Küünlaid vääriv mäng

Mart Soidro

Andres Oper Luxembourgi mängija vastu. LEMBIT PEEGEL

Jalgpall on ühiskonna lakmuspaber.

Olgu algatuseks kohe öeldud, et jalgpalli pole ma kunagi viljelenud ning asjatundjaks ei pea end samuti. Erinevalt oma paralleelklassi poisist, kes pidas end Veerenni tänava parimaks väravavahiks, ja kursusekaaslasest ja sõbrast, kelle kunagise korteri seina ehtis Nottingham Foresti lipp.

Olen elanud sedavõrd vanaks, et mäletan isegi 1970. aasta maailmameistrivõistlusi ja Pelet, kes kolmandat korda maailmameistriks tuli. Aga esimest korda jõudsin staadionile 27. VI 1983, kui Tallinna KSMK Komsomoli-nimelisel staadionil N Liidu II liiga V tsoonis kellegagi mõõtu võttis. Palju sott jäi, seda ma ei mäleta. Aga ma mäletan oma kaaslasi, samal hommikul Keila arestikambrist vabanenud kahte ülikoolikaaslast. Üks neist on praegu ühe spordiajakirja toimetaja, teine rahvast hullutava menusarja ja suvetuuride stsenarist. Mäletan ka seda, et meist rida allpool joodi viina ja kõrval haukas seltskond õlle kõrvale voblat. Olid ajad. Niipalju siis isiklikku.

Palli löödi Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias juba keskajal, väidab Indrek Schwede “Jalgpallipiibel”. Eks verevalamist tuli Inglismaa kitsastel tänavatel ette juba siis, miks muidu keelanuks Elizabeth I 1572. aastal pallivõluritel Londoni kesklinnas oma meisterlikkuse demonstreerimise. Kuidas mängiti, milline oli mänguvahend ja spordiriietus, sellest pole palju teada. Siiski: Elizabeth I isa Henry VIII rõivaloendis on tuvastatud ka paar jalgpallisaapaid, mis küll tänapäeva putsadega eriti sarnased ei ole… Aga ikkagi: kirikuvara riigistaja ja kahe Thomase – More’i ja Cromwelli hukkajal on ka jalgpalli seisukohalt tähenduslik roll.

Hea meelega libiseksin siit pea pool tuhat aastat edasi ja jõuaksin Eesti Vabariigi taasiseseisvumisaega. Juba enne seda, aastal 1990, ütles mulle professor Sulev Vahtre, et Eesti ei saa enne vabaks, kui poisid ei hakka jalgpalli mängima. Tol ajal tundus see mulle õpetatud mehe veiderdamisena. Kalev tuli ju aasta hiljem N Liidu meistriks, jalgpall tundus kodukamaral prolede ja venelaste mäng, kus üksteisele kossi löödi ja ropult sõimati. Või saadi põhjanaabritelt  mälestusväärsel 26. X 1994 0:7 lakki. Siiamaani vaidleme Mart Laariga selle üle, kas peaminister vaatas mängu lõpuni või lahkus häbelikult pärast esimese poolaja lõppu. Seega võib mõnes mõttes professorile vastu vaielda: Eesti sai siiski enne vabaks, kui poisid hakkasid korralikult jalgpalli mängima. Kuid mööngem, professori võrdlus jalgpalliga on ilus: läheb paremaks jalgpall, läheb paremaks ka Eesti riik. Muidugi, väikesi tagasilööke tuleb ikka ette. Jalgpallis peegeldub see suureskoorilistes kaotustes, poliitikas näiteks Mart Siimanni “mittemidagitegemisevalitsuses”.

 

Parem jalgpall, parem Eesti

 

Eelmisel aastal võeti meid Euroopa Liitu ja NATOsse. Millised oleksid samaväärsed tähtsündmused jalgpallis? Vastan: Kadrioru staadionil ära jäänud mäng Šotimaaga, kaotus Hollandile ja võidud Venemaa ja Läti üle. Esmapilgul võib see valik tunduda veider, aga mõneti oli see murdepunkt, kus tänu skandaalile  hakkas Eestis tähelepanu spordialade kuningale koonduma. Me käitusime tookord jalgpalliriigina, olgu see tõdemus Pohlakut & Co-d  naeruvääristanud Valeri Maksimovile nii valus kui tahes.

Mainisin juba eespool, et jalgpall on täpselt samamoodi arenenud nagu Eesti riik. Näen seda oma sõprade-tuttavate marakrattide pealt, kelle vanemad seisavad võsukese  kooliminemise ajal tõsise dilemma ees: millisesse treeningugruppi poiss panna? Pange tähele, ei arutleta mitte selle üle, millist spordiala valida, vaid kelle käe all vutitreeninguid alustada. Valida on kümmekonna grupi vahel, üks ägedam kui teine. Ei saa selleski loos mööda võrdlustest. Poksiguru Kalev Kallo unistab ilmselt samuti, et nööride vahele tuleks vähemasti üks eestlanegi. Võib tuua Venemaalt Eesti lipu alla võistlema nahkkindamehi, aga kokkuvõttes lollitab ta ikkagi iseennast (ja mitte täie aruga naaberriigi juuniore). Libedal jääl kurseeriv Priit Vilba tahaks oma praeguse lemmikala viia põhjanaabrite tasemele, kuid selleks tuleks endisel Tallinna linnapeal ja korvpalliliidu presidendil esmalt enda eetiline sihik paika panna. Ja  jõuamegi Aivar Pohlaku juurde, keda jumaldatakse ja vihatakse. Arvan, et asja eest. Mis siin pattu salata, olen Aivarit pidanud 2001. aasta inimeseks, kes püstitas omale Lilleküla staadioni näol ausamba juba eluajal. Praegu ma enam nii päris  arva, kuigi jalgpalliguru teeneid on raske üle hinnata. “Kui minu peal istub jalgpall, siis Soonik istub korvpalli peal,” leidis Pohlak 2002. aastal mulle antud intervjuus. Jätame Sooniku palle pumpama, kuid Pohlakul on oht kujuneda jalgpalli-Savisaareks, keda ümbritsevad madala enesehinnanguga, vaimselt laisad ja vähenõudlikud jüngrid. Ja ennäe imet! Kaks suurmeest ulatasidki sel sügisel teineteisele käe, hoolimata kolme-nelja aasta tagusest sopaloopimisest. Ajaloolise Eesti-Läti mängu ajal istusid nad kõrvuti nagu kunagisele vutiliidu presidendile ja praegusele asepresidendile kohane. Üks majanduslikke hetkehuve arvestades, teine kohalikke valimisi silmas pidades. Aegade side? Jalgpall on paraku konservatiivne võistkonnamäng, kus traditsioonid on oi kui olulised! Ei saa, Aivar, olla ühel päeval Evertoni, teisel päeval Liverpooli poolt; õhtul magama minnes Manchester Unitedi, aga ärgates Manchester City pöidlahoidja. Kahtlustan, et kui Pohlak oleks poisike ja elaks Inglismaal, saaks ta oma traditsioone järgivalt isalt vitsa…

“Selleks, et paigal püsida, tuleb joosta,” on öelnud Imedemaa Alice. Võib-olla ma eksin, aga olulisem muutus kui meie pisikesed edusammud jalgpallimurul on toimunud meie arusaamades. Ei ole enam popp ja noortepärane näidata üles jalgpalli suhtes ignorantsust (kuigi, kui vaadata naistevahetusi ja -kandmisi, siis loll olla on jätkuvalt moes). Mul on üks hea kolleeg, tähtis ülemus, kes aastaid varjas oma tõsist jalgpallihuvi. Ma ei tea, kas sellepärast, et see ei ole daamile kohane, või seetõttu, et ühiskonnas oli põletavamaid probleeme. Nüüd ta seda enam ei varja. Aga ta on endiselt ettevaatlik, eriti kui ajakirjandusest kostub maitselagedat pateetikat à la jalgpallipühamu (Lilleküla staadion), maailma kuulsaim eestlane (Mart Poom) ja jalgpalligeenius (Aivar Pohlak). Tunnistage ausalt, et kui jalgpalli mõõdupuuks oleks jalanumber, oleks me praegu kuskil 41-42 vahel. Meeste kingi arvestades. Kui ma kunagi küsisin Mart Poomi käest, et kuidas ta lohutaks meie puudustkannatavaid pensionäre David Beckhami 2,5-miljonilise nädalapalga taustal. “Pensionärid saavad minna rahulikult poodi piima-leiba ostma, aga Beckham ei saa. Õigemini saab, aga koos fotograafidega,” kõlas Mardi vastus.  Meil õnneks (kahjuks?) asi veel nii hull ei ole, pealegi on Beckhami tüüpi megastaare käputäis. Kuid pinnas fännamiseks on olemas! Portugallast Cristiano Ronaldot fännas kevadel sadakond poolalasti teismelist, kõhud paljad ja roosad T-särgid üll. Üks eriti kohtlase olekuga piiga hakkas kolme päeva vältel iga kord Ronaldot nähes lörinal nutma. Ja mida tegi Ronaldo? Kui meeskond läks lahkudes lennujaamas passikontrolli, tuli Ronaldo tagasi ja andis maatüdrukule musi.

Ma arvan, et sellest tüdrukust võib asja saada.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming