Jumalast stiilne

PAAVO MATSIN

Kristlike ordude kultuurilugu. Koost. P. Dinzelbacher ja J. L. Hogg, tõlkinud Ilme Rebane. Johannes Esto Ühing, 2004.

Ütlen ausalt, et ma ei tea täpselt, kuidas peaks jumalikest asjadest kõnelema. Pealegi on olemas jaburalt tark kõnekonks, et oluline ei olegi see, mida meie Jumalast mõtleme, vaid see, mida Jumal meist mõtleb. Aga nii monumentaalset loogikat(?) ei suutnud lõpuni imiteerida isegi mitte Sherlock Holmes, kuigi ta tegeles muu hulgas ka selle probleemiga. Nimelt Holmes, kes nägi ühes novellis (?Laevastikuleping?) roosi, asus aquinothomaslikult arutlema, et see lilleõis ei ole meile olemasoluks vajalik, ja seega roosi olemaolu on lisaõnnistus. Siit jõudis Holmes paradoksaalselt Jumalani ja arvas, et roosi olemasolu annab meile selles mõttes lootust. ?Järelduste tegemine on kõige vajalikum religioonis,? ütles ta seljaga vastu aknaluuki nõjatudes. ?Arutleja võib ehitada usu üles nagu täppisteaduse. Kõige ülevam kinnitus jumaliku ettemääratuse heasoovlikkusest seisneb minu meelest lilledes. Kõik muu, meie võimed, ihad, toit on tegelikult meile olemasoluks vajalikud. Aga see roos on lisaõnnistus. Selle lõhn ja värv on elule kaunistuseks, mitte eeltingimuseks. Ainult headus annab lisaõnnistust, ning ma kordan, et lilled annavad meile lootust.? Holmesi selline jumalikkust konstateeriv mõttekäik paigutub tema erialaste, üldiselt pigem saatanlikku loogikat aimata püüdvate arutluste vahele ja lööb seega eriti sädelema ning üllatab Watsonit. See on minu arust ka Holmesi ökonoomsele mõtlemisele iseloomulik ja väga stiilne lähenemine, tekst rebeneb sellel kohal nii novellitegelaste kui lugeja jaoks. Rohkem polegi tal ehk võimalik öelda, ja Holmes teab seda hästi. See Holmesi minimalistlik statement joonistub välja aga just kogu tema muu imetlust äratava mõttetöö taustal, see ongi püramiidi tipp. Antud arutluse olulisuse vundament on loodud sadade elajalike juhtumite lahendamise käigus, Holmes on end tõestanud, ja seepärast on ka tema jumalaarutlusel kaalu ja stiili, see paigutub kogu tema eelneva ja tuleva tegevuse taustale, olles oma kummalisuses aga ometi midagi hoopis muud.

Jumalast kõnelemises võikski olla sellist holmeslikku stiili. Ilmselt võiksidki seda teha just ikkagi teatava stiilitunnetusega inimesed, kes oma tegevusega on end inimesena piisavalt tõestanud ja kellele on antud lisaks sellele ka jumalatunnetust, aga kes ometi suudavad end ohjata ja valida kõnelemiseks õigeid kohti. Paraku on just viimasel ajal harrastatud ka teoloogi/teoloogia devalveerimist. Ma muutun alati ettevaatlikuks, kui kohtan inimest, kes kasutab (ka Suulises Kõnes) suurt algustähte, kui räägib traditsioonist, initsiatsioonist jne. Tavaliselt on see märk kompleksidest ja sellest, et inimesel ei ole ilmselt tegelikult kokkupuuteid mingitegi tõsiselt võetavamate traditsioonidega. Kõige hullem on, kui sellist pseudoteoloogilist lähenemist hakatakse veel miksima tehtud moodsusega ja edvistava sõnaloomega, nagu näiteks ?järelnüüdisus? jne. Ma ei usu ka, et Delfi on teoloogile sobiv koht, Holmes võtaks küll tänavapoiste juttu arvesse, aga? Julgen välja öelda, et kui varasematel aegadel tähendas vähemalt luterliku teoloogi diplom kullaproovi, siis praegu pole igasugustes ameerika mikimausi ülikoolides kaitstavatel kraadidel küll enam mingit sisulist katet. Paraku mitte ka stiili.

Sellist kehvakest stiili (küll veidi teise kandi pealt) esindab minu arust ka ajakiri Hai, mis suvenumbris demonstreerib kellegi vappi, lippu ja vormi ning propageerib konservatiivseid vaateid elule ja tööle. Vihisevad sõnad ?pühitsus?, ?initsiatsioon?, ?vanne? jne. Kõigele võiks ju kahe käega alla kirjutada, aga kontekst, kuhu lugu ajakirjas satub, on naistepesu, autod, sushi saladused, barbecue ? elegantne seltskonnamäng ning isepuhastuva praeahju reklaam. Jutu sisule vaatamata on tulemuseks madalad stiilipunktid.

Selles mõttes on Johannes Esto Ühingu poolt tehtav kirjastustöö olnud väga oluline ja stiilne. Ühingu poolt väljaantud kümnete raamatute autorid ei ole suvalised teoloogid, kes oma usuteaduslikud teadmised paar korda nädalas halvasti tempereeritult maha müüvad ja oma initsiatsioonidega edvistavad, ega ka lahutatud psühholoogid, kes oma eluga hakkama pole saanud, vaid tegijad-orduliikmed, kellel teadmised ja tunnetus liiguvad ikka käsikäes ning on järele proovitud praktikas, aga mitte kursuse- või magistritööde õhulossides.

Ma ei võtaks teoloogina elu sees kätte raamatut pealkirjaga ?Keskiga: mitte lõpp, vaid algus?, aga kui sellise teose on kirjutanud benediktlane (A. Grün), siis on lood teised. Kui suur osa ametlikku (ülikoolilikku) psühholoogiat on visanud näiteks Jungi ja analüütilise psühholoogia üle serva ja tutvustab seda ainevaldkonda ehk vaid sissejuhatavates kursustes, siis ordumehed nii lollid ei ole, tegelevad Jungiga edasi ja teavad, et ?pea kõik üle kolmekümne viie aastaste inimeste probleemid on religioosse tagapõhjaga.? (Lk. 41.) Sekulariseerunud Eestis ilmselt sellisest jutust küll keegi eriti aru ei saa ja nii ongi jäänud Johannes Esto Ühingu nn. väikeste raamatute sari põhjendamatult marginaalseks, kuigi teemad võiksid laiemat huvi pakkuda. Kui üldse lugeda oma elus mingeid eneseabi raamatuid, siis võiksid need olla just benediktlaste kirjutatud ja ühingu poolt üllitatud ?Vaimsus hinge sügavusest?, ?Ora et labora. Palveta ja tööta ? kristlik elureegel?, ?Vaimulikud harjutused argipäevaks?, ?Vabaduse teed. Sisemine vabadus vaimuliku elu kaudu? jne. Kõigega ei pruugi ju nõustuda, aga neis on vähemalt stiili. Osatakse siduda vana õpetust (näiteks saksa XIV sajandi müstiku Johannes Tauleri vaateid) uuemaga (C. G. Jungiga) ja jumalikku eluga.

Samasugune lugu on ka äsja ilmunud ?Kristlike ordude kultuurilooga?, mille on koostanud P. Dinzelbacher ja J. L. Hogg. Tegemist on tõsiselt võetava mahuka käsiraamatuga, mille mitmete artiklite kirjutajad on ise orduliikmed. Ilmselt on vahe sees, kas jesuiitidest kirjutab jesuiit või keegi teine, mina pooldaksin aga kõigele vaatamata esimest varianti (see on sama loogika, et metodistid kirjutagu metodismist). Peale sissejuhatavat osa ?Munklus ja kultuur? tutvustab käsiraamat põhjalikult erinevaid katoliiklikke ordusid (augustiinlased-eremiidid, augustiinlased-koorihärrad, benediktlased, dominiiklased, frantsisklased jne.), antakse ka lühiülevaade ortodoksest munklusest. Peatükid on üles ehitatud põhimõttel, et kõigepealt esitatakse käsitlus ajaloolisest arengust, seejärel reeglist, põhikorrast ja rüüst; siis juba vaimsusest, teoloogiast, filosoofiast, historio-

graafiast, muusikast, kirjandusest, arhitektuurist, loodusteadustest, haridusest ja muust mingile ordule iseloomulikust. Eks eestlastegi seas on ju katoliiklike ordude esindajaid, ometi on see üldiselt küllaltki peen ja segane asi. Mäletan, et kunagi küsisin kirikuloo õppejõult küsimuse, mis on abti ja priori vahe, ning mingit selget vastust küll ei saanud. Võib-olla kergelt arusaamatuks ja temaatikalt laialivalguvaks jäi allakirjutanule (ilmselt kui luterlasele) esmapilgul raamatus vaid jaotus ?Vaimsus?. Kas see ikkagi tegelikult ei kattu suures osas teiste ainevaldkondadega (teoloogia, arhitektuur, haridus jne.)?

Tegelikult saab teada aga hämmastavalt palju huvitavat (ja stiilset). Muu hulgas näiteks, et premonstraatlased on tõlkinud Homerost, uurinud numismaatikat, üritanud hanesulgedest tehtud tiibadega lennata, leiutanud Benjamin Franklinist sõltumatult piksevarda, tegelenud alkeemiaga (R. Rham) ning teinud muudki huvipakkuvat. Siinkohal võiks muidugi küsida, miks ei ole alkeemiat mainitud dominiiklaste Albertus Magnuse ja Aquino Thomase puhul. Keemia ajaloost on teada fakt, et araablaste kõrval on ka Albertus Magnus andnud täpse kupellimise ehk väärismetalli ehestamise kirjelduse. XIV sajandil seadustati see meetod kulla puhtuse määratlemiseks. On selge, et selliseid teadmisi võidi saada vaid laboratoorse töö käigus. Aquino Thomase ja alkeemia suhteid on käsitlenud oma uurimustes ka jungiaanlik alkeemiauurija Marie-Louise von Franz. Tema vaateid on toetanud vähemalt üks dominiiklasest Aquino Thomase spetsialist. Nimelt on olemas pöörane teooria, et Thomas olla elu lõpul hullunud ja tema viimane, ühes itaalia kloostris peetud ettekanne, on aluseks teosele ?Aurora Consurgens?, kus seotakse omavahel ajastule iseloomulikult piiblit ja alkeemilist sõnavara. Ka olla Thomas rõhutanud ühes erakirjas praktilise kogemuse olulisust alkeemias. Teisalt on arusaadav, et käsiraamatus puudutatakse isikute puhul vaid olulisemat ja ordud teevad oma valiku.

Ilmselt sellest tuleneb, et hinnangutes ollakse teoses ettevaatlikud. Eriti ilmneb see pidevalt ja tähenduslikult lahtiseks jäävas hinnangus Vatikani II kirikukogule, mille otsused mõjutasid ordude elu tegelikult oluliselt. Ühelt poolt on selline lähenemine tugeva subordinatsiooniga organisatsioonide puhul mõistetav, teisalt jätab see, et ei taheta oma arvamust ja tegelikke mõtteid välja öelda, kuidagi pooliku mulje. Ka vajaksid mõned küll stiilsed, aga oma ajas kinni vaated ehk ümberhindamist. Nii on peatükis ?Lõuna-Ameerika ?jesuiitide riik?? järgmine lõik: ?Üleminek kiviajast barokiajastusse toimus vähemalt väliselt hämmastavalt kiiresti. Mõne aastakümnega kerkisid baroksed kirikud, mida võis võrrelda Euroopa pühakodadega. Peagi suutsid indiaanlased meisterlikult esitada Euroopa muusikat. Nad õppisid nikerdama ja muusikariistu valmistama.? (Lk. 199.) Kas see on ikkagi saavutus? Või: ?Neil oli südamel indiaanlaste pööramine ristiusku. Selle eesmärgi pidi tagama osavõtt tsiviliseeritud arengust.? Nojah, nuta või naera. Ka usun ma absoluutselt sellise lause küünilisusesse nagu ?Indiaanlaste pidevalt konstateeritud vähest huvi majandusliku kasu vastu ja nende suutmatust kunstiliselt või tehniliselt näidiste kopeerimisest kaugemale jõuda seletavad tänapäeva etnoloogid sellega, et nimetatud tunnused on inimkonna sotsiaalarengu teatud astmele tüüpilised.?(Lk. 200.) See on ehk juba liigagi barokselt julm stiil.

Positiivsemat on aga palju rohkem. Kas või see, et üritatakse siduda ja kõrvutada ordude kultuurinähtusi ka laiemalt maailmas toimunuga. Karmeliitide kirjamehe Juan de la Cruzi loomingut võrreldakse näiteks zen-budismiga. Just sellised arutlused annavadki käsiraamatule olulist lisaväärtust ja kutsuvad lugema.

Karmeliitidega ka lõpetaks. Kes on käinud Prahas, on võib-olla näinud ühes sealses kirikus ?Praha Jeesukest?, imet tegevat kõrgkitðilikku nukukest, mis kujutab väikest Kristust. Sellele klaaskasti asetatud palverändurite imetlusobjektile on karmeliidid läbi aegade hinnalisi ja imeilusaid tikandriideid õmmelnud. Kirikus asetsevas muuseumitoas on väljas neid terve garderoobitäis, üks pisike barokkjope hämmastavam kui teine. Ma ei tea, kas Holmes oleks neile riietele mingi suurema eesmärgi leidnud, igatahes nukk neid kunagi ära ei kandnud. See, et inimesed selliste asjadega tegelevad, ei ole küll olemasoluks möödapääsmatu. Aga äkki võibki läbi selliste riiete õmblemise kõnelda Jumalaga? Võib-olla Jumalale võikski just selline stiil kõige rohkem meeldida? Või mis arvad sina, Watson?