Jurjev ja varjaagid

Kaarel Tarand

„Suur ja rikas on meie ülikool, aga korda siin ei ole. Tulge ja valitsege meid.” Nõnda kirjutanud Tartu ülikooli professorid mullu sügisel Tallinna varjaagidele ja need võtnudki seaduseelnõu nr 861 ehk Tartu ülikooli seaduse ja ülikooliseaduse  muutmise seaduse eelnõu riigikogu menetlusse. Pisut hiljem selgus siiski, et Tartu professoreid ei ole kollektiivselt täielik meeltesegadus tabanud, akadeemilisest autonoomiast loobumise taotlus on tekkinud kõverteid pidi ja ülikooli akadeemilises peres pole selle toetajaid sugugi ülearu palju. 

Ülikooli juhtimismudeli muutmise vajadus tuleneb algatajate jutu järgi sellest, et praegune kõrgeim kogu ehk ülikooli nõukogu olevat liiga suur ja haraliste huvidega selleks, et tegutseda „efektiivselt”. Efektiivsus on aga  turujumalate juures kõik, pole siin vaja mingit heietamist ja mõtiskelu ning muud sellist rahas mõõdetamatut tegevust või sihiseadet. Praegune kaksikjaotus (nõukogu kui seadusandja ja ülikooli valitsus eesotsas rektoriga kui täidesaatev juhtkond) on siiski üldtunnustatud mudel nii riigis, äris kui kodanikualgatuses. 

Miks ülikooli targad mehed-naised ei peaks suutma tõhusaid üldkoosolekuid pidada, kui kõik muud struktuurid suudavad, eelnõu seletuskirjast ei selgu. Sellest hoolimata tahavad eelnõu autorid tekitada ülikoolile kahekojalise seadusandliku kogu, millest kõrgema käes  oleks mängu magusam pool ehk ametikohad, raha ja strateegia. Tegevjuhtimine on eelnõu ideoloogia järgi üks management puha, mida teostab sisseostetud tippjuht (neid saab, teadagi, pangast, eksportivast vabrikust ja isikute ringist, kes on oma parema osa mehepõlvest veetnud juhtimiskoolitustel). Akadeemia vaimust rääkimine tõelise „CEO -tüüpi” tippjuhiga on mõttetu, milleks see ebaefektiivne loba!? 

Ma ei arva, et ülikooliga oleks Eestis kõik korras. Kuid ülikooli finantsprobleemid ja neist tõukuv orienteeritus turule, see tähendab  vähevõimekate õpetamisele raha eest, ei ole sündinud ülikooli sees, vaid ikka valitsuse ja parlamendi käes olevate rahastamisotsuste tõttu. Tähendab, ülikooli juhtimisega, rektori ja nõukogu tööga on sel vähe pistmist. Seega ei anna juhtimisskeemi muutmine ka finantsilist hõlpu. Küll viib see kontrolli napi ressursi üle praegusest hoopis väiksema ja ülikooliga sisuliselt sidumata isikute ringi kätte. Kas sellest saaks midagi head tulla? 

Võib-olla oleks midagi kõnelda ka muutuse kaitseks, aga raske on uskuda muutjate  kavatsuste siirusesse, kui nad eesmärkide saavutamiseks kasutavad kõverteid (nagu ülikooli kuratooriumi esimehe Jüri Raidla desinformeeriv kiri riigikogu komisjonile) või siis looritavad oma plaane demagoogiaga, millest kubiseb eelnõu seletuskiri. 

Demagoogia õppevahendiks kõlbavaid pärle on seal palju, minu lemmik on see: „Kui rahvusvaheliselt on selgelt täheldatav trend ülikoolide autonoomia suurenemiseks, siis Eestil siin arenguruumi eriti ei ole. Pigem nõuab rahvusvahelise praktika arvestamine ja selle sobivas vormis järgimine meilt ülikooli(de) otsustuskogu(de) liikmeskonna täiendamist  ülikooliväliste liikmetega ja koos sellega või selle abil autonoomia erinevate aspektide paremat tasakaalustamist.” 

No on alles loogika! Eesti ülikooli autonoomia  on suur. Muu ilma ülikoolide seni meie omast väiksem autonoomia suureneb samuti, see on trend. Et meil autonoomia suurenemise „ruumi eriti ei olevat”, siis ujugem aga vastuvoolu ja vähendagem autonoomiat! Oli see nüüd Stalin või alles Hruštšov, kes kehtestasid hindadest rääkimiseks sõnavaralise kaksikjaotuse: hindu kas langetatakse või korrigeeritakse. Viimane tähendas hinnatõusu. Nüüd räägivad meie eelnõumeistrid, et autonoomiat  kas suurendatakse või siis selle „erinevaid aspekte tasakaalustatakse paremini”. See tähendab autonoomia röövimist sama halastamatult, nagu seda tegi Konstantin Päts 1930ndatel. Kas jälle on rahvas haige? Või ainult selle rahva professorid? 

Eelnõu seletuskirjas räägitakse palju salapärasest „avalikust huvist”, mis ei olevat ülikooli juhtimisel piisavalt esindatud. Pakutud uue juhtimismudeli järgi hakkaksid täpsemalt defineerimata huvi esindama haridus- ja teadusministri  ettepanekul valitsuse määratud prominentsed isikud. Hea õnne korral ongi need kenad ja targad inimesed, halvema õnne korral aga näiteks teenistusvalmis ehitusettevõtja, paljutõotavaid patente nooliv riskikapitalist või siis väärispuust treitud peaga Partei Sõdur. Niinimetatud avalik huvi, mida ministri kaudu iga päev esindatakse, võib osutuda suhteliselt väikese huvirühma huviks. 

Ühiskonna tähtsate ehituskivide (nagu seda on rahvusülikool) autonoomia vähendamine ei tohiks avatud ühiskonnas küll mingil moel avalik huvi olla. Kui selleks on siiski mingi mõjuv põhjus, siis on vähendajate vääramatu kohustus kavandatavaid piiranguid selgelt ja demagoogitsemata põhjendada. Antud juhul  seda tehtud pole ja parlamendi praeguseks alles jäänud napi tööaja jooksul pole see ka võimalik. Järelikult tuleb eelnõu selle esitatud kujul seisma jätta ning märtsiks menetlusest välja kukutada ja selle üksikküsimuste üle arutamise asemel kõrghariduse ja Eesti ülikooli korralduse probleemid uuesti tõsiselt valimisdebattide teemaks võtta. Üks võimalus juhtimiskulude kokkuhoiuks on näiteks kõigi avalik-õiguslike ülikoolide ühendamine mitte  ülearu jäigalt seotud üheks Eesti ülikooliks harudega Tartus ja Tallinnas. Kohe jääks üle viis ilusat hõbeketti ja varsti selle järel kaoks mõnigi mõttetu dubleerimine. Kuid need on detailid, debati alguses on ikka rahvusülikooli mõtte ja ülesannete defineerimine. Mis tahes vabaduse piiramine üliveenva ja otse põhiseadusest tuleneva motiivita on igatahes kahtlane kaup, tulgu see või Tallinna varjaagide käest.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming