Juntsu eksamil

Mida Lang ei õpi, seda Saar ei tea

OTT KARULIN

Sellest saab varsti 35 aastat, kui Ruja esmakordselt Ott Arderi sõnadele viisi andnuna nentis: „Mida Juku ei õpi, / seda Juhan ei tea. / Mida Juhan ei tea, / seda ta salgab.“ ja järeldas: „Inimene õpib kogu elu, / sureb aga ikka lollina.“ Omamoodi Juku-anekdoodi peategelaseks on saanud ka eelmise aasta veebruaris riigikogus vastu võetud strateegiadokument „Eesti kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ (ehk „Kultuur 2020“), mille täitmisest kultuuriminister Indrek Saar järgmisel nädalal rahvasaadikute ette aru andma läheb. Dokumendi koostamise algatas ning jõudis ka lõpule viia Rein Lang, selle vastuvõtmine riigikogus läheb ajalukku Urve Tiiduse peatükis ja esimene aruandja on siis hoopiski Saar. Anekdoodilembese kõrvaltvaataja naerudetsibelli suurendab ka teadmine, et paljud „Kultur 2020“ koostanud ametnikest ei tööta enam kultuuriministeeriumis.

Saar on ka juba varmalt kirjeldatud olukorda ära kasutanud, väites: „Kuna see on alles esimene kokkuvõte kuut aastat hõlmavast perioodist, oleks ennatlik hakata ükshaaval ette lugema saavutusi.“ Andku kultuuriminister mulle andeks, aga sellist juttu võib ajada vahest mõni 5. klassi juntsu, kes piieldes igatsevalt klassiruumi aknast sissetrügivat suve püüab tasemetööst ära viilida argumendiga, et põhikooli lõpueksamiteni on aega veel küll. Minister peaks vähemalt kultuuriteemadel olema „targem kui 5.b“; seda enam, et „Kultuur 2020“ kehtivuse lõpuni on jäänud ainult viis aastat.

Ma muidugi mõistan, et olukorras, kus praeguse valitsuse püsimajäämist ei usu vist enam muidu ogaruseni optimistlik peaministergi, on nii kultuuriministril kui ka rahvasaadikuil enda arvates palju tähtsamaid küsimusi vaja lahendada, aga lubatagu meenutada, et õiglases maailmas ei peaks parteipoliitika isegi kaalukausile sattuma, kui teiseks vihiks on kultuuripoliitika (või ka majandus-, sotsiaal- jne). Eriti praegu, mil Eesti kultuuripoliitika võib ja lausa peab põhimõttelise pöörde tegema.

Reformierakond on hoidnud kultuuriministri portfelli aastatel 1999–2005 ning 2007–2015 ehk Eesti kultuuripoliitika on läbi ja lõhki reformierakondlik. Nüüd aga on pukis sotsiaaldemokraat ning just kultuur võiks olla esimene valdkond, kus ühiskonnas kaua oodatud vasakpööre ära tehakse. Eelnev lähtub muidugi eeldusest, et reformierakondlikku kultuuripoliitikat on võimalik selgelt kirjeldada. Ilmselt arvab nii mõnigi võimatu olevat leida ühisjooni valdkonnas, mille alaliikide poliitikad erinevad kohati enam kui juntsude ranitsad kooliteel, sest need on kujunenud praktika käigus suurema põhimõttekindluseta. Nii on meil ühes äärmuses alavaldkonnad – näiteks teater ja akadeemiline muusika, kus poliitika põhiinstrumendiks on riigi asutatud institutsioonid –, ning teises otsas individuaalse loomevabaduse poole püüdlevad alavaldkonnad, nagu kirjandus ja kujutav kunst. Ei pea isegi oskama Excelit kasutada, et eelarveid võrreldes tõdeda: kultuuriministeerium oskab omada ja subsideerida suuri institutsioone, kuid loovisikute toetamine jäetakse pigem kulka kanda, tekitades alavaldkondade vahelist ebatervet konkurentsi ja kadedustki.

Kui arvame isetekkeliste praktikate virvarri noorukese demokraatia kiirete muutustega kohanemise paratamatuks kaasnähuks – kuigi kaua seda vabandusena enam kasutada ei saa, leiame siiski ka põhimõtteid, mida võib pidada reformierakondlikuks. Need on: sihtasutusteks muutmine ning loomemajanduse ja ekspordi põlistamine. Viimase kohta kasutatakse sageli, ka dokumendis „Kultuur 2020“, eufemismi „rahvusvahelistumine“.

Riigiasutuste muutmine eraõiguslikeks peaks ideaalis võimaldama suuremat (finantsilist) iseseisvust ning otsustusõigust. Ühtlasi raskendab see aga kultuuripoliitiliste suuniste andmist ning tõstab troonile majandusliku toimetuleku, mis omakorda tähendab – nagu praktika näitab –, et kannatada saab kultuuri kättesaadavus eri piirkondades ning ka kunstiline riskijulgus, sest majanduslikult on mõttekam luua võimalikult laiale sihtrühmale vastuvõetavaid kultuuritooteid. Institutsioonivälistel loovisikutel on aga selle kultuuripoliitikaga toimetulekuks kõige mõistlikum ettevõtjaks hakata. Ja neid ühemehe-osaühinguid on ka omajagu. Ikkagi loomemajandus ju! Kahjuks pole ideaalid ja tegelikkus kooskõlas: sihtasutuste finantshaldust aina tsentraliseeritakse ning uus EASi loomemajanduse toetusmeede välistab riigi osalusega sihtasutused kasusaajatena. Vot teile eksporti, s.t rahvusvahelistumist!

Veerand sajandit peaks olema piisav aeg, et seni tehtu põhjalikult üle vaadata, see kahtluse alla seada, jätta, mis hea, ning reformida, mida vaja. Kasuks tuleks ka alavaldkondade kogemuste võrdlus, et töötavaid lahendusi vastastikku rakendada. Kui see tehtud, võib täiesti vabalt selguda, et ainus vajalik muudatus on seada eesmärgiks võrdne kohtlemine. Et igal loovisikul, sõltumata valitud valdkonnast, on võrdne ligipääs kõikidele riigi ressurssidele (nii ministeeriumi kui ka kulka toetusele, taristust rääkimata). Et loovisikutele laieneks samad sotsiaalsed garantiid, mis ükskõik kellele teisele (keevitajalt me ju ei oota, et ta OÜ asutaks ja sealt endale ise palka maksaks või ametiühingu kassasabas seisaks, et endale ravikindlustus ja vanaduspension tagada). Et igaühel, sõltumata elukohast ja keeleoskusest, on võrdne ligipääs kogeda endale meele­pärast kultuuri – ja see ei pea tähendama, et igasse alevikku tuleb ehitada teater, muuseum, galerii ja kontserdimaja, sest mõnikord on tõesti mõistlikum mägi Muhamedi juurde viia. Teisisõnu: me oleme kultuurist kõneldes juba vägagi ära harjunud tsiteerima põhiseaduse preambulit, aga viimane aeg on liikuda järgmiste peatükkide ehk põhiõiguste juurde.

Olenemata sellest, kui kaua praegune valitsus püsib, nõuab teise maailmavaatega kultuuriministri ametisse astumine seni tehtu põhjalikku analüüsi ja kaalumist oma põhimõtetest lähtuvalt. Ja mis võiks olla parem koht oma esimeste järelduste väljaütlemiseks kui mitte riigikogu kõnepult. Soovingi Indrek Saarele tarkust enam kui 5.b juntsul ja loodan väga, et „Kultuur 2020“ esimene aruanne rahvasaadikute ees ei muutu mõneks Juku-anekdoodiks, nagu näiteks see:

Õpetaja: „Millist sõna tarvitavad õpilased koolis kõige enam?“

Juku: „Ei tea.“

Õpetaja: „Väga õige!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar