Käesirutus Uuraliteni

Kaarel Tarand

Eks ole kaunis: õnn, rahvus, priius, ideaal. Meil pole kombeks nüüdisajal ei oma rahvuslikus asjaajamises ega ka hõimusuhetes enam nii ülevalt väljenduda. Kui ehk arhailise sõnastusega riigihümni laulmine välja arvata. Meil on nad käes, mis siin ikka ülearu hõisata. Õigupoolest sai hõimuliikumise romantiline periood, mil ülevus oli norm, läbi juba varem, koos sõjaga. Uus aeg on praktiline. Tõenäoliselt suudetakse palja pragmatismiga praegu hõimurahvaste kasuks rohkem ära teha kui ajal, mil kolm suurt – ungarlased, soomlased ja eestlased – kolmekesi ühe väikese liivi rahva säilimise nimel ponnistasid. Said isegi lõpuks rahvamaja valmis, aga ei läinud aastakümmetki, kui sellest oli juba saanud ühe hõimurahva hauamonument.

Faktiks jääb, et kõik iseseisvusvõimelised soome-ugri rahvad ei ole riiklikku iseseisvust ja rahvuslikku sõltumatust veel saavutanud. Ei saanud meie ärkamisajal ja 100 aastat tagasi hakkama suurte sõnade ja ideoloogiata, ei saa hõimuvelled nüüdki. Kui võtta lähtekohaks, et märgilisuse määr ja tähtsus on eestluse ärkamise ajaga võrreldes märgatavalt kasvanud, peaksid vaimustusega laetud sõnad iroonia või üleolekuta korratuna (ka Fenno-Ugria asutuse juubelinädalal ja täna rahvusraamatukogus toimuval konverentsil) kui innustuse allikad omal kohal ja suure mõjuga olema.

Fenno-Ugria on teinud muljetavaldavat tööd, kuid vabas Eestis tegutseb ta piisava poliitilise ja ideoloogilise katuseta. Ma ei arva, et välisministeerium peaks Moskvasse maride või mordvalaste asjus pidevalt noote saatma. Mitte see poleks märk. Aga peaministri või valitsuse kommunikatsioonibüroo juurde eraldi hõimuasjade nõuniku ametikoha loomine oleks märk küll. Otsene infokanal võimu pähe ja südamesse, aga samas positsioon, mida Moskva ülearu kergesti haavata ei saaks. See oleks elu märk, sest ideoloogilises plaanis on hõimuasjandus kuidagi morbiidsevõitu, surmalõhnaline.

Isegi Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus kasutab enda kohta lühendit SURI. Mis lühend see on! Hoopis julgustavamalt kõlaks lühend ELU, näiteks tähenduses Eesti Laiub Uuralini. Ellujäämine on tähtis, adraseadmine lähitulevikus meist idapoolsetes metsades slaavlaste tekitatava asustusliku vaakumi täitmiseks veel tähtsam. Või eurobürokraatlikult väljendudes: hõimukeelte konkurentsivõime tugevdamine mitte rõhuga minevikule, pärimusele, vaid tulevikule, et tulla toime globaliseerumise väljakutsetega.

Hõimunõunik peaministri juures võiks alustada kas või Harry Potteri hõimukeeltesse tõlkimise korraldamisest ning teoste igasse perre toimetamisest. Või siis sellest, et vabas sõnas juurduks rangelt ja täielikult õigete, algupäraste toponüümide kasutamine kõigi põliste soome-ugri alade kohta. Nii et pigem Äänisjärv, mitte Onega.

Et suurendada eeldusi omariikluse sünniks sugulaste juures. Meile tuli ajalooline juhus saja aasta jooksul koguni kaks korda kätte, astugu ette see, kes ütleb, et kedagi teist ei või samasugune juhus eales tabada. Mingu selleks kas või kolmkümmend aastat, see juhus tuleb. Tark on selleks valmis olla.