Jumalat ei saa sõltumatu muutujana võrrandisse tuua

Moodsate kultuste uurija Eileen Barker: „Kiirete ja radikaalsete muutuste aeg on uususundite tekkeks viljakas pinnas.“

Anne Kull, Ringo Ringvee

1988. aastal asutasite Londoni majanduskooli juures sõltumatu mittetulundusliku uurimisasutuse INFORM (Information Network Focus on Religious Movements ehk Usuliikumiste Infovõrgustik, http://www.inform.ac/). Tegu on silmapaistva näitega, kuidas akadeemilise tegevusega saab üldisele hüvangule kaasa aidata. Siiski tundub, et uususundite puhul ei soovi asjaosalised niivõrd teemast tasakaalustatud ülevaadet saada, kuivõrd sotsiaalteadlasi oma poolehoidjateks värvata. Kultustevastane liikumine näeb ise ka kohati kultuse moodi välja … Kes on need inimesed või organisatsioonid, kellele võiks INFORMist kõige rohkem kasu olla?

Eileen Barker on Londoni majanduskooli (London School of Economics) sotsioloogia emeriitprofessor. Barkeri põhiline uurimishuvi on uususundid ja kultused. Mahuka akadeemilise töö kõrval on ta asutanud ka heategevusliku uurimisasutuse INFORM. Eileen Barker esineb 22. aprillil Tartu ülikoolis kultuuriteooria tippkeskuse kevadkonverentsil, kõneledes uususunditega seonduvatest piiritõmbamistest – kes/mis kuhu kuulub, millal ja miks? Kultuuriteooria tippkeskus on Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi projekt.

Eileen Barker on Londoni majanduskooli (London School of Economics) sotsioloogia emeriitprofessor. Barkeri põhiline uurimishuvi on uususundid ja kultused. Mahuka akadeemilise töö kõrval on ta asutanud ka heategevusliku uurimisasutuse INFORM. Eileen Barker esineb 22. aprillil Tartu ülikoolis kultuuriteooria tippkeskuse kevadkonverentsil, kõneledes uususunditega seonduvatest piiritõmbamistest – kes/mis kuhu kuulub, millal ja miks? Kultuuriteooria tippkeskus on Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi projekt.

youtube.com

Eileen Barker: Asutasin INFORMi seetõttu, et olin 1970ndatest vähemusreligioone uurides märganud, et teadmatus ja väärarusaamad on põhjustanud hulgaliselt (minu meelest tarbetuid) kannatusi. Väärinfo allikaks olid nii liikumised ise kui ka nende vastased ja meedia. Sotsiaalteadlased olid selleks ajaks küll uususundite kohta juba üsna palju materjali kogunud, aga oma teadustöö tulemuste avalikkusega jagamine pole just nende tugevaim külg.

INFORMist võib päris paljudel inimestel mitmeti kasu olla. Alguses lootsin aidata uskupöördunute murelikke sugulasi. Sageli olid vanemad oma (täiskasvanud) lapsega kontakti kaotanud või siis olid nad pealtnäha tohutute muudatuste tõttu, mida nende poeg või tütar läbi tegi, ärevil ja segaduses. Sellist käitumist kiputi üldiselt selgitama pöördunute „ajupesu” või nende mõtete mingit laadi suunamisega. Niinimetatud kultustevastased rakendasid nn deprogrammeerimist: selle käigus rööviti uskupöördunuid seadusevastaselt ning hoiti vastu tahtmist kinni, kuni neil õnnestus põgeneda või vangistajaid veenda, et nad on oma usust taganenud.

Läänes on sunniviisiline deprogrammeerimine praeguseks peaaegu kadunud, kuigi Jaapanis ja mujal rakendatakse seda endiselt. Uususundid, mis põhjustasid 1970ndatel ja 1980ndatel tohutut ärevust, on suures osas ühiskonda sulandunud: karismaatilised juhid on asendunud ettearvatavamalt ja vastutustundlikumalt käituva juhtkonnaga ning teise põlvkonna pealetulekuga on ka esimese põlve uskupöördunud (need, kes on liikumisega seotuks jäänud) küpsemaks saanud. Sugulased pole üldiselt enam nii mures kui varem ning info liikumiste kohta (mitte „kultuste“ kohta üldiselt) on laiema levikuga ja usaldusväärsem. Nüüd tuleb INFORMile päringuid pigem valitsusasutustelt, õiguskaitsetöötajatelt, meedialt, sotsiaalteenuste osutajatelt, juristidelt, vaimulikelt, meedikutelt ja muudelt kutsealadelt.

INFORMi algusaegadel, mõnikord sektisõdadeks kutsutud perioodil, ründas kultustevastane liikumine meid üsna teravalt. Praeguseks ei ole nad enam niivõrd raevukalt ja valimatult kõigi uususundite vastu, vaid püüavad pigem aidata neid vanemaid, kes siiski veel muret tunnevad, ja kultuste endisi liikmeid. Erilist tähelepanu pööratakse nendele teise põlvkonna täiskasvanutele, kes on mõne liikumise sees üles kasvanud. Kõik uususundid ega kultustevastased liikumised ei ole muidugi niimoodi ümber kujunenud ning uusi liikumisi tekib ka aina juurde, kuid seda sorti moraalset paanikat, mida nägime XX sajandi viimastel kümnenditel, esineb siiski palju harvem.

Nii et teie küsimuse juurde tagasi tulles saan öelda, et uususunditel on olnud INFORMist kasu seeläbi, et oleme oma rahvusvahelise ekspertide võrgustikuga aidanud luua nende liikumiste uskumustest ja tegevusest tasakaalustatuma pildi. Tõsi, mõned järgijad oleksid meeleldi näinud ka sotsiaalteadlasi endaga liitumas, kuid paljud on siiski mõistnud, et INFORMist ja teistest sellesarnastest organisatsioonidest on neile rohkem kasu, kui me oleme objektiivsed, mitte isiklikult kaasatud. Tõsi on ka see, et kultustevastased mõjusid tihtipeale vastupeegeldusena pildile, mis neil kultustest oli kujunenud, ning käitusid mõnikord viimastega võrreldes isegi agressiivsemalt ja äärmuslikumalt. Mõnele nende seast on INFORMi sotsiaalteaduste metodoloogial põhinevast lähenemisviisist siiski ka kasu olnud. Kindlasti on ka INFORMil olnud kasu koostööst rahvusvaheliste kultuse­uuringute ühendustega Kanadas, Belgias ja mujal. Briti kultustevastane liikumine suhtub aga INFORMi endiselt ründavalt.

Usun, et ka valitsusel, politseil ja teistel ametiasutustel on INFORMi informatsioonist kasu olnud. Loodan, et Ühendkuningriigi valitsuse silmis oleme kasulikud ka edaspidi, sest see on meie põhiline rahastaja.

Karl Jaspers tähistas sõnaga „teljeajastu“ perioodi 800–200 eKr, mil sündisid paljud tänini mõjuvõimsad maailmareligioonid ja olulised filosoofilised õpetused. Jaspers märkis, et tegu oli erakordselt loova ajastuga, mis sobib võrdlusaluseks inimmõtte ülejäänud ajaloole. Uued ideed sündisid mitmel pool üle maailma – Kreekas, Indias ja Hiinas – iseseisvalt, ilma otseste omavaheliste mõjutusteta. Jaspersile tähendas teljeajastu ka teatavat sorti võimuvaakumit kahe suure impeeriumi vahel, vabadusele jäetud ruumi, kirgast teadvust esile toovat sügavat hingetõmmet, aega, mil vanad veendumused enam ei kehtinud ja uued polnud veel valmis. Muidugi ei pea Jaspersiga ilmtingimata nõustuma ning paljud usundiloolased seda ei teegi. Kuid praegusele ajale mõeldes torkab silma uususundite arvu kasv. Mööndustega võib meie aja kohta öelda sedagi, et vanad veendumused ja normid on oma kehtivust kaotamas ning uued pole veel valmis. Võiksime sel juhul mõelda ka oma ajastust kui võimuvaakumist, suhtelisele vabadusele ja demokraatiale kuuluvast hingetõmbeajast (vähemalt neis paigus, kus uususundeid uuritakse). Samas on ka selgeid erinevusi: inimkond pole kunagi olnud nii arvukas kui praegu ega ole meil varem olnud nii palju ja nii mugavaid viise üksteisega suhtlemiseks või üksteise külastamiseks. Millised olud või tegurid võivad tingida selle, et mõnel ajastul sünnib rohkem usuliikumisi kui teisel?

Barker: Muidugi on uusi usundeid tekkinud terve ajaloo vältel ning kogu maailmas. Siiski on aegu, kui nende kasv on tõenäolisem ja need paistavad rohkem silma. Arvan, et teil on õigus, kui oletate, et kiirete ja radikaalsete muutuste aeg on uususundite tekkeks viljakas pinnas.

Teil on õigus ka selles osas, et praegune olukord suunab uute vaadete ja uute katsetuslike eluviiside nõudlust ja pakkumist. Meie vanavanemate meelest mõistlikud maailmavaated meie lastelastele seda tõenäoliselt pole. Me ei ela enam põlvkondade kaupa samas kohas ega tegutse samas ametis. Peale selle pakuvad suhteliselt odavad ja lihtsad reisimisvõimalused ning massimeedia, eriti internet, „otsijatele“ niinimetatud religioossel turul enneolematut valikut.

1970. aastatel ei olnud läänes esile kerkinud uususundite laine ajaks internetti muidugi veel leiutatud. Samuti tuleb tõdeda, et üldsuse mure uususundite pärast on 2001. aasta 11. septembrist saadik asendunud murega islamiterroristide pärast. Usuliikumised pole kuhugi kadunud, kuid need on võtmas uusi vorme ja jätkavad kahtlemata muutumist ka lähitulevikus.

Peaaegu kõik usuliikumised võib tänapäeval vähemalt mingil kujul leida ka internetist. Kuidas on internet uususundeid muutnud? Kas tänu internetile on nende uurimine kergem või lihtsalt teistsugune?

Barker: Internet on kaasa toonud tohutuid muutusi. Esiteks leidub nüüd uusi liikumisi, mis ongi suuresti virtuaalsed, eksisteerides virtuaalsete kogukondadena, mille liikmed ei kohtu silmast silma, kuid saavad end teistele liikmetele üle kogu maailma esitleda kõikvõimalikul viisil. Teiseks on nii liikumistel kui nende vastastel (sageli on nad endised liikmed) võimalus jõuda märksa laiema publikuni kui varem.

Veel on internet aidanud liikumiste võimuhierarhiaid ja suhtlusvõrgustikke ühelt poolt tugevdada ja teiselt poolt ka õõnestada. Realiikmed saavad nüüd omavahel otse suhelda ega pea piirduma ainult ülaltpoolt laekuva teabe ja käskude vastuvõtmisega, nagu suhtlus enne e-posti tulekut üldiselt käis. Ning kui varem suutis vähemalt mõne „maisest ilmast irdunud“ liikumise juhtkond üsna tõhusalt kontrolli all hoida, kes kellega suhelda tohib, siis nüüd võimaldab internet „meie ja nende“ vahelised tõkked murda.

Ka uurimistöö on kindlasti muutunud. Paljuski on see nüüd tunduvalt hõlpsam, kuid esineb ka probleeme: info üleküllusest ma ei räägigi, aga ka info kvaliteet ja usaldusväärsus varieerub seinast seina. Igal juhul on endiselt vaja välitöödel „käed mullaseks teha“, inimesi päris elus kohata ja vaadelda – aga ma kahtlustan, et paljude uurijate meelest ongi vaja ainult arvutiekraani taga istuda.

Mida on tänapäeva sotsiaalteaduslikel religiooniuuringutel pakkuda humanitaariale ja sotsiaalteadustele? Kuidas aitavad religiooniuuringud teie meelest meil paremini mõista kultuuri ja ühiskonda laiemas plaanis?

Barker: Arvan, et sotsiaalteaduslikel religiooniuuringutel on humanitaar- ja sotsiaalteadustele palju pakkuda. Humanitaariast rääkides: on ju ammu tõdetud, et ilukirjandus, kuivõrd vaadatakse ilmalikust eksistentsist kaugemale, aitab paremini mõista nii inimpsüühika kui ühiskonna toimemehhanisme ning näitlikustab muu hulgas ka seda, kui suur mõju võib olla religioossetel institutsioonidel teatud juhtudel nii ühiskonnale kui ka üksikisikule. Sotsiaalteaduslikud religiooniuuringud lisavad aga sellisele mõistmisele veel ühe dimensiooni, varustades meid konkreetsete andmetega: kes tegelikult mida usub ja teeb, millistes tingimustes ja milliste tagajärgedega. Sellised uuringud aitavad näha uskumusi ja praktikat nende kontekstis, paljastades mõnikord monty­pythonlikult ka normaalse pealtnäha ebanormaalses ja ebanormaalse pealtnäha normaalses. Tugev teoloogiline ettevalmistus võimaldab ühtlasi näidata, kuidas uskumused, mis kontekstist välja kistult mõjuvad ebausutavalt, saavad mõistetavamaks, kui vaadelda neid alternatiivse uskumussüsteemi või maailmavaate osana.

Kontrollgruppide kasutamise tõttu pakub sotsiaalteadus ka teatud määral tasakaalustatud vaadet. Näiteks võib mingi käitumisviis esineda meedias kindla usundiga seostatuna, mistõttu kiputakse seda pidama selle usundi tekitatud nähtuseks. Uurimuse tulemusena võib aga selguda, et kõnealune käitumine on ühiskonnas märksa levinum. Võime näha meedias täiesti tõeseid teateid kultuseliikmete enesetapu kohta ning imestada, miks kultused inimese enesetapuni viivad – tavaliselt ei jõua me aga tõdemuseni, et mõne traditsioonilist usundit järgiva inimese enesetapp ei ületa ilmselt lihtsalt uudisekünnist. Kui võrdlusest selgub, et enesetappude määr traditsiooniliste usundite järgijate hulgas on hulga kõrgem kui nn kultuse liikmete seas, tekib aga hoopis uus küsimus: kuidas suudavad kultused enesetappe ära hoida?

Samuti võivad sellised meetodid nagu osalusvaatlus ja süvaintervjuud – juhul kui uurijad on empaatilised ja jäävad samal ajal kõrvaltvaatajaks – viia selliste ühiskondlike ja isikliku elu tahkude avastamiseni, mis jäävad muidu varjatuks, seda ehk isegi asjaosalistele endile.

Lisan siinkohal, et kuigi sotsiaalteadlased peaksid jääma võimaluste piires „metodoloogilise agnostitsismi“ juurde (s.t nad ei tohiks mingit nähtust seletada mitte-empiirilisele olendile viidates – Jumalat ei saa sõltumatu muutujana võrrandisse sisse tuua), saavad nad parandada teiste arusaamist sellest, kuidas X võib pidada oma uskupöördumise põhjuseks oma kõnelust Jumalaga, Y jälle leiab, et see oli hoopis kuradi töö.

Tõlkinud ja toimetanud Mirjam Parve ja Monika Tasa

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming