Külm sõda ja küülikud

Kaarel Piirim?

Gorbatšovi otsustamatusel olid tagajärjed inimelude näol Leedus, Lätis, Gruusias jm.

John Lewis Gaddis on hinnatumaid külma sõja eksperte. Tema 1972. aastal ilmunud külma sõja alguspõhjusi eritlev teos (“The United States and the origins of the cold war”) võitis Columbia ülikooli Bancrofti auhinna, mida peetakse Ameerika üheks mainekamaks ajaloolase tunnustamisel. 1982. aastal ilmunud ohjeldamise strateegia analüüs “Strategies of containment: a critical appraisal of postwar American national security policy” on mõjukamaid teoseid Teise maailmasõja järgsete rahvusvaheliste suhete kohta. Ka kõnealune “Külm sõda” on tähelepanuväärne raamat. Ent oluline on tähele panna, et selle eesmärgiks, nagu ka autor tagasihoidlikult tunnistab, ei ole anda midagi juurde teadusele. “Külma sõja” eesmärgiks on tutvustada ajalooteaduse seniseid saavutusi laiemale lugejaskonnale.

 

Võideldi inimkonna põhiliste väärtuste eest

Lugejale on võrdselt oluline tunda raamatu voorusi ja puudusi. Teose tugevad küljed ilmnevad lugemisel kiiresti: esiteks on märgata kõrget kirjanduslikku taset. Gaddis alustab põneva proloogiga, milles tuberkuloosi surev Eric Blair, kirjanikunimega George Orwell, on Teise maailmasõja lõppedes tõmbunud üksildasele Jura saarele Šotimaa rannikul, et lõpetada romaan “1984”. Edasi märgib autor, et Orwelli teoses ennustatud totalitarismi üleilmne võit näis 1984. aastal, mil suured vennad hoidsid kontrolli all Nõukogude Liitu ja poolt Euroopat, ikka veel võimalik. Ent just selsamal Orwelli maagilisel aastal, märgib autor, olevat läinud liikvele sündmused, mis viisid totalitarismi kokkuvarisemiseni ning külma sõja lõppemiseni. Seda mõttelõnga jätkab Gaddis oskuslikult teose epiloogis: kui pärast Teise maailmasõja lõppu näisid diktatuurid olevat pealetungil ning demokraatia tulevik tume, oli külma sõja järel jõudude tasakaal pöördunud otsustavalt demokraatia kasuks. Sel põhjusel peabki Gaddis külma sõda – sarnaselt Ameerika kodusõjaga – lausa vajalikuks konfliktiks, kuna võideldi inimkonna põhiliste väärtuste pärast. Ning õnneks võitsid seekord head ja pahad kaotasid. Seesuguseid niidistikke punub Gaddis läbi teose teisigi, jättes mulje hästi komponeeritud romaanist. Autor joonistab juhtmotiivid välja suure üldistusega, nii et need muutuvad lausa karikatuurseks. See meeldib paljudele. Demokraatia ja türannia võitluse idee on näiteks paelunud George W. Bushi lähikondlasi ning Gaddist on isegi peetud praeguse presidendi õueajaloolaseks.

Lugeja märkab kohe ka autori ladusat stiili, mille hea tõlge õnneks eesti lugejani toob. Seda ei saa kahjuks enesestmõistetavaks pidada, sest eesti keeles on küllalt ilmunud ajalooraamatuid, mille lugemise vilets tõlge väljakannatamatuks teeb. Antud juhul on lugemine lausa nauding ja nii see peabki olema. Mõned Eesti ajaloolased, kes Saksa ajalooteaduse eeskujuks on võtnud, usuvad praegugi, et õige ajalooteadus peab olema kirjutatud võimalikult kuivas ning raskes stiilis. Nende jaoks reedab lobe tekst juba kaugelt madalama väärtusega teaduse. Inglise ja Ameerika ajaloolasi tihti teadlasteks ei peetagi. Optimistina usun siiski, et see mõtteviis tõrjutakse varsti välja ning omamaistegi teoste keel hakkab paranema. Seejuures avaldavad ehk positiivset mõju ka hästi toimetatud tõlkeraamatud. Oleks hea, kui nii läheks, sest selge jutt peegeldab selget mõtlemist, ähmane tekst seevastu annab aimu ähmast autori ajukäärudes.

 

Näitlejate roll külma sõja viimasel kümnendilTeose teeb nauditavaks ka nutikas liigendatus. Õnneks on Gaddis osanud vältida kronoloogilist lähenemist ning võtnud külma sõja ette tähtsamate teemade või probleemide kaupa. Sellest lähtudes saadud peatükkide pealkirjad on iseloomulikud pigem mõnele kirjanduslikule vormile. Nii näiteks lahatakse Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide globaalset konflikti XX sajandil pealkirja all “Käsk ja spontaansus”. Käsk viitab marksismile-leninismile rajatud režiimidele ning spontaansus kapitalismil ja demokraatial põhinevale valitsusmudelile. See on võimaldanud Gaddisel asetada külm sõda laiemale filosoofilisele taustale ning esitada seda kui võitlust kahe mõttevoolu vahel, kus vaieldakse inimese ja riigi vahekorra, inimese loomuse jms üle. Esimesi külma sõja lõpu märke uurib Gaddis peatükis “Näitlejad”. Mõnevõrra ootamatult arvab autor, et külma sõja viimase vaatuse olulisemaid tegelasi ühendav joon oli see, et nad olid näitlejad. Gaddise lemmiktegelased Johannes Paulus II ja Ronald Reagan olid noorena olnud näitlejad, Václav Havel oli näitekirjanik, Gorbatšoviski leiab Gaddis näitlejajooni. Gaddise arvates seisnes suurte näitlejate roll külma sõja viimasel kümnendil selles, et nad suutsid abstraktsioonidega osavalt manipuleerides muuta inimeste tardunud tõekspidamisi. Üheks kinnistunud veendumuseks oli, et külm sõda kestab igavesti. Suurte näitlejate olulisim teene oligi selle tõdemuse ümberlükkamine. See on taas näide sellest, kuidas Gaddise vaatepunktist paistab ajalugu üsnagi karikatuursena. Ent tuleb tunnistada, et Gaddise näitleja-mõttel on tõetera sees.

Vaieldamatult on Gaddise tugevaks küljeks oskus liikuda elegantselt üksikult üldisele ja üldiselt üksikule. Nii toetab autori üldisemat laadi väiteid pea alati mõni hoolikalt valitud, tabav ning mõnikord ka üllatav tsitaat. Selgitades, kuidas uutmine ja avalikustamine juhtis paratamatult Nõukogude Liitu lagunemise poole, tsiteerib Gaddis üht Leedu professorit, kes olevat 1990. aasta algul Gorbatšovile selgitanud: “Pärast seda, kui NLKP otsustas rajada meie poliitilise elu demokraatiale, oleme me oma vabariigis seda ennekõike pidanud enesemääramisõiguse väljakuulutamiseks…”. Tänu tabavatele tsitaatidele andestab lugeja ehk mõningase pealiskaudsuse, mis näiteks Nõukogude Liidu siseprotsesside käsitlemise puhul siiski välja paistab. Väide, et otsustusvõimetus riigi juhtimisel tegi Gorbatšovist mehe, kes võis “puhta südamega vastu võtta Nobeli rahupreemia”, jätab igatahes kahe silma vahele, et Gorbatšovi otsustel – ja otsustamatusel – olid siiski tagajärjed kaotatud inimelude näol Leedus, Lätis, Gruusias ja mujal. Gaddise jutust jääb aga mulje, et peasekretär oli otsast lõpuni plekitu poiss.

Mõnikord on Gaddis tsitaatidega siiski ka liialdanud. Probleem seisneb selles, et ülevaatliku käsitluse puhul on autoril raske olla üldistav ning samal ajal ka üksikutes küsimustes äärmiselt täpne. Seepärast ei ole autoril olnud aega avada kasutatud tsitaatide konteksti. Nõnda jääb lugeja eest tihti varjule ka asjaolu, et tegelikult on paljudel tsitaatidel eri tõlgendamisvõimalusi. See on aga lihtsa lugeja suhtes ebaaus, sest temale võib jääda igati vettpidava argumentatsiooni mulje. Asjatundlikum lugeja saab loomulikult aru, et Gaddis on oma ajaloo-versiooni esitamiseks valinud, milliseid tsitaate kasutada ja millised mainimata jätta. Ta teab, millise trikiga ajaloolane-mustkunstnik kübarast üha uusi küülikuid välja tõmbab.

Ent Gaddise stiil jätabki mulje, et tema sulest tuleb ainult valmis ajalugu. Sellega paistis silma 1997. aastal ilmunud teos “Nüüd me teame” (“We now know: Rethinking Cold War History”), mis häiris teisi ajaloolasi pretensiooniga, et külma sõja ajalugu on tehtud. Ka nüüdne teos püüab varjata vaidluskohti ning esitab ühe kõikehaarava narratiivi. Kuid need katsed näivad lapsemeelsed, kui vaadata kas või seda, kuidas Gaddis ise on pidanud oma seisukohti karjääri jooksul muutma.

1972. aasta teoses külma sõja põhjustest kirjutades arvas Gaddis, et Stalini süü külma sõja puhkemises seisnes selles, et tema – erinevalt demokraatlike riikide juhtidest – oleks saanud käituda ratsionaalsemalt. 1997. aastal leidis Gaddis seevastu, et Stalin poleks saanud kuidagi ratsionaalselt käituda, sest tema mõtteid ja tegusid determineeris suurel määral marksismi-leninismi ideoloogia. Samas kujutas ta Stalini välispoliitikat siiski peamiselt defensiivsena, märkides muu hulgas, et Stalinil polnud kunagi plaanis kehtestada Nõukogude tüüpi režiime Ida-Euroopas. Nende tekkimine oli lääneriikide esile kutsutud kaitserefleks. Kõnealuses raamatus läheb Gaddis Ida-Euroopa sovetiseerimise probleemist osavalt mööda, kuid jätab seejärel hoopis mulje, justkui olnuksid Stalini ambitsioonid peaaegu piiritud. Ta tõmbab kaabust järjekordse küüliku, tuues ära Stalini lause 1947. aastast, mille kohaselt olevat Kremli juhtkond hellitanud lootust jõuda Pariisi.  

 

Ajalugu ei ole leib, mis tuleb küpsena ahjust Oma seisukohtade muutmine ei ole teadlase puhul loomulikult mingi patt, hoopis ohtlikum oleks vanadest jäigalt kinni hoida. Ent ajalugu pole võimalik ette kujutada positivistlikult, mille järgi seda teadusharu täiustatakse aegamisi faktidega, umbes nagu mesilased ehitavad mesikärge. Ega ma ei usugi, et Gaddis nii arvab. Aga ta ei reeda ka lugejale, et allikad annavad võimalusi vastukäivateks tõlgendusteks. Nii jätab Gaddis mulje, et ikka veel üpris juhuslikest ja hõredatest teadetest Stalini kohta piisab täielikult diktaatori mõtete ja soovide rekonstrueerimiseks.

Samamoodi patustab Gaddis näiteks ka Roosevelti puhul. Gaddis on ootamatult sõbralik selle XX sajandi kõige olulisema Ameerika presidendi välispoliitika suhtes. Ta kirjutab, et Churchilli-Stalini mõjusfääride kokkulepe 1944. aasta oktoobris valmistas Rooseveltile “tublisti muret”, kuigi ilmselt valmistas Rooseveltile muret vaid see, et Euroopa tuleviku üle otsustati ilma temata. Gaddis kirjutab, et Roosevelt  ja Churchill olevat korduvalt Stalinile toonitanud vabade valimiste korraldamise vajadust Balti riikides, Poolas ja mujal Ida-Euroopas, kuid näiteks Rooseveltile lähedal seisnud Averell Harriman, USA saadik Moskvas, märkis 1944. aasta novembris hoopis, et FDR-ile ei läinud korda, kas Vene naaberriigid muudetakse kommunistlikuks või mitte. Edasi püüab Gaddis tõestada, et Roosevelt  oli tõsiselt mures selle pärast, et Moskva rikkus Jaltas antud lubadusi. Selle tõestuseks tsiteerib ta tuntud FDR-i lauset kaks nädalat enne presidendi surma: “Stalin on murdnud kõiki lubadusi, mida ta Jaltas andis”. Kuid Gaddis jätab mainimata, et on vähe tõendeid selle kasuks, et Roosevelt  tõepoolest “silmaklappidest vabanes”, ning ka selle, et päev enne surma (11. IV 1945) kirjutas Roosevelt  Churchillile Poola probleemi kontekstis: “Ma ei pea seda Nõukogude-probleemi üldiselt oluliseks, sest probleemid, mis ühel või teisel kujul iga päev meie ette kerkivad, enamasti siiski lahenevad.” Seega ei maini Gaddis poole sõnagagi ajalookäsitlust, on Roosevelti välispoliitika suhtes kriitiline ning esitab ülimalt ühekülgse, peaaegu propagandistliku ülevaate presidendi tegemistest.

John Lewis Gaddise teos on värskendav ja inspireeriv tõlgendus. Ent seda tuleks lugeda ettevaatusega, meenutades, et ajalugu ei ole leib, mis tuleb küpsena ahjust. Nagu tsirkuseski tuleb täpselt tähele panna, millisesse kaabusse küülik on peidetud. Ent osava mustkunstniku käest saab kindla peale ikkagi petta.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming