Kõik tahavad oma osa suuremana näha

K?ud Valle-Sten Maiste

 

 

Andres Kollist: teadusraamatukogude arengu osas puudub riigil visioon ja raamatukogude koostöö osas on arenguruumi.

 

Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu direktor Andres Kollist, kas võib öelda, et taasiseseisvunud Eestis on puudunud teadusraamatukogude arengu osas arvestatav tulevikuplaan?

Kultuuriministeerium on omal ajal sellega tegelenud, aga ühtset visiooni ei ole tõepoolest tekkinud. Leedus on näiteks olemas teadusraamatukogude arenguprogramm. Ka USAs on välja töötatud programme just teadusraamatukogude arenguks. Meil sellist koordineeritud programmi ei ole. Siiski tegelevad teadusraamatukogudega haridus- ja teadusministeerium, teadusraamatukogude direktorite nõukogu, ELNET konsortsium ja ka avalik-õiguslikke ülikoole ühendav rektorite nõukogu. Ilmselt on rektorite nõukogu üks kõige sagedasemaid päevakorrapunkte olnud just teadusraamatukogude tulevik. Kahjuks on siin tulnud pidevalt tegeleda ka tüliküsimustega, selle asemel et oleks seljad kokku pandud ja püütud mõelda, kuidas arendada teadusraamatukogude süsteemi kui tervikut. Haridusministeerium, kes peaks sõnastama ja esindama riigi huve, ei ole oma seisukohti selles situatsioonis alati piisavalt selgelt välja toonud. Tean, et raamatukogutöötajad on arutanud raamatukogude tegevust koordineeriva struktuuriüksuse vajalikkuse üle.

Saab meie teadusraamatukogude olukorda silmas pidades siiski rääkida ka millestki positiivsest?

2003. aastal arutati meie raamatukogu tuleviku üle ja muu hulgas oli kõne all ka see, et Akadeemiline Raamatukogu kaotatakse ning jaotatakse erinevate raamatukogude vahel laiali. Kuna Teaduste Akadeemia instituudid ühinesid enamasti erinevate ülikoolidega, siis küsiti, kes on selle raamatukogu sihtgrupp. Tookord oli ministeeriumi selge seisukoht, et raamatukogu peab siiski alles jääma. Kasiinosid on kesklinnas küll, võiks olla ka teistsuguseid asutusi. Kui meie raamatukogu, mis on siiski suur raamatukogu, ühendati mitte just kõige suurema ülikooliga, kes ei jõua seda raamatukogu sellisena ülal pidada, otsustas riik meie jätkamist sama palju toetada, nagu seda seni oli tehtud.

Minu arusaamist mööda on oluline säilitada ja arendada Tallinna kesklinna linnaruumi nii, et seal oleks rohkem vaimsust ja kultuuri. Traditsioonidega raamatukogu peaks olema huviobjekt peale ülikoolirahva ka teistele teadushuvilistele, linnarahvale, meie külalistele. Kuigi räägitakse raamatu osatähtsuse vähenemisest elektrooniliste teavikute ajastul, ehitatakse kogu maailmas ülikoolide juurde jätkuvalt suuri raamatukogusid, mille üheks oluliseks funktsiooniks on olla ka akadeemilist vaimsust koondav kokkusaamiskoht. Oleme teinud ettepaneku käsitleda Rävala puiestee – Teatri väljaku ala Tallinna kultuuriteljena. Sellel alal asuvad kunstiakadeemia, muusika- ja teatriakadeemia, Sakala keskus, Draamateater, NO 99, reaalkool, inglise kolledž, Tallinna Linnaraamatukogu. Välisministeeriumi ja Estonia teatri vahele jääb TLÜ akadeemiline raamatukogu. Kaks aastat tagasi alustasime koos arhitektuuribürooga Alver&Trummal Arhitektid tööd, et ehitada raamatukogule juurdeehitus ja kujundada uus keskus – Akadeemikum. Akadeemikum sisaldaks esialgse ruumiprogrammina peale olemasoleva raamatukogu veel raamatukogu laiendust, kus oleksid uued lugemissaalid, rühmatööruumid, aga ka vanaraamatu keskus, konverentsiruumid, näituseruumid, ateljeed, tööruumid, suurt valikut ka välismaist (teadus)kirjandust pakkuv  raamatukauplus, kohvikud. Oleks hea, kui Tallinna ülikool tooks siia mõned oma allosad. Projekti põhiline idee on, et raamatukogu peaks tulevikus olema osa avaramast, laiemaid vaimseid väärtusi pakkuvast keskusest. Akadeemikumist peab saama paik, mis toimib kohtumispaigana, õppimiskeskusena ja nii paberkandjal kui elektroonilist vaimuvara vahendava asutusena.

 

Kuivõrd on liitumine Tallinna ülikooliga muutnud teie raamatukogu identiteeti?

Selge on, et Tallinna ülikooliga ühinemine kallutab raamatukogu komplekteerimist selle ülikooli huvide suunas, kuid see ei tähenda, et näiteks loodusteadused, mis Tallinna ülikoolis ei ole nii ulatuslikult esindatud, tuleks raamatukogust ära kaotada. Meie raamatukogul on kolm põhilist funktsiooni: õppe- ja teadusraamatukogu funktsioon ja lisaks on meie ja Tartu ülikooli raamatukogul veel kirjandusmuuseumi ja rahvusraamatukogu kõrval arhiivraamatukogu ülesanded. Teaduskirjanduse ja arhiivkogude osas on eraldi rahastamine. Riik on sel aastal teadusraamatukogudele selleks otstarbeks eraldanud peaaegu 49 miljonit krooni. Ülikoolid lisavad siia veel omapoolse osa. Rahvusraamatukogu eelarves on komplekteerimiseks alla 10 miljoni.

Tartu ülikool on Tartu linnas niivõrd domineeriv suurus, et lõviosa Tartu ülikooli raamatukogu lugejatest on ülikooliga seotud. Sama võib öelda suhteliselt spetsiifilise kirjandusega ja äärelinnas asuva tehnikaülikooli raamatukogu kohta. Meie lugejatest on jämedates joontes 25% oma ülikooli ja 25% teiste ülikoolide inimesed. Ülejäänud 50% on inimesed teistest teadus- ja muudestki asutustest, ka teadmishuviline linnarahvas. Tallinna ülikool kindlasti ei jõua seda raamatukogu selliselt rahastada ja seda pole õiglane ka temalt tahta.

Meil kehtiv õigusruum seab teadusraamatukogude puhul esiplaanile sellised asjad, nagu avalik teenus, tarbijate nõudlus, riigi ja ühiskonna arenguks vajaliku informatsiooni kättesaadavus, elanikkonna haridustaseme ja üldise harituse tõus, teadusinformatsiooni üleriigiline kättesaadavus, teadus- ja arendustegevuse areng, komplekteerimise järjepidevus, ühtne komplekteerimiskava. Teadusraamatukogu ei ole sedaviisi vaid oma ülikoolile orienteeritud asutus. Ta täidab ühiskonnas hoopis laiemaid funktsioone, tema sihtgrupp on kõik need, kes seotud teadus- ja arendustegevusega.

Finantseerimisel tuleks arvestada ka senist komplekteerimise mahtu. Vaadates komplekteerimiskulusid kümne aasta jooksul (1994–2004), näeme, et ülikoolide (teadus)raamatukogud on teavikute ostmiseks kulutanud kokku üle 230 miljoni krooni, sealhulgas TÜ raamatukogu 88, praegune TLÜ AR 87 ja TTÜ raamatukogu 52 miljonit krooni. See on meie kõigi rahvuslik rikkus, mida tuleb hoida, inimesteni viia ja süsteemselt edasi komplekteerida.

 

Kas on oht, et asutakse ka jälle laialijaotamist arutama?

Sellist stsenaariumi on siiski raske ette kujutada. Raamatukogu on Eesti riik andnud Tallinna ülikoolile eesmärgiga see säilitada. Küsimus on, et kui riik raamatukogu ei toeta, siis Tallinna ülikool sellisel kujul raamatukogu üleval pidada ei suuda. Kuna meie oleme avalik-õiguslikele ülikoolidele kuuluvatest teadusraamatukogudest kõige suuremas hädas, siis oleme ka lahendusi otsinud ja neid pakkunud. Ei saa öelda, et üldse edu poleks olnud. Rektorite nõukogu on just viimasel ajal kirjutanud ministeeriumile kirja, kus taotleb kõigi teadusraamatukogude tegevuskulude eraldi rahastamist riigieelarvest. Sellise lahenduse realiseerimine lahendaks loodetavasti ka meie raamatukogu tuleviku probleemi ja teeks seda nii, et teistel ülikoolidel ei tekiks kiivust. Me loodame, et sellega saab tasakaalustatud ebaproportsionaalsus, kus suhteliselt väike ülikool peab ülal pidama suurt raamatukogu, mida tarbib kogu linn. Tallinna ülikool rahastab teadusraamatukogu umbes 3% ulatuses oma täiseelarve mahust, mis on meie reaalsust, s.o rahapuuduses vaevlevaid ülikoole arvestades enam-vähem optimaalne suurusjärk. Arvestades hindade tõusu, taustal toimuvat palgatõusu, oleks riigilt tegelikult vaja 15 miljonit aastas, et raamatukogu saaks areneda. See lahendaks palju, kui riik tunnistaks meie eriolukorda ja ka teised raamatukogud saaksid samamoodi tuge nn avaliku teenuse pealt. See oleks ühe suure probleemi lõpp.

 

Meie teadusraamatukogude komplekteerimise kogusumma on võrdne ühe korraliku suure ülikooli raamatukogu eelarvega maailma mõistes. See nõuaks raamatukogudelt rollide üsna selget piiritlemist. Kas raamatukogude koostöö selles osas on hea?

80–100 miljonit võiks tõesti olla raha, mis läheb ühe korraliku teadusraamatukogu komplekteerimise peale. 49 miljonit paneb täna riik ja ülikoolid lisavad siia veel omaltpoolt juurde. Summasid veel kasvatades annakski see kokku ühe suure lääne standarditele vastava raamatukogu komplekteerimiseelarve. Praegu on katsutud rollijaotust reguleerida ühtse komplekteerimiskavaga. Komplekteerimisjaotus tuleks raamatukogude vahel vähemalt mõneks aastaks kokku leppida, et tekiks rahulik tööõhkkond. Siin tuleks sisuliselt ja sügavuti konkreetseks minna, et vältida dubleerimist. Üldised teatmeteosed, põhiajakirjad võivad olla mitmes kohas, aga spetsiifilisemate teavikute jaotus võiks olla maksimaalselt dubleerimist vältiv.

Paraku püüavad kõik ikka oma osa suuremana näha. Kokkuleppimises on  arenguruumi. Tüli tekitab erinev arusaam selles osas, mida võtta raha jaotamise aluseks. Igaüks püüab seda, mis tal tugev, alusena tuntavamaks lükata. Kui me võtame terve Eesti teaduse mahu, siis laias laastus moodustab Tartu ülikooli osa sellest poole, tehnikaülikool viiendiku ja teised vähem. Teatud huvigrupid püüavad survet avaldada, et ainult sellest tulekski komplekteerimisel lähtuda. See ei saa aga olla ainuke komponent ja ei olegi. Üliõpilaste arv, kogude maht ja lugejate arv on siin samuti näitajad.

 

Rahvusraamatukogu näib nende küsimuste arutamisest mõneti kõrvale jäävat. Kas rahvusraamatukogul on mõni niisugune spetsiifiline funktsioon, et teda tulekski eraldi vaadata?

Rahvusraamatukogu on, jah, kultuuriministeeriumi all. Rahvusraamatukogu on Eestis veel parlamendiraamatukogu ja ka teadusraamatukogu. Nagu ka eespool jutuks oli, on varasematel aegadel ka korduvalt raamatukogutöötajate vahel arutatud, et peaks olema raamatukogude amet või osakond, mis tegeleks kõigi raamatukogudega koos. Kuigi reaalseks ma seda siiski ei pea. Kui kultuuri- ja haridusministeerium olid ühendatud, siis see nii ka suuresti ju oli.

Kui rikkust juurde tuleb, siis on olemasolevad raamatukogud kõik vajalikud ja mahuvad meie teadus- ja kultuuriruumi ära. Vaevalt et kunagi tekiks olukord, kus raamatukogudele minev ressurss on liiga suur. Nii et komplekteerimiskavas tuleks küll jätkuvalt kokku leppida. Seda muidugi ka rahvusraamatukogu ja meie raamatukogu kontekstis.  Teadusraamatukogude direktorite nõukogusse on rahvusraamatukogu ka kaasatud ja elektronteavikute ostmisega tegelevas ELNET konsortsiumis on nad ka osalised. Kuid eks rollide jaotamise osas ja kokkuleppimises on kõigil raamatukogudel veel arenguruumi.

 

Rahvusraamatukogus saab raamatuid vaid kohapeal lugeda. Kuidas mõjutab see teie hinnangul raamatute ja teabe kättesaadavust?

Kindlasti jõuab raamat, kui seda saab koju laenutada, palju suurema osa inimesteni. Kojulaenutuse osakaal on meil väga suur ja see võimalus mõjutab kindlasti lugeja rahulolu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming