Kõik elame kunagi oma mineviku tulevikus,

Tõnu Ots, psühholoog

 

Tuleme, kust tuleme, aga surelikuna taipasime, et meie elus on noorus, keskiga ja vanadus. Ja mida vähem inimesi hukkus aegade arenedes jahil, õnnetustes, sõdades, seda enam juurdus arusaam, et surrakse vanalt, et vanadus ongi surmaeelne seisund.

Ilmselt ida kultuuride mõjul on maailm näinud elu ka teisiti: mitte noorust-vanadust vastandades, vaid kolme põlvkonna missioonina. Noored, see esimene generatsioon, kel endal veel lapsi ei ole, peavad vaatama ettepoole ? homsesse, tulevikku, valmistuma eluks või selle muutmiseks. Selge, et seljataha vaadates pole seal suurt midagi näha. Ja ?keskpaiga teooriat? uskudes suudavad nad aduda tulevikku adekvaatsena sama kaugele, kui tunnetavad aega tagasi. Noorus ongi ju ilus just sellepärast, et on tormakas, muretu, uljas, möllav, revolutsiooniline. See on seiklemise, riskimise, eneseotsimise-leidmise aeg.

Kui meil sünnivad lapsed, teeb meie psüühika mingi sisemise sunni ajel läbi muutuse ? meie missiooniks saab vastutus. Me tahame tunda end otsustavana, kindlana, tugevana, me tunneme kohustust lahendada praeguse hetke kõige pakilisemaid ülesandeid praegusele hetkele kõige vastuvõetavamal moel. See on teise põlvkonna missioon.

Kui meie lastele sünnivad lapsed, siis tehakse meist kolmas põlvkond. Ja kuigi me ise polegi seda seisundimuutust põhjustanud, sunnib see seletamatu psüühiline miski meile peale taas uue missiooni olla hindaja, hinnangu andja, tagantjärele tark. Eaga asendub noortele omane eristamisvõime (analüüs) üha rohkem üldistusvõimega (süntees). Siis me tunneme, et oskame elu rohkem seletada, nähtuste olemust tabada. Kuid asju ja nähtusi eristavad detailid seevastu muutuvad aastatega üha tühisemaks ja need unustame lihtsalt ära.

Selline on põlvkondade missioon, kuid seda taipame alles siis, kui oleme neis missioonides osalenud. Tugevalt tsentraliseeritud ühiskonna- ja tööelukeskne elulaad vastandab noori ja vanu kui erinevaid sotsiaalseid ressursse tootmise-tarbimise tasakaalus. Kui aga vaatame elule nii, et see koosneb kolmest põlvkonnast, s. o lastest (noortest), lapsevanematest ja vanavanematest, hakkab see jaotus meid ja põlvkondi omavahel siduma.

Vist on maiadelt pärit ja sealt indiaani kultuuri kaudu tänini teada kolme põlvkonna demokraatia, kus hõimu asju otsustas 9-liikmeline parlament. Selles otsustajate kogus oli 9 istet. Kahel neist istusid vallalised ja lastetud poisid, neljal istusid isa seisuses mehed ja kolmel vanaisad (naiste kaasamist otsustamisse tookord vist ei sallitud). Kogukonna asju otsustades kuulati nii noorte riskeerivat tormakust kui taatide elutarkust, ühegi generatsiooni huvidest teerulli kombel üle ei sõidetud. Noorem põlvkond otsustas asju talle sobivama tuleviku huvides, keskmine põlvkond nägi tähtsana eelkõige päevaprobleeme, vanem põlvkond vaagis nooremate otsustusi elutarkuse toel. Seda kolmandat põlvkonda kutsutakse paljudes kultuurides ka suureks: grandfather, grandmother või seeniorideks. Meie otsustajate kogu on paarikümne aasta sees jõudnud vänderdada poliitbüroo raukusest valitsuse liivakastini.

Meie ohtlikult madala iibe üks filosoofilis-psühholoogilisi põhjusi on ühiskonna suutmatus siduda põlvkondi üheks elukaareks. Ja see suutmatus omakorda tuleneb suurte muutuste permanentsusest (Laulev revolutsioon, iseseisvumine, oma majandus ja raha, NATOsse ja Euroopa Liitu astumine, kohe jälle uus rahavahetus). Aga iga revolutsioon, nii hea ja vajalik kui see ka ei tunduks, lõhub losse, laastab kirikuid ja raiub hiietammesid. Ehk teisisõnu: ründab eelmiste põlvkondade väärtushinnanguid. Ma kardan, et põlvkondade leppimise ehk olukorra paranemise piir on aeg, kus kõik Eestimaa pensionärid on sambapensionärid. Siis ehk enam ei räägita, kes kelle kulul elab. Kui siis enam rääkijaid on, muidugi.

Vaadates, kuidas praegune noor põlvkond (või vähemalt selle hedonistlikum ja nartsissistlikum osa) tõlgendab vana põlvkonda, on sõnum päris selge: surmaeelne seisund, koledad kehad, mõttetud inimesed. Aga loota, et noored vanu mõistaksid, on veelgi lootusetum kui igivana uskumine, et vanad ei mõista noori. Vanad on ikkagi noored olnud ja hea tahtmise juures suudavad seda ka meenutada. Noor pole vana olnud ega suuda või ei tahagi seda ette kujutada. Hirmutav perspektiiv toob nagu iseenesest kaasa vanaduse halvustamise, naeruvääristamise, haletsemise.

Kui me vananeme, vananevad meie ihu, hing ja vaim nagu käsnad, mis kõik endasse imevad. Ihu korjab endasse haigusi, traumade jääknähtusi või lihtsalt kulub ja inimese tagavaraosadega on asi praegu veel nadi. Siin on noorusel kindel eelis vanaduse ees. Hing korjab endasse jälgi maailma rõõmudest ja valudest, õiglusest ja ebaõiglusest ning läheb tuimaks. Me ei armu, ei vaimustu, ei kiindu enam nii kergesti ? ja kui teemegi seda, siis ei näita seda kogu maailmale välja. Me oleme saanud nii paljude emotsioonide osaliseks, et see väsitab. Noor tahab kogeda uusi elamusi, mis panevad ta ütlema ?ohoo!?. Vana inimene eelistab taaskohtuda tuttavate paikade, inimeste, olukordadega, et võiks öelda ?ahhaa, tuleb tuttav ette?. Mina küll ei julgeks kinnitada, et uute kogemuste ahmimine on suurem väärtus kui elu jooksul kogetu taastunnetamine. Ja vaim rikastub, kuigi vanadusele omistatakse ka spetsiifilisi unustamise-haigusi. Aga et midagi unustada, peab seda ?midagi? ikkagi palju olema! Vanadel on ajusse talletatud tohutu hulk kaasa kogunenud kraami, mis vajab sorteerimist, ja me hakkame ajusagarate vahel hulkudes mediteerima ja lausa naudime seda vanakraamilaos sorimist. See, et noortel seda vana pööningut pole, ei saa olla etteheide vanematele, et neil see on. Elukogemus on tarkuse-oskuste kindel komponent ja see tuleb pika eluga. Ei oleks meil traditsioone ega kultuuri, kui poleks neid vanu ajukurdusid, kus elutarkus sotsiaalse mäluna talletatud on.

Antiikajal tekkis laste täiskasvanute maailma juhtimise õpetus pedagoogika. Lähiminevikus taibati, et aina kiirenev elutempo nõuab pidevalt uusi oskusi olla täiskasvanu ja tekkis andragoogika. Kuid koos eluea pikenemise ja paljude riikide elanikkonna vananemisega tekkis vajadus õpetada inimestele, kuidas astuda teisest generatsioonist kolmandasse, kuidas kohaneda muutustega oma kehas, hinges ja vaimus. Seda teeb gerogoogika. Eestisse pole see veel jõudnud ja kuna koolitusraha jagavad noored inimesed, siis vaevalt niipea jõuabki. Ometi võib just see olla probleemi lahendamise võti: gerogoogika üks eesmärke on õpetada ka noortele, et oma tulevikust unistades tuleb taibata, et tulevikku jõudes oleme vanad. Unistades noorena õnnelikust tulevikust, teeme loogikavea: me kujutleme tuleviku olusid ideaalsena ja ennast nendes oludes samasugusena nagu unistamise ajal. Me elame kõik kunagi sellises olevikus, mis oli meie unistuste tulevik. Minul on unistatud tulevik käes, aga noorust, et neid unistusi täiel sõõmul nautida, enam pole. Loomulikult kuulub tulevik noortele, kuid alles siis, kui nad on kaua elanud ning on saanud vanaks. Ükskõik, millise maise ?ismi? raames me tulevikust ka ei räägiks, on meie kõikide ühine tulevik vananemine. Meie, kolmas põlvkond, peame seda noortele õpetama, muidu jäämegi solvuma selle peale, millisena nad meid näevad, kuid millised me enda arvates küll ei ole. Noorena on raske taibata, et vanad on oma eluga loonud oma unistuste tuleviku ja andnud selle noortele olevikuna tarbida.

Ma mõtlen praegu, kellele ma seda kirjutan. Minuealised mõistavad niikuinii, noored ei mõista niikuinii. Ma pole just eriti suur pidutseja, kuid hiljuti tegin endale peo, kui lugesin lehest, et eesti mehe keskmine eluiga on 62 aastat ja 4 kuud (nüüd vist veidi rohkem). Aga mina olin siis just nii vana. Tegin peo ja astusin pidulikult statistilisse olematusse. Statistika on võimas teadus ja küllap ütleb nii mõnigi noor lugeja praegu mõttes: ?Ennast pole enam olemaski, aga targutab.?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming