Jutustusi esikommunist Johannes Käbinist

OLEV LIIVIK

Johannes Käbin (1905–1999) hakkas memuaare kirjutama pärast taandumist EKP keskkomitee esimese sekretäri kohalt 1978. aastal. Kui ta 1999. aastal suri, siis väitsid sõbrad, et endisest parteijuhist jäi maha 1000 masinakirjalehekülge mälestusi ja mõtteid.1 Mis tema memuaaridest on saanud ja kui kaugele ta tegelikult oma mälestuste kirjapanemisega jõudis, ei ole teada. Aga ehk ei olegi teadmatus kõige halvem. Sest palju suurem võiks olla pettumus, kui tema nõukogude ajal kirjapandud mälestused või osa sellest välja tulevad ja ilmuvad. Pealegi oli Käbin inimesena väga kinnine ega armastanud endast rääkida. Vladimir Beekman on meenutanud intervjuu tegemist Käbiniga tema 70 aasta juubeli puhul 1975. aastal.2 Tookord pajatas parteijuht meelsasti oma noorusajast, aga muutus kidakeelseks, kui tuli rääkida hilisematest aastatest. Kui Käbinile intervjuu lugeda anti, olevat ta tõmmanud kõik isikliku armutult maha. Lõpuks ei avaldatudki intervjuud Käbini juubeliks. See võis tulla ettevaatusest, et mitte ärritada Moskva ülemusi, kes võinuks tõlgendada tema sünnipäeva suurejoonelist tähistamist Eesti NSV parteijuhi isikukultusena ja lugupidamatusena „isakese“ Brežnevi vastu. Beekmani usutlus Käbiniga siiski ilmus, aga alles 1977. aastal ja viitega oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevale.3

Käbin ja Brežnev olid eakaaslased, kes sirgusid stalinlikus NSV Liidus, kus algas nende edukas parteitöötaja karjäär. Mõlemad olid vaieldamatult pikaaegsed liidrid. Brežnev juhtis NSV Liitu partei peasekretärina ligi 18 aastat, Käbin sai Eesti NSV esikommunistiks veel Stalini eluajal 1950. aastal ning käsutas siin koguni 28 aastat. Väidetakse, et ta on Eesti ajaloos kõige kauem ametis olnud võõrvõimu kõrgeim esindaja. Kui praegusel Venemaal valitseb Brežnevi aja nostalgia ning kunagist peasekretäri idealiseeritakse, siis Eestis võib vanema põlvkonna hulgas täheldada küll nõukogude aja nostalgiat, kuid selle põhjuseks ei ole kindlasti Käbin, vaid nooruseaastad. Ometi tajun ma, et ka Eestis on hakatud Käbinist kujundama ülimalt positiivset kuvandit ja selles osalevad tema kunagised sõbrad, kolleegid ning koguni mõned ajaloolased, kelle seast meenub kohe Mati Graf.4 Käbinil võis olla rahva hulgas hea maine, aga ma siiski ei usu, et teda oleks armastatud. Käbin esindas okupeeritud Eestis Moskva võimu. Temaga tuli lihtsalt leppida, sest rahvas ei saanud endale ise väärilist juhti valida.

Käbini ülistamine toimub müütide konstrueerimise kaudu, mille aines on võetud vähemal või rohkemal määral tema viimastest võimuaastatest parteijuhina. Kuigi mõned ajaloolased on puudutanud ka varasemat aega, ei tea me kuigi palju 1960. aastate Käbinist, rääkimata 1950. aastate omast, kui ta kasutas veel nime Ivan. Müütide loomisel Käbinist on olulisel kohal vastandamine Käbin versus Karl Vaino. Esimene pehmendas venestamist, teine andis venestamisele hoogu. Üks pidurdas migratsiooni, teine soodustas seda. Käbin toetas Eesti-meelset EKP rahvuslikku (nn rahvuskommuniste) tiiba, Vaino oli internatsionalist. Müüdiloomise protsessis on kohustuslikuks sündmuseks Käbini mahavõtmine 1978. aastal. Tema lahtilaskmist kujutatakse vandenõuna, mille sepitsenud tema kurikaval ja pahatahtlik asetäitja Konstantin Lebedev, kes töötas 1971. aastast EKP KK II sekretärina ja oli liiduvabariigis Moskva käepikenduseks ning üdini negatiivsete isikuomadustega karjerist, ja alkohoolikust rivaal Artur Vader, kes ihaldas tõusta Käbini asemele. Sealjuures ei taha ma väita, et müüdi loojad opereeriks pooltõdede või valedega, vaid ma tahan osutada selle tendentsi olemasolule, mis ei ole aga kuigi uus. Nimelt nägid mõned ajaloolased Eesti taasiseseisvumise ajal vaeva Käbini eelkäija Nikolai Karotamme heroiseerimisega. Nüüd siis on jõudnud aeg Käbini ja tema liitlaste kätte.

Hiljuti ilmavalgust näinud Leo Laksi (sünd 1931) mälestusteraamat Käbinist ei purusta varasemaid müüte ega loo uusi, ent kinnistab olemasolevaid. Leo Laks töötas Käbini abina partei keskkomitees ainult kaks aastat: 1976. kuni 1978. aastani. Mälestusteraamat seda perioodi põhiliselt kirjeldabki, kuid on ka terveid peatükke ja lugusid, mis kirjutatud muude allikate või teistelt kuuldu põhjal. Sel põhjusel tajusin aeg-ajalt, et loen hoopis riigimehe biograafiat. Laks kujutab oma ülemust suure empaatia­võimega. See on sümpaatne ja usun siiralt, et kirjapandu on aus. Raamat on kirjutatud erakordselt ladusalt, millel on oma teened ilmselt headel toimetajatel Mart Oraval ja Lauri Vanamöldril.

Laks portreteerib Käbinit peamiselt riigitegelasena. Iseloomult pidas ta teda tasakaalukaks ja rahulikuks, kes suutis ka keerulistes olukordades säilitada enesevalitsemise ja tegutseda kainelt. Raamatust saab ettekujutuse samuti tema eraelust ja suhetest perega. Käbinite perekond kasutas Nõmmel Kaare tänava residentsi, kus elati Luksi hinnangul tagasihoidlikult. Esimese sekretäri elustiil oli silmatorkamatu ja tarbimisharjumused vähenõudlikud. Käbini abikaasa pidas residentsi õuel väikest kanakasvatust. Käbin suhtus naise harrastusse heatahtlikult, kuid kindlasti mitte vaimustunult, sest üle õue asus valitsuse külalistemaja, kus peatusid Eesti NSVd väisavad kõrged külalised.

Suhteliselt palju on mälestusteraamatus juttu inimestest, kes Käbinit ümbritsesid. Väheste eranditega need lood midagi uut ei paku. Eraldi võib siiski välja tuua Käbini suhteid kuulsa tehnikateadlase Johannes Hindiga, kellega ta oli üsna lähedane. Hint töötas sel ajal ettevõtte Desintegraator direktorina, kus toodeti ravivedelikku AU-8, mis parandas väidetavalt kõiki haigusi. Laksi väitel tärkas Käbini kaudu huvi AU-8 vastu isegi Brežnevil, kellele saadeti üksvahe igal nädalal plastmassist kanister selle imerohuga. Valdavalt olid Käbini kokkupuuted Brežneviga siiski rituaalset laadi, kus püüti peasekretäri poolehoiu ja soosingu nimel üksteist üle trumbata. Niisugustel üritustel avanes Käbini pugejalik pale veel ilmekamalt kui ravivedeliku vahendamisel. Laks kirjeldab üht juhtumit Moskva-lähedases sanatooriumis, kus Käbin kostitas peasekretäri ning tema üleliidulistest ja liiduvabariikide parteijuhtidest seltskonda Eesti suitsuräimega. Kala võeti Tallinnas hommikul ahjust välja, pakiti pärast jahtumist karpi ning saadeti lennukiga Moskvasse, kust see viidi otsekohe sanatooriumi, et seda värskelt lõunalauas serveerida.

Veel väärib mainimist NSV Liidu valitsusjuhi Aleksei Kossõgini mitteametlik külaskäik Eestisse 1978. aastal. Kossõgini Eestisse toomise korraldas Käbin, kasutades ära tema puhkust Jūrmalas. Valitsusjuhi Eestisse meelitamise põhjuseks oli mahajäämus Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati rajatiste ehitusel. Kõige suuremad probleemid olid Olümpia hotelliga, mille ehitusel taheti kasutada Soome ehitajaid, kuid valuuta puudumisel tuli leppida NSV Liidu tööjõuga. Siiski loodeti hotelli viimistlusel kasutada soomlaste abi ja viimistlusmaterjale. Puhkuselt naasnud ja Moskvasse teel olnud Kossõgin põikas Eestisse üheks päevaks. Talle näidati Viru hotelli, et veenda valitsusjuhti Soome ehitajate ja viimistlusmaterjalide kasutamise vajaduses Olümpia hotelli ehitamisel. Kuid Kossõgin ei olnud nähtuga rahul. Nii jäid Soome ehitajad sel korral Eestisse kutsumata, kuid üleliidulistest varudest eraldati olümpiarajatiste lõpetamiseks imporditud viimistlusmaterjalid.

1 Anneli Ammas. Johannes Käbin mahendas venestamist. – Eesti Päevaleht, 27. X 1999.

2 Vladimir Beekman. Alles see oli … Tallinn 2008, lk 126–132.

3 Oktoobritähistel. EKP Keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbini vestlus kirjanik Vladimir Beekmaniga. – Looming 1977, nr 11, lk 1763–1786.

4 Nt: Mati Graf. Kaelvipoja kojutulek. Tallinn 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming