Jumala õigus

Martin Kala

Prantslaste kiriku riigist lahutamise küsimusele pole tänaseni vastust.  

Poleemika, mis kerkis Prantsusmaal päevakorda seoses lahkunud paavstile pühendatud austusavaldustega, tõestas veenvalt, et prantslaste kuulsale kiriku riigist lahutamise küsimusele pole tänaseni vastust. Prantslased pole valmis üheselt määratlema suhteid katoliku kirikuga. Euroopas on Iraani islamirevolutsiooni algusest, kuid ilmselgelt ka New Yorgi 11. septembri sündmustest ajendatuna hakatud nägema religiooni taasjuurdumist maailma poliitikasse.

 

Religioon ja poliitika

 

Modernsust on tihti võrreldud seaduse ja religiooni seose lõpp-punktiga, kus Jumal on jäetud riigielust kõrvale. Religiooni ja poliitika rollis on toimunud möödunud sajandi lõpust siiski palju muudatusi. Poliitika ja moraali, moraali ning religiooni vahel on tihedad seosed. 1990. aastatest on poliitikas juhtivaks suunaks desekularisatsioon, teisisõnu usuline taaselustumine. Seda kinnitavad usulis-poliitiliste konfliktide intensiivistumine, usuterrorism, samuti usulis-poliitiliste liikumiste mõju Lähis-Idas, Iraanis. Ka õhtumaal on kirikud hakanud aktiivselt ühiskondlikes küsimustes kaasa rääkima.

Käesoleva sajandi algus tõi päevakorda rea uusi seisukohti. Prantsuse päevalehe Le Figaro ajakirjaniku Jacques De Saint Victori sõnul asendus marksistlik materialism millenniumi lõpul jumaliku õiguse radadele tagasipöördumisega. Filosoof Rémi Braque analüüsib oma raamatus ?Histoire philosophique d?une alliance? pea kolm aastatuhat maailmas domineerinud jumala õigust ning ennustab taevaliku elemendi mõju kasvu lähitulevikus. Raamatus on pikemalt peatutud kolme monoteistlikku maailmausku ühendaval sidemel, milleks on ususisesed õigussüsteemid koos kaanonite, kokkulangevuste ja erinevustega. Braque?i huvitas heteronoomse maailma üleminek autonoomsele, mis tähendab, et seadust ei kirjutata mitte meile ette, vaid me kehtestame selle endale ise. Ta uuris kreeka ja juudi kultuuripärandit ning jõudis järelduseni, et seaduse mõju ulatub tegelikult palju kaugemale, kui on siiani arvatud. Vana-Kreeka ühiskonnas kehtis naturaalõigus, mis Iisraeli arenguga vaikselt hääbus ning asendus juutide usuettekirjutuste kogumiga, näiteks tooraga. Heebreas levinud jumalik õigus oli kreeklastele kujuteldamatu, sest Iisraeli seaduspärandis on Jumal ainuvalitseja, ning Braque?i sõnul ei kõrgunud Iisraeli päevist jumalaõigus mitte enam õigusemõistmise kohal, vaid liitus sellega.

 

Maailmauskude seaduslik suhe

 

Kristlust, islamiusku ja judaismi seob seaduslik suhe ehk allianss, mis on Jumala kui seadusandja ning rahva vahel. Muidugi mugavdas iga usund jumalikke käske vastavalt vajadusele ja oma rahva ajalootunnetusele. Kristlus, mis pärineb Iisraelist, võttis aluseks juudi õigusnormid ning lisas oma seadustesse modifitseeritud sätete kõrvale armu-palve, millest saab alguse taevaliku ja normatiivse eraldumine. See annabki mõned sajandid hiljem tõuke kiriku riigist lahutamisele, pannes aluse modernsele ajaarvamisele.

?Jumal ei taha meilt midagi enamat kui me ise,? ütles kord Uue Testamendi ristiusu sõnumi parim tõlkija Montesquieu. Teisisõnu, Uues Testamendis on juriidilisi tekste äärmiselt vähe, eriti koraaniga võrreldes. Juutidest eraldi maailma ilmunud islam asendas judaismi reeglid oma käskudega, s.t teiste reegleid ei võetud ristiusu kombel üle. Braque tõi oma raamatus näiteks usuloori teema, mida on puudutud nii Uues Testamendis kui ka koraanis. Vahe on ettekirjutuses ja soovituses: piiblis näoloori kohta käiv paragrahv on apostli kiri, mitte Jumala käsk. See tähendab, et Püha Pauluse lihtvormis kirjutatud soovitus on ristiusu mõistes pelk säte, koraani järgi usukohustus, mis tekitab tänaseni maailmas palju probleeme.

Näiteks Prantsusmaal on nüüdseks keelustatud ususümbolite kandmine riigikoolides, avalikes asutustes ja haiglates, vastav seadus jõustus 2004. aastal. See keelab ka suurte ristide, islamiloori ja juudi pigimütside kandmise, et järgida täpsemalt Prantsusmaa 1905. aastast maksvat ilmalikkuse põhimõtet. Kuigi keeld ei ole suunatud ühegi usu vastu eraldi, andsid seaduse vastuvõtmisele tõuke islami pearätid. Prantsusmaal asub aga Euroopa suurim moslemite kogukond, mille viis miljonit liiget peavad uut seadust diskrimineerimiseks. Ühendkuningriigi apellatsioonikohus otsustas aga käesoleva aasta 2. märtsil, et kool, mis keelas inglise moslemitüdrukul kanda traditsioonilist moslemirõivastust, rikkus sellega teismelise õpilase inimõigusi.

Oma uurimuse lõpus järeldab Rémi Braque, et nii judaismi kui islami puhul  positsioneerub seaduse mõte usundi keskmes, olles esimene erinevus nende õigussüsteemide ja kristliku kanoonika vahel.

Prantsuse seadus keelab isiku usu- või rahvuskuuluvuse kohta küsimuste esitamise, olgugi et 30% kohalikest on ammu kinnitanud, et on ateistid (uurimus viidi läbi selle aasta alguses). Olukord on vasturääkiv: ilmalikul Prantsusmaal on kuus inimest kümnest katoliku usku, olgugi et regulaarselt võtab  jutlustest osa vaid 20% usklikest. Üle poole usklikest ei ela kaasa kiriku igapäevaelule ja 25% käib kirikus ainult eripuhkudel. Ristitute arv on kümne aastaga märgatavalt langenud: 1993. aastal ristiti 432 701 inimest, 2002. aastal on see kahanenud 385 460ni. Ka oli preestreid 1990. aastatel märksa rohkem, 31 000 asemel on neid tänaseks 23 000. Ning preestriks valmistujaid on vaid tuhande ringis.

Seega pole mitte juhuslikult Prantsusmaa lugemissaalides üks populaarsemaid teoseid Michel Oufray tänavu ilmunud raamat ?Traité d?atheologie? (?Ateism kui (ühiskonna)leping?). Oma raamatus astub taandumatu filosoof üles süüdistusega igasuguse religioosse vastu, nimetades pühadust ühiskonnas üledoosiks. Raamat kõnnib miljoneid müünud bestselleri ?Da Vinci kood? (2004) jälgedes. 1905. aastal, täpselt saja aasta eest, võeti Prantsusmaal häälteenamusega vastu seadus, millega lahutati usu- ja riigielu ning lõpetati katoliku kiriku alatine konflikt poliitikaga ? usult võeti sõnaõigus riigielus kaasa rääkida. Toona sõnastati riigi suurimaks vaenlaseks klerikalism ehk kiriku ja riigi läbipõimumine ning Prantsuse vabariigi riigiusuks kehtestati seadusega antiklerikalism ehk liikumine, mis suunatud kiriku ja vaimulikkonna eesõiguste, mitte usu vastu. Kogu Lääne-Euroopas räägiti tihti õrnade küsimuste puhul klerikaalsest ja antiklerikaalsest lõhest, kus sõlmprobleemideks olid abort ja abielulahutust puudutavad seadused ning religiooni osakaal haridussüsteemis või ametiasutustes. Et katoliku kirik on alati tegelenud mitmete sotsiaalküsimustega ning elanud kaasa usklike igapäevaelule, siis hakati Euroopas pimesi kartma poliitika usustumist. 

 

Lein ja riigilipud

 

Politoloogide sõnul on Prantsuse riigi sekularisatsioon maailmas erandlik. Hiljutine kirikupea lahkumine tõi pinnale prantsuse ilmalikkuse erisused ja vasturääkivused. Nimelt toimus äge arutelu riigilippude üle, mis lehvisid paavsti surma puhul koolide, ametkondade ja avalike haiglate ees pooles vardas. Prantsusmaa näitas jälle, et vabariigil on tänini kirikuga eriline suhe ning et kiriku vanemaks õeks kutsutud Prantsuse katoliku kirik pole poliitikast täiesti väljunud. (Vanemaks õeks kutsutakse Prantsuse kirikut kahel põhjusel: Prantsusmaa oli teatavasti riik, kus ristiusk maailmas kõige kiiremini kehtestus. Teiseks tuleb kõige rohkem pühakuid ja märtreid just Prantsusmaalt; ka prantslastest paavstid on arvuliselt itaallaste järel teisel kohal.)

Päevaleht Libération tituleeris matusejärgse numbri lausa teravalt ?La Laïcité en Berne?? ehk siis ?Ilmalikkus leinarüüs??. Valitsus selgitas seda omakorda ebamäärase põhjendusega, et nõnda käitub république riigijuhtide puhul, kellel on Prantsusmaaga ?privilegeeritud suhe?.

Riigi süvailmalikku iseloomu peegeldavad ka poliitikute sõnavõtud. Peaminister Jean-Pierre Raffarin? sõnul on Prantsuse riigile omane religiooni range neutraliteet. Näiteks võiks tuua veendunud katoliiklase president Jacques Chiraci puudumise paavsti surma puhul peetud missalt Pariisi Notre-Dame?i kirikus 3. aprillil. President eelistas jutlusele Euroopa põhiseaduslikule leppele hea maine kogumist maarajoonides.

Hoolimata paavsti Prantsusmaa visiitide suurest edust (Pariisis 1997. a. ülemaailmsete noorsoopäevade raames ning Lourdes?i palverännak 2004. a. augustis), aitas Johannes Paulus II range konservatiivne suhtumine ühiskonna- ja moraaliküsimustesse kaasa mitmete katoliku usugruppide kirikust eraldumisele riigis, kus isegi piiskopid tihti ilmalikkuse eeskujulikkust toonitavad. Näiteks võib tuua Pariisi ning Versailles? vaimulike vastuseisu katoliku grupeeringutele, kes taotlesid juurdepääsu Stade de France?ile, et usklikud saaksid ühiselt püha isa matuseid hiigelekraanidelt jälgida.

Prantsuse poliitikaelu on nüansirikas. Endine president Valérie Giscard d?Estaing võttis omal ajal vastu aborti lubava seaduse, olgugi et on ise veendunud katoliiklane. Segadust tekitas hiljuti ka kristliku demokraadi François Bayrou terav vastuseis trikoloori leinaasendisse langetamisele, veendunud kristlase kriitika oli üllatav. Jacques Chirac seisis aga enim vastu nendele europoliitikuile, kelle sooviks oli Euroopa põhiseadusliku leppe religiooni puudutavasse artiklisse kaasata Euroopa kristliku pärandi tunnustamine. ?Konstitutsioon peab jääb ilmalikuks?, oli presidendi südamesoov. Hingelt usklik ja tegudelt pigem ateist, püüab Chirac leida kompromisse à la kirik keset küla.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht