Jumala tegevuse peatamine

Ilmar Vene

Inimloomuse rikkunud ära madu, kes ahvatlenud Eeva keelatud vilja sööma; Rousseau’st peale teatakse, et  pärispatu teostas õnnetu, kes ühisomandist endale midagi kahmates oli esimesena hüüdnud: „Minu oma!”. Jumala surm on kujundina nii efektne, et oletatavast eelloost pole nagu võimalik huvitudagi, kuigi ettevalmistav periood peab antud juhul kindlasti olema; jutt käib ometi siinpoolse maailma juhtijast, mitte väetist põrmlasest, kes võib liiklusõnnetuse tõttu ootamatult hukkuda. Hoolimatus sissejuhatava osa suhtes on peamisi põhjusi, miks arutlusi ilmalikkuse teemal võidakse tänini „sekularisatsiooni müüdiks” pidada. Ja kes eitaks, et statistika ja muu välise andmestiku toel saaks sellist väärtustamisviisi põhjendada? Must valgel on kirjas, et tervelt 80% Venemaa elanikkonnast peab end õigeusklikeks. Just seda laadi välisuste vastu suundub Spengleri „Õhtumaa allakäik”; igalt leheküljelt on tunda, kuidas autor kaudselt statistikuile kuulutab: kõik oma objektiivsed andmed võite rahumeeli endale hoida; mind huvitab, missugune on asjade seis tegelikult. Ühtaegu tuleb möönda, et hoolimatus jumala surma ette valmistanud perioodi suhtes peab paika kõigest tingimisi; kui nii poleks, siis tuleks ju sekularisatsiooni või selle arvamist mütoloogia hulka võtta millegi originaalsena. Paraku puuduks sellisel hinnangul õigustus; seda, et deism märgib ilmalikustumisele eelnevat vaheastet, mainitakse endastmõistetavuse korras juba XIX sajandil ilmunud raamatuis. Ja miks peaksime ülevaatlike lihtsustuste paikapidavuses tingimata kahtlema? On „panteismi” ja „deismi” olemus piisavalt selge, siis pole ju nendele järgnevas sekularisatsioonis enam midagi ebaloomulikku. Esimene nendest püsib vaimuelu suunajana XVI ja XVII aastasajal ja alus pannakse kõnealusele hegemooniale XV sajandi lõpul, kui Plotinose looming on õhtumaal üldisemalt tuntuks saanud. Kristlusest eristab panteismi ennekõike ebamäärasus: isikuline jumalus taandub üha enam tagaplaanile, et teha ruumi ebaisikulisele jumalikkusele, kes kõiksust läbides annab läbistatule olemise, toimides ühtaegu selle liigutaja ning juhtijana. Deism, XVIII aastasaja vaimuelu suunaja, erineb oma eelkäijast eelkõige seeläbi, et maailm jääb jumalikust juhtimisest ilma; kõiksus pärineb küll Loojalt, kuid pärast loomist tuleb tal püsida omaette.

Praegune poliitiline argoo eelistab käskudele ja keeldudele „tegevuse peatamist”, tagasivaatavalt võiks sedasama väljendit kasutada ka deismi kohta: tol vaimuerksal ajal jumala tegevus peatati. Tähis ilmub iseäranis sobivana, kui valgustusajastu vaimuelu vaadelda eelnenud sajandi taustal: hakkab nimelt silma, missugune osatähtsus tollases vaimuelus kuulus ikka veel kristlusele. Descartes, Malbranche ja Leibniz huvitusid eriliselt sellest, keda pidada liikumiste tegelikuks põhjustajaks. Nägemismeele kaudu saab inimvaim teadlikuks, et halba olukorda sattunud ligimesele tuleb käsi sirutada, ja tahtmise ajel tehakse tarvilik liigutus. Aga missugune jõud kätt liigutab? Muidugi on mängus lihased, kuid selgitamist nõuab ka nonde organite suutelisus. Praegu teeb seda laadi problemaatika nalja, aga Descartes’i jaoks oli asi naljast kaugel: pidi ju loogik temas tunnistama, et hing ei saa ainelist keha, oma vastandit, vahetult mõjutada, kuid inimeste igapäevase käitumise seletamisel tuli seda vasturääkivust siiski tunnistada. Leibnizile oli aga probleem sedavõrd tõsine, et ta pidi appi võtma oma kuulsa „ettemääratud harmoonia”.

Selles suhtes saab valgustusajastul teoks suur lihtsustumine: korrapealt on range loogika nõuded unustatud ja inimesed ei hooli enam küsimusest, kas nende käe paneb liikuma jumalalt või lihastelt pärinev jõud. Deism, olgugi tähisena üldtuntud, on pidanud leppima võõrsõnade tüüpilise seisundiga, mispuhul eluruumi piiritleb valdavalt  võõrsõnade leksikon. Parem siiski oleks, kui kasutaksime noid isoleeritud keelendeid sagedamini, „deism” igatahes on otsekui loodud üldsuundumuse mõistet näitlikustama. Üldsuundumuse tähenduse edastab kõige arusaadavamalt „asjaolude kokkusattumine”. Seda viimast ei tule ette mitte ainult igapäevases argisuses, vaid ka suuremas, nii-öelda kultuuriloolises plaanis. Kes vaevub vaimuloo seletamatuil, koguni võõrastavalt mõjuvail suurnähtusil peatuma lähemalt, on peagi sunnitud möönma nende vastavust tollase üldsuundumuse vajadustele.

Deismiga seoses võiksime näiteks huvituda, mispärast puhkeb headuse kultus just nimelt valgustusajastul? Tõelus ometi, nagu kõigil aegadel, jäi muutumatult ühesuguseks ja seepärast on kõnealust suurnähtust resümeeritud tagantjärele muigetoonil, umbes Anatole France’i laadis: see oli aeg, mil Euroopast uhtus üle suur headuse voog. Aga miks ta seda tegi? Mispärast hakati inimloomuse algset täiuslikkust nii tungivalt toonitama, et isegi emake loodus (tagasi looduse juurde!) pidi muutuma headuse sünonüümiks?

Kujutlus tundub seda võõrastavam, et nähtusi, mil headuse hõngu oleks, loodus ei tunne, küll aga teame arvutult näiteid selle kohta, missuguse pahaloomulise leidlikkuseni on elusolendid viinud paljunemiskihk. Brasiilia imeline fauna tundvat pisikesi, sõrmepikkusi kalu, kes teevad jõkke sattunud härjast viie minutiga luukere. Meie vagurad ja silmahakkamatud kihulased kaanivad hobuse öö jooksul verest tühjaks. Selliste näidete taustal paneb jutt looduse headusest ainult ebalema.

Vähe sellest, ebalust tekitavad ka inimesed, kes seda laadi üksikasjade mainimist peavad kohaseks. Seejuures ei arvestata isegi mitte mõtlejate suurusjärku. Hobbesi bellum omnium contra omnes on tuntud kõigest kurioosumina; üldsuse suhtumist representeerib Thomas Stearns Eliot, kes nägi Hobbesis juhuprodukti, kelle renessansi sogased vood on eksikombel filosoofia ajaloo kõrgustesse kandnud.

Seda, kui tungivalt me eelistame positiivsust negatiivsusele, näitlikustab kõige mõjusamalt Epikuros. Kõik, mida me hellenismiajastu suurmehe elust ja õpetusest teame, kõneleb aina täiusest, kuid ometi mandus epikuurluse mõiste kristlikul ajastul igasuguse koleduse koondtähiseks. Põhjus on imelihtne: Epikurose õpetuse taustal muutub inimloomuse jumalikkus küsitavaks, kuid just seda on meil, näiliselt läbinisti argise eluhoiakuga lihtsurelikel, kõige rohkem tarvis.

Senine ettevalmistus aitab ehk mõista, mispärast pidi loodus valgustusajastul healoomuliseks muutuma. Kogu kristliku ajastu vältel kuulus juhtseisund maailma kujundamisel jumalale ja seeläbi oli lahendatud ka küsimus inimloomuse jumalikkusest, deismi juhtseisund seevastu teeb asjade senisele seisule lõpu. Kõrvalseisjaks muutunud jumal ei saa enam maailma asjust hoolida, kõnelemata juba osalemisest inimloomuse kujundamisel. Niisiis kerkib küsimus, kuidas ihaldusväärset jumalikkust tagasi saada. Pärast jumala tegevuse peatamist jääb vaid loota keskkondlikule kujundamistööle, aga kas on ikka mõeldav, et loomus omandaks jumalikkuse keskkonnas, mida on kirjeldanud Hobbes? Positiivset tulemust tohime oletada üksnes puhkudel, kui heade eeldustega inimolend on paigutatud siivsa ja rikkumata looduse rüppe. Mõte looduse jumalikkusest oli tuntud juba antiikajal. stoikud teadsid, et logos, vaimne tuli, läbib kogu nähtavat kõiksust, tagades läbitule mõistuspärase korraldatuse. Niisiis taandus kogu inimlik tarkus juhisele: järgi loodust (s. t jumalust)!

Samalaadsena ilmub ka rousseau’liku tarkuse koondesitus: „Tagasi looduse juurde!” tähendab „tagasi (tõelise) jumala juurde”. Rousseau esitab mütoloogilised tarkused teaduslikus vormis. Lihtsameelsed olevused olid ammustel aegadel arvanud, et inimloomuse rikkus ära madu, kes ahvatles Eevat keelatud vilja sööma, Rousseau’st peale saadakse teadlikuks, et tegeliku pärispatu teostas tundmatuks jäänud õnnetu, kes ühisomandist endale midagi kahmates oli esimesena hüüdnud: „Minu oma!”

Nii saadakse kaotsiläinud jumalikkus jälle tagasi, pealegi veel paremaks uuendatud kujul. Seejärel hakatakse selgitama, kuidas on jumalik inimloomus ülekohtuse eraomandi all kannatanud. Algab leegitsevate võitlushüüete aeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming