, nagu saame teada J. Klausneri ?Naatsareti Jeesust? käsitlevast monograafiast, olevat judaismi seisukohalt praegugi surmanuhtluse vääriline kuritegu.

Kuidas on tegelikult, jäägu teadjate otsustada. Igale nähtusele saab inimkeeles leida kümneid seletusi ja seepärast me verbaalseid peensusi kõrvale jättes lihtsalt nendime: ristiusk saab alguse Jumala tapmisest. Nii erakordse algusega religioonil pidi kujunema ebatavaliseks ka järellugu. Rohmakalt see ju kõlab. Ütelgem siis sündsamalt: tegelikult tuleb jumalaks pidada Armastust; pole suuremat armastust sellest, mille nimel ohverdatakse elu jne. Olgu nõnda. Aga kui Jumal inimese päästmise nimel ohverdab oma elu, siis seegi juba on piisav, et kogu usundi järellugu ära määrata. See pole retoorika, kui uusaegsed kristlased Pascali kannul kordavad: Jeesus jääb ristile viimsepäevani. Usund, mis saab alguse Jumala eneseohverdusest, näeb kuni lõpuni ülimat eneseohverduses. Üldisemalt see tähendab, et eitus (radikaalne eitus!) on kristluses alati tähendanud väärtust omaette. Kuid selline usund suudab püsida täisväärtuslik ainult opositsioonina, siinpoolsuse tõrjujana. Ja selles on põhjus, miks usundi põhjustaja vaatab meile kujutistelt vastu oma muutumatu surmtõsidusega. Igasugune katse panna teda naeratama on juba ette nurjumisele määratud. Kristus saab ainult andestada, naeratada ta ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming