Juhan Ross ja Amazonase vihmamets

Andres Koppel

Väga olulisi tulemusi saavutanud teadlaste omavahelisel võrdlusel ei ole edetabelitest tegelikult kasu.        Ühe Eesti teadlaskonna säravaima esindaja, laiade huvidega atmosfäärifüüsiku, akadeemik Juhan Rossi sünnist möödus 14. augustil 85 aastat. Selline ümmargune tähtpäev on ajendiks, et jagada üht Juhan Rossiga seotud mõttekäiku, mis saadab mind juba mõnda aega: kas ilma Juhan Rossi teadustööta oleks üsna hiljuti, vaid umbes viie aasta eest, avastatud Amazonase vihmametsa arengus täiesti ootamatu ja seniseid arusaamu pea peale  pöörav seaduspärasus. Vastupidiselt varasematele ettekujutustele ei ole Amazonase vihmametsade lehestik püsivalt ühesugune. Kosmoseseire andmed näitasid, et vihmametsa lehestiku suurus muutub aasta rütmis küllaltki suurel määral: kõige tihedam on see kuivemal aastaajal, sademerohkemal aastaajal on lehestik märgatavalt hõredam. Selgus, et troopilises vihmametsas piirab taimekasvu põhiliselt valguse hulk, vihmaperioodil on taevas väga  sageli pilves ja valgust on märgatavalt vähem kui kuivaperioodil. Niisugune seoste ahel erineb suuresti seni arvatust, et troopilise vihmametsa lehestik ei muutu aastaajast sõltuvalt. Selline arusaamine valitses tänu sellele, et vihmametsade uuringuid tegid maapinnal asuvad vaatlejad, kes ei suutnud ühtlasena näivas paksus rohelises võrakihis toimuvaid muutusi märgata. Lisaks pole maapinnalt tehtud uuringutega võimalik tuvastada suurtel  aladel toimuvate muudatuste mustreid. Vaid väga kõrgelt, kosmosest heidetud pilk kogu tohutule Amasooniale ning pikaajalised kordusvaatlused viisid Bostoni ülikooli professori Ranga Myneni juhitud teadlaskollektiivi kirjeldatud avastusele.     

Juhan Ross ei ole ise troopilises vihmametsas käinud, aga julgen arvata, et selles avastuses on päris märkimisväärne osa ka tema teadustegevusel. Olen üsna veendunud, et Juhan Ross on üks mõjukamaid eesti teadlasi, kelle  töö tulemused on suunanud ja suunavad ka praegu teaduse arengut ning avaldavad laialdast mõju ka teistele eluvaldkondadele, sealhulgas majandusele. Allpool põhjendan, miks ma nii arvata julgen.     

Aastast 1999 tiirleb 700 km kõrgusel Maast USA Aeronautika- ja Kosmoseadministratsiooni NASA satelliit Terra ja 2002. aastast tema kaaslane Aqua. Neil satelliitidel paiknevad spektroradiomeetrid MODIS (Moderate Resolution Imaging Spectroradiometer)  mõõdavad ülelennul Maalt peegelduvat kiirgust paljudes lainepikkuste vahemikes. Osa neist spektraalsetest skaneeringutest võimaldavad uurida taimkatte omadusi. Satelliitide nägemisväli on piisavalt suur ja nad on suunatud sellistele orbiitidele, et päeva-kahega saadakse andmed kogu planeedi pinna kohta. Satelliidiandmete pidev laekumine tähendab seda, et kosmosest saab mõnepäevase täpsusega vaadelda taimkatte muutusi ehk kosmosest  on võimalik jälgida taimede kasvamist.   

Kosmoseseire on saanud asendamatuks  töövahendiks paljudes maakasutusega seotud eluvaldkondades, näiteks põllukultuuride saagikuse hindamisel ja veel enam, saakide prognoosimisel. Teadmist selle kohta, mis ühel või teisel maatükil kasvab ja kas talumees oma põldu on hooldanud, kasutatakse meilgi kas või põllutoetuste määramisel ja tulemuste kontrollimisel. Selle informatsiooni kaal, milliseks võib kujuneda ühe või teise riigi viljasaak, on aga taluniku toetusskeeme mõjustava  infoga võrreldes ilmselgelt erineva suurusjärguga, taoline info avaldab mõju teravilja maailmaturu hindadele. Ulatuslike prognooside väärtust nii majandusele kui kaudselt „suurele poliitikale” on võimatu ülehinnata. Kuigi ma ei kujuta ette sellise informatsiooni väärtuse ligikaudsetki suurusjärku, on kindlasti tegemist ülimalt suurte arvudega, olgu tegemist kas rahalist või poliitilist mõju iseloomustavate suurustega.   

Aga kuidas puutub siia Juhan Ross ja tema töö? Juhan Rossi kõige olulisem tegevusvaldkond oli taimkatte kiirgusrežiimi teoreetiliste aluste loomine. 1972. aastal kaitses ta väga  teoreetilist laadi doktoritöö taimkatte kiirgusrežiimi ja selle seoste kohta taimestiku ehitusega. Kolm aastat hiljem avaldas ta Leningradis selle edasiarendusena venekeelse monograafia, mis tõlgiti Hollandis inglise keelde ja avaldati 1981. aastal. Vaevalt sel ajal Juhan Ross ise või mõni tema kolleegidest võis ette kujutada, et see väga teoreetiline töö leiab kunagi rakenduslikku kasutust.   

Kuivõrd kaugele ja kõrgele Juhan Rossi töö mõju on ulatunud, on senini üldsusele vähe teada, kuigi tema lähematele kolleegidele on see iseenesest mõistetav. Kõige piltlikuma  hinnangu selle töö tähtsusele andis NASA taimkatte seire teaduslik juht professor Ranga Myneni 2006. aasta septembris Tartu ülikoolis korraldatud avalikul seminaril. Oma ettekande taimkatte kosmoseseirest illustreeris Ameerika teadlane arvukate kaartidega. Värviliste kosmosepiltide hulgas oli ka MODISe andmetel koostatud Eesti taimkatte lehepinnaindeksi kaart, mis näitab, kui palju on taimkattes lehepinda maa pinnaühiku kohta. Kuigi sellist  kaarti polnud siinmail varem nähtud, ei pakkunud kaart ka suuri üllatusi – tunneme oma maa taimestiku levikut üsna hästi. Ometigi tekkis elav arutelu. Elevust tekitas kaardil üks väike, aga sellegipoolest silmatorkav ala, kus asuvad Kirde-Eesti põlevkivikarjäärid. Suur osa neist on kas päris paljad või kaetud kidura taimestikuga. Paradoksaalselt vaatas NASA kaardilt aga vastu erakordselt lopsaka lehestikuga supertaimestik. Publiku seast kostnud palvele  neid kummalisi andmeid seletada vastas prof Myneni küll naljaga pooleks, aga väga mõtlemapanevalt umbes nii: „Seda ma küll et tea, miks on kaardil kaevandusalad nii rohelised. Need kaardid on arvutatud NASA satelliitidelt laekunud info alusel kiirguslevi seaduste põhjal ja arvutuste algoritmi aluseks on Juhan Rossi võrrandid”. Hiljem pisut järele mõelnuna arvas ta, et ilmselt on tegelik põhjus selles, et karjäärid on nii erandlike pinnaomadustega,  et MODISe lehepinna arvutuskäik ei näinud selliseid erandeid ette ning andis tõepoolest ebatäpse tulemuse.      Aga oluline pole mitte viga kaardil, vaid hoopis teadmine, et ka praegu kosmoses tiirlevate 

NASA Terra ja Aqua satelliitide andmeid töödeldakse algoritmiga, mille koostamise aluseks on üsna suurel määral Juhan Rossi tööd. 1981. aastal inglise keeles ilmunud raamatust „Taimkatte kiirgusrežiim ja arhitektoonika” („The Radiation Regime and Architecture of Plant Stands”) on kujunenud klassikaline ja aegumatu teos. Kui tavapäraselt väheneb teadustööde kasutatavus ajaga kiiresti, siis Juhan Rossi monograafia elab ka täna aktiivset elu.  Seda tööd on ainüksi Thomson-Reuters Web of Science’i andmebaasi ajakirjades tsiteeritud ligi 700 korral. Aga ka need tsiteeringud pole isegi tsiteerimisindeksina piisav ega ka täpne mõjuindikaator. Peale ajakirjades avaldatud teadustööde on sellele teosele viiteid ilmselt kõikides taimkatte kosmoseseirele või kiirguslevile pühendatud monograafiates.       

Juhan Rossi suurima mõjuga töö elab intensiivset elu ka viisil, millest iga teadlane võib kõige enam unistada – üliõpilaste, kõnealusel juhul tulevaste kosmoseseire ekspertide töölaual. Eespool tutvustatud professor Mynenil ja tema kaastöötajal professor Juri Knjazihhinil (ka omaaegne Juhan Rossi töörühma liige)  on Bostoni ülikoolis loengukursus taimkatte kaugseirest. Kursuse soovitusliku kirjanduse loendist leiame ka Juhan Rossi 1981. aasta töö. Juhan Ross tegeles oma pika teadlaskarjääri jooksul lisaks taimkatte kiirguslevi teooriale veel paljude teistegi teemadega. Väga kiire taibu, samavõrd kiire tegutseja ning karismaatilise suhtlejana oli tal lihtne oma vaimu rakendamiseks leida uusi seoseid ja avardada tegevusvaldkondi. Koos Toomas Freyga oli  tema üks neist mootoritest, kes ammu enne interdistsiplinaarsuse mõiste laiemat kasutuselevõttu eri valdkondade teadlaste koostöö käima pani. Füüsikute, matemaatikute ja bioloogide sisulise koostöö siirded on tänaseks tublisti mõjutanud näiteks meie ökoloogiat ja isegi metsateadust. Juhan Rossi kaudsete, nii-öelda teise ringi õpilaste arvu on raske hinnata, kindlasti võiks nende sekka arvata näiteks varalahkunud andeka ökofüsioloogi  Olevi Kulli ja ühe praeguse viljakama taimefüsioloogi Ülo Niinemetsa. Eesti iseseisvuse taastamise järel püüdis Juhan oma teadmisi rakendada ka praktilisemate teemade lahendamiseks.   

Ta oli üks veendunud taastuvenergia  laiema kasutuselevõtmise pooldajaid ega põlanud sellealaste tööde käivitamisel vaeva teaduskaugetele praktikutele või poliitikutele selgitada nende võimaluste tagamaid. Kindlasti ei ole ma piisavalt pädev hindama Juhan Rossi elutöö erialalisi teaduslikke nüansse, põhjaliku analüüsi saavad teha kitsamate erialade spetsialistid. Vahest võtavad selle töö ette tema õpilased või õpilaste õpilased mõne veel ümmargusema aastapäeva  puhul. Küll aga olen veendunud, et Juhan Rossi teadustöö tähtsus on olnud nii teaduse enese arengule kui ka majanduse eri tahkudele erakordselt suur.   

Sageli teadlaste reastamiseks kasutatud indikaatorite, nt Hirschi indeksi või tsiteeringute  arvu poolest jääb Juhan Ross aga oma erialal töötavatest järeltulijatest pisut tahapoole ja Eesti teadlasi tsiteeringute arvu järgi reastades võib tema järjekoht jääda ka esipaarikümnest välja. See tulemus näitab ilmekalt selliste edetabelite sügavat ühekülgsust: väga olulisi tulemusi saavutanud teadlaste omavahelisel võrdlusel ei ole edetabelitest tegelikult kasu – mõju võib olla lihtsalt nii suur ja sageli ka sedavõrd laiade siiretega, et ainuke meetod teadlase  töö hindamiseks on „töö kiidab tegijat”. Üheks Juhan Rossi töö edasikestmise tunnusmärgiks on ka fakt, et augusti lõpus peetakse Eestis NASA initsiatiivil maakatte ja maakasutuse muutuste programmi teadusseminar, kus arutatakse probleeme, mis on seotud maakasutuse kosmoseseirega. Eestist on tänu teadlaste töödele kujunenud arvestatav kosmoseriik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming