Jõhkardite ja narride meelevallas

On tarvis kaaluda majanduslikke, eetilisi ja geostrateegilisi argumente, mis räägivad solidaarsuse kasuks.

JANAR MIHKELSAAR

Koos teiste riikide, sh Poola, Rumeenia, Bulgaariaga, asub Eesti põhjast lõunasse Läänemerest Musta mereni ulatuvas puhverriikide vööndis, mille määratlevad idast Venemaa ja läänest Saksamaa. Nimetatud suurriigid on ajalooliselt etendanud otsustavat osa regiooni arengus ja saatuse kujunemisel. Selles piirkonnas põrkuvad ja konvergeeruvad julgeolekuimperatiivid, majandushuvid ja kultuurimõjud. Tänapäeval võib täheldada Saksamaa ja Venemaa puhul järgmisi kontraste.

Vaadates ida poole näeme, et Venemaa määratleb iseennast „suveräänse demokraatiana“, mis seab sõltumatuse ettepoole indiviidi õigustest ning vabadustest, suveräänsuse ettepoole demokraatiast. Niiviisi allutatakse ühiskond autokraatlikule ülalt alla juhtimisele. Seevastu Saksamaa esindab liberaalset demokraatiat, mille ideaaliks on piirata ja jagada suveräänsust, väärtustada kodanikuühiskonda, austada inimõigusi, tagada kohtuvõimu sõltumatus poliitikast, kaitsta vähemusi jne.

Sama teravaid kontraste võib täheldada majandussfääris. Putini Venemaad on kirjeldatud kui kleptokraatiat, kus oligarhia kontrollib majandust ja riigi institutsioone isikliku rikastumise eesmärgil. Seejuures rõhutatakse majanduse sõltuvust maavarade ekspordist ja nende hindade kõikumisest maailmaturul. Euroopa südames avaneb hoopis teine pilt. Dünaamilist ja innovatiivset Saksamaad viib edasi ettevõtlikkus ja vabadused, sekkumist vabaturu toimimisse välditakse. Venemaa majanduslik konkurentsivõimetus seisab silmitsi Saksamaa majanduse supervõimuga.

Rahvusvahelisel areenil torkab silma Venemaa soov kehtestada ennast arvestatava suurvõimuna teiste samasuguste seas. Seda ambitsiooni kinnitaks justkui rahvusvaheliselt arvestav sõjavägi. Seevastu märkimisväärsete kärbete tõttu kaitsevaldkonnas puudub Saksamaal arvestatav strateegiline kaal. Sellegipoolest ei saa mitte kuidagi väita, et tegemist on tähtsusetu riigiga. Pigem eelistatakse kaitsta ja edendada oma huvisid vaikselt, kulisside taga ning rõhutades nn ühiseid väärtusi. Seepärast eitab Saksamaa igal avaneval võimalusel avalikult seda, mis ta on, samal ajal kui Venemaa näeb kurja vaeva selle nimel, et iga hinna eest olla see, mis ta ei ole.

Kultuurilisest vaatepunktist kaitseb Venemaa konservatiivseid väärtusi, nagu traditsioonilised pereväärtused, jagamatu suveräänsus, patriotism, rahvuslus ja kristlik pärand. Niimoodi vastandatakse ennast lääne liberaalsetele väärtustele, nagu avatus, tolerants, indiviidide õigused ja vabadused. Rahvusvahelisel areenil representeerib viimane pehmeid väärtusi, esimene toorest jõudu. Sealhulgas avaldub kontrast eriti teravalt suhtumises ajalukku. Samal ajal kui postajalooline Saksamaa soovib olla ajaloolistest vastuoludest naabritega üle ja rahumeelselt otsida lepitust, ei ole Venemaa meelest „ajaloo lõppu“ mitte kusagilt näha.

Aga oht rahule ei tulene niivõrd Venemaa ja Saksamaa tugevusest, vaid hoopis mõlema nõrkusest. Finants-, julgeolu- ja rändekriis on teinud küsitavaks Saksamaa majandusimpeeriumi ühe peamise tugisamba – Euroopa Liidu ühise siseturu ehk vaba kaupade ja teenuste liikumise.

Samal ajal kui postajalooline Saksamaa soovib olla ajaloolistest vastuoludest naabritega üle ja rahumeelselt otsida lepitust, ei ole Venemaa meelest „ajaloo lõppu“ mitte kusagilt näha. Pildil Angela Merkel ja Vladimir Putin 2007. aastal.

Wikimedia Commons

 

Strukturaalsete probleemide tõttu on euroala tulevik tume. Sugugi parem ei ole Venemaa positsioon ja reputatsioon naaberriikide hulgas. Seda tõestab ilmekalt Ukraina. Seepärast püüavad mõlemad riigid iga hinna eest kaitsta status quo’d. Nii näeme oma silme ees lahti rulluvat ambitsioonide ja võimete vahelist kuristikku ehk jõu jõuetust ning teiselt poolt väärtuste väärtusetust ehk lõhet sotsiaaldarvinistliku reaalpoliitika ja õilsate ideaalide vahel. Kui esimese jõhkrus lõpetab alatihti narrusega, siis teise narruse pragude vahelt lööb välja jõhkrus.

Seega seisame silmitsi katsega kujundada välispoliitikat jõu ja väärtuste pingeväljas. Et olla edukas eespool kirjeldatud kontekstis, peab vältima kaht hukatuslikku äärmust, kus ühelt poolt leiame jõhkardite imetlejaid ja teiselt poolt väärtuste hindajaid. Järgnevalt käsitlen mõlemat suundumust lähemalt.

Geopoliitika fantasmagooria

Tallinna ülikooli emeriitprofessori Rein Müllersoni veendumused ja avalikud seisukohavõtud ei esinda mitte mingil moel Eesti välispoliitika peavoolu, ent sellest hoolimata ei saa tema seisukohti ignoreerida. Tema kirjatööd on argumenteeritud, süstemaatilised ja provokatiivsed. Siinkohal keskendun teosele „Uue maailmakorra koidik“.1

Et heita valgust XXI sajandi rahvusvahelise õiguse olukorrale, peab Müllerson hädavajalikuks näha ideoloogiaudu varjus domineerivaid geopoliitilisi huve ja vastuolusid. Näiteks USA ja Venemaa geopoliitikale „vastab ka kaks ideoloogilist nägemust: universaalsus ja ühetaolisus vs mitmepooluselisus ja suveräänsus“ (lk 32). Kuigi rahvusvahelises õiguses ja välispoliitikas tunnistatakse alternatiivsete käsitluste vajadust, on ta sellegipoolest veendunud, et „lõpuks on kõik taandatav geopoliitikale“ või on see „vähemalt taustal luuramas“ (lk 37, 48). Rahvusvaheline õigus on geopoliitika sekundaarne pealisehitus.

Üldjoontes pakutakse meile kotkaperspektiivi vaadet, kust riikide diplomaatilised suhted paistavad rahvusvahelisel areenil iseseisvate molekulide omavahelise interaktsioonina väärtuslikus vaakumis. Kuigi Müllersoni väitel puudub tal oma „lemmikmolekul“, mängivad jõudude vastastikmõjus siiski peaosa priskemad, kõige suveräänsemad molekulid. Ülejäänud on „liitlased ja kaasajooksikud“. Tugevamad molekulid püüdvat pidevalt laiendada oma mõjuvõimu kas territooriumide annekteerimise või režiimivahetustega (lk 48, 119).

Eespool kirjeldatud lähte-eeldustele tuginedes soovitakse hõivata erapooletu teadlase positsioon, kust saab isalikult kutsuda osalisi läbi rääkima, järgima tervet mõistust, mõistma realistlikult olukorda ja neutraliseerima tülitekitajaid. Professor seletab üldsusele ära, kuidas maailma asjad käivad ja kutsub üles leppima paratamatusega. Teisiti talitamine on mõistusevastane, ohtlik ja sünnitaks vägivalda. Lahkhelide ilmnemise korral jõutakse kiiresti teise äärmusse, kus mainitakse ühel või teisel viisil sõjaohtu, hirmutatakse tuumarelvadega.

Hea näide on 2014. aasta Ukraina revolutsioon, mida tõlgendatakse külma sõja jätkuna ehk katsena haakida Ukraina lahti Venemaa küljest ja liita läänega (lk 137–140). Niiviisi nihutatavat vaenulikud NATO baasid ida poole, lähemale Venemaa piirile. Ukrainat kujutatakse seejuures kui segu premodernsest ja modernsest riigist, kes tahab ühtäkki hüpata postmodernsusse. Irooniliselt lisatakse, et Euroopa-meelsete ukrainlaste väärtused, nagu „ksenofoobia, sallimatus ja valmisolek kasutada vägivalda“, ei ole mitte sugugi kooskõlas tänapäeva Euroopa väärtustega, nagu vabadus, pluralism ja tolerantsus (lk 138). Arvestades Ukraina geograafilist asendit olevat Venemaal julgeolekukaalutlustel õigus oma huvide kaitseks olukorda sekkuda.

Võib üldistada, et see, mis piinab õigusteadlast, ei ole paradoksaalsel kombel mitte rahvusvahelise õiguse normatiivsus, vaid hoopis tugevama õigus. Erilise innuga toetatakse Venemaa „loomulikku“ õigust mõjusfääridele. Rahvusvaheline üldsus peaks tunnistama seda loomuõigust kui majanduslikku, kultuurilist, ajaloolist ja geograafilist paratamatust. Seda ei ole Müllersoni meelehärmiks seniajani juhtunud. Sellise irratsionaalse ja arrogantse poliitika juured ulatuvad tagasi külma sõja lõppu, mil lasti käest suurpärane võimalus asutada uus maailmakord, tõenäoliselt XIX sajandi suurriikide kontserdiga sarnanev süsteem. Nii ei läinud, sest NATO ei lagunenud nagu Varssavi pakt. Juhtus hoopis vastupidi: NATO laienes Ida-Euroopa riikidesse.

Raamatus paistab silma Müllersoni meisterlik oskus tõlgendada kõike geopoliitilistes toonides. Nii ei jää mingit kohta universaalsetele õigustele, vabadustele ja isegi demokraatiale. A priori välistatakse võimalus, et demokraatia võib olla ka midagi rohkemat kui tühipaljas manipuleerimisvahend kellegi poliitiliste ja majanduslike huvide teenistuses. Olgugi et kõneldakse suveräänsusest kui multipolaarse maailma põhiprintsiibist, võetakse see enesemääramisõigus silmakirjalikult ukrainlastelt. Selle põhjenduseks esitatakse paranoilisi skeeme rahva lollitamisest kuni russofoobiani. Kohustuslikus korras jõutakse ringiga tagasi USA juurde, kes pidavat kulisside taga toimuvat dirigeerima. Õpetusiva on lihtne: geopoliitilistel kaalutlustel on igal juhul eelis, detailid on tülikad ja tähtsusetud.

Sellises mustvalges maailmas ei ole väärtustel iseseisvat olemist. Jõud määrab viimase instantsina kõigi väärtuste õige väärtuse ja väärtusetuse. Mitte kuidagi ei saa lahti muljest, et nõnda nähakse kangekaelselt ainult seda, mida soovitakse näha, ja otsitakse iga kivi alt ainult seda, mida soovitakse leida. Geopoliitika ei kirjelda maailma nii nagu see on, vaid hoopis nii, nagu see peab olema. Seetõttu balansseerib Müllerson pidevalt geniaalsuse ja jõhkardliku narruse piirimail. Suutmata mõista rahvusvahelistes suhetes väärtuste rolli, ei suuda Müllerson enesekriitiliselt käsitleda omaenda väärtuslikke tõekspidamisi ja eelarvamusi. Lugeja peab leppima mitte midagi ütleva konstateeringuga, et tegemist on kosmopoliidi ja valge heteromehega (lk 17–21).

Müllerson väidaks vastu, et USA jõudu ei ohjelda mitte väärtused, vaid teine jõud ehk täpsemalt üteldes jõudude tasakaal. Erilisi lootusi pannakse multipolaarse maailmakorra sünnile, mille üheks indikaatoriks loetakse Venemaa naasmist maailmapoliitikasse. Kahjuks ei suuda raamat seda postulaati rahuldavalt vastuargumentide abil põhjendada. Ehk on õigustatud kõnelda multipolaarsusest majanduses, teine asi on see automaatselt üle kanda muudesse sfääridesse, eelkõike julgeolekupoliitikasse.2 Ning hoopis midagi muud on kõnelda Venemaast kui ühest võimalikust võimukeskusest. Pigem võib toimuvat näha eneseupitamisena, väikevenna sooviga olla võrdväärne suure vennaga – või vähemalt lasta asjadel paista avalikkuses niimoodi. Jäädes realistlikuks võime näha Venemaa välispoliitikas ambitsioonide ja tegelike võimete kuristikku. Sümptomaatiliselt lööb selle lõhe ületamiskatsete jõhkrus välja narrusena.

Lugenud läbi Müllersoni teose, ei saanud ma mitte kuidagi lahti pealetükkivast muljest, et säärane objektiivsusele pretendeeriv käsitlus langeb tahes-tahtmata tagasi ideoloogiasse, reaalsust moonutavasse jõuideoloogiasse. Probleem ei ole paljalt selles, et autor pooldab tulihingeliselt multipolaarsust ehk Venemaa nägemust maailmast ja sellest tulenevalt kritiseerib Ameerika kujundatud maailmapoliitikat. Pigem on asi selles, et geopoliitikal – ja seda olenemata konkreetsest tõlgendusest – on kalduvus muutuda asjaks iseeneses, ideoloogiliseks fantasmagooriaks. Seda tõika illustreerib Müllersoni raamat ehk kõige paremini.

Väärtuste fantasmagooria

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhimõttena mainitakse järjepidevalt väärtuspõhisust. Nendeks väärtusteks on liberaalseid väärtused, millele annavad institutsionaalse raamistiku Euroopa Liit ja NATO. Peale 2008. aasta finantskriisi on lääne väärtuskonsensus igast otsast murenenud. Euroopas tõstavad pead euroskeptikud ja paremäärmuslased. Niisamuti soovivad paljud lüüa rutakalt hingekella USA juurutatavale liberaalsele maailmakorrale.

Katsumustega silmitsi seistes üritatakse minna tagasi juurte juurde, tihti valgustusaega, kust otsitakse kinnitust liberaalse demokraatia universaalsele ratsionaalsusele. On hämmastav, kui kiiresti tuntakse ennast niisugustes sõnavõttudes ära. Näikse ju leidvat kinnitust poliitikute ratsionaalsus ja eksperditeadmised. Vastased seevastu esindavad inimloomuse tumedamat poolt – kõikjal pead tõstvaid irratsionaalseid ja madalaid instinkte. Neid kujutatakse äärmuslike natsionalistide ja luuseritena. Enda põhieksimusena tuuakse välja, et valijatele ei ole suudetud rahuldavalt selgitada oma ainuõigeid ja häid seisukohti, üle kanda oma universaalset ratsionaalsust rahvale. Ja lõppude lõpuks „nii olemegi olukorras, kus valimistel võidavad poliitikud, kelle ideed pole ratsionaalsed“.3 Populism võidutseb mõistuse üle.

Niisugune mõttelaad annab hea pildi Eesti valitseva eliidi minapildist. Samal ajal tuleb küsida: milliseid vigu on teinud meie isehakanud ratsionalistid? Kas väärtuste tulihingelised kaitsjad ei ole just nimelt nood, kes tõukavad paradoksaalsel kombel tagant Euroopa Liidu lagunemist? Et vastata püstitatud küsimustele, tasub alustada ekspeaminister Siim Kallasest, kes suurepäraselt kehastab valitsevat ratsionaalsust. Paljuütlev on tema 2008. aasta majanduskriisist ajendatud artikkel „Turumajandus – tulevik või minevik?“.4 Selle põhisõnum on lihtne: kriisist väljumiseks peab toetama turumajandust. Peamine on „ikkagi turumajandus, mis peab viima majanduse kriisijärgsele uuele tasandile“. Turg peab justkui spontaanselt ise oma sisemiste vastuoludega toime tulema, oma sisemised haigused raskemal või kergemal kujul läbi põdema, tervenema ja saama nõnda veelgi tugevamaks. Seejuures nõutakse, et ettevõtlusele avataks seni riigi hallata olnud valdkonnad, nagu haridus ja tervishoid. Konkurents ettevõtete vahel olevat see, mis annab parima kvaliteedi ja hinna suhte ning toob esile parima teenusepakkuja. Elujõuline majandus on konkurentsivõimeline majandus.

Selle asemel et pärida sedalaadi seisukohtade eelduste järele, nähti – ja nähakse ikka veel –kriisis suurepärast võimalust suruda läbi oma dogmaatiline agenda. Nüüd, kümme aastat hiljem tuleb ometi julgeda küsida: kas Kallase seisukohad on leidnud kinnitust? Vastus on: ei ole.

Ei ole mõtet vaielda Kallase seisukohtade plusside ja miinuste üle. Tarvis on näha Eesti majanduspoliitilisi valikuid Euroopa kontekstis. Kallase mõtlemise ainuõigsust näikse kinnitavat Saksamaa, kus järgitakse sellesarnast loogikat. 2000. aastate alguses reformis kantsler Gerhard Schröder tööjõuturgu eesmärgiga vähendada tööpuudust. Selleks kärbiti töötajate sotsiaalseid garantiisid sundimaks töö kaotanud võimalikult kiiresti tagasi tööle. „Hartz IV“ reformi tulemusel õnnestus vähendada inflatsiooni, kujundada ümber tööandjate ja -võtjate suhe. Saksamaa majanduse konkurentsivõime kasvas võrreldes muu Euroopa ja maailmaga märgatavalt. Seda tulemust võimendab veelgi ühisvaluuta euro. Nii ekspordib Saksamaa üle 40% oma sisemajanduse kogutoodangust, kiires tempos on kasvanud väliskaubanduse ülejääk, ulatudes lähiaastatel umbes 300 miljardi euroni aastas.

Sotsiaalpoliitiline reaalsus ei ole nii ilus, nagu üldine statistika laseb arvata. Säärase majanduspoliitika pahupooleks on kasvav ebavõrdsus, kahanev keskklass, stagneeruvad sissetulekud, kahanevad investeeringud jne. Sellisel mõtteviisil on iseäranis negatiivsed tagajärjed Euroopale tervikuna. Lõuna-Euroopas tähendab see muu hulgas töötute arvu kasvu, väliskaubanduse defitsiiti, võlakoormaid jne. Kas teadlikult või mitte on Saksamaa edukalt viljelenud beggar-thy-neighbour-poliitikat.

Suutmata mõista oma edu majanduslikke ja sotsiaalseid eeldusi, kinnitavad Saksamaa poliitikud kui ühest suust oma majandusmudeli eesrindlikkust.5 Selle üle tuntakse uhkust ja püütakse minna täiskäigul edasi – vähemalt niikaua, kuni ei kohata otsustavat vastupanu. Ei tunnistata, et edu ei ole saavutatut mitte tulutoovate investeeringute või oma ületamatu geniaalsusega, vaid hoopis sellega, et surutakse ja hoitakse kunstlikult all Saksamaa tööjõukulusid.6 On irooniline, et oma edukat mudelit kutsutakse järgima teisi riike või surutakse väevõimuga peale kui paratamatust, nt Lõuna-Euroopas.

Pikemas perspektiivis võrdub selline käitumine enesetapuga, kus üksteise võidu üritatakse – või ollakse sunnitud üritama – üksteist üle trumbata, olla veelgi rohkem konkurentsivõimelised. Varem või hiljem lõpevad säärased konkurentsivõime parandamise katsed konkurentsivõimetusega. Absoluutne konkurentsivõime kummutab enda ise absoluutses konkurentsivõimetuses. Paljukiidetud ratsionaalsus paljastab oma irratsionaalsuse.

Ühel või teisel kujul seisab Exportmeister silmitsi pead tõstva vasak- ja parempoolese populismiga, poliitilise reaktsiooniga, mis võtab Euroopas üha eripalgelisemaid vorme alustades Kreeka Syrizast ja lõpetades Ungari Fidesziga. Poliitiline natsionalism põrkub majandusliku natsionalismiga, illiberaalne demokraatia ebademokraatliku liberalismiga. Kui viimane kujutab ennast edumeelse, ajakohase, rahuarmastaja ja avatuna, siis esimest nähakse tagurliku, illiberaalse, šovinistliku, autoritaarse ja ksenofoobse minevikuvarjuna.

Ehk on midagi narrilikku nondes, kes peavad ennast kõigi positiivsete väärtuste ainuõigeks kehastuseks ning sulgevad silmakirjalikult silmad oma sotsiaaldarvinisliku poliitika ees. Sündmused Kreekas ja mujal näitavad, kuidas narrus kehastab ennast viimasel võimalusel jõhkrusena.

Ei ole ime, et säärases rahvusvahelises õhkkonnas kerkivad ka Eestis pinnale Kallase-sugused „majandusgeeniused“, kes räägivad õhinal söögi alla ja söögi peale konkurentsivõimest. Pikapeale on sellest saanud maagiline võluvits, tavamõistuse kinnisidee. Kohustuslikus korras pillutakse väiteid stiilis „meile on oluline ettevõtlusvabadus, sest konkurents on edasiviiv jõud“.7 Seejuures ei söandata esitada elementaarseid küsimusi: kas konkurents on õnnistus või on selle absolutiseerimine hoopis hukatus? Millises eluvaldkonnas sobib ülepea toetada konkurentsi? Milliste vahenditega saavutatud konkurentsivõime kasv on õigustatud?

Solidaarsus kui väärtuste ja huvide väljendus

Et jääda sõltumatuna ellu puhvertsoonis kahe suurriigi vahel, peab vältima samastumist nii Venemaa kui ka Saksamaaga. Seepärast jäävad eeluuritud geostrateegiad ühekülgseks: esimesele on kaheldamatuks orientiiriks Venemaa ehk jõud ja teisele Saksamaa ehk väärtused. Nägime, kuidas Müllerson absolutiseerib geopoliitika, samal ajal kui teine käsitus taandab võimusuhted riikide sees ja vahel nn õigete väärtuste küsimuseks. Esimese jaoks valitseb väärtuslik vaakum – teisele on õhk väärtustest nii tiine, et selge majanduslik-poliitiline mõtlemine on võimatu. Äärmusesse viiduna esindavad mõlemad positsioonid pettekujutelmi, milles paljastavad jõhkrutsev jõud meile oma narruse ja ennastimetlev narrus jõhkruse.

Vajadust alternatiivse välispoliitika järele ei ole teiste hulgas mõistnud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mis väärtuste pinnalt vastandab ennast paremäärmuslikule Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Niiviisi forsseeritud Kulturkampf pigem lõhestab kui liidab ühiskonda. Pikemas perspektiivis ei ole selles kaotajaid ega võitjaid. Poliitikutel peaks ometi olema ettenägelikkust, mõtlemisvõimet ja keelelist osavust sõnastada ühiskondlikud valupunktid poliitiliste vaenlastega selliste terminitega, mis oleks esmajärgus endale kasulik ja annaks väitlustes selge eelise. Härrassotsidelt, kelle süda tuksub ühes rütmis väärtustega, on seda palju loota.

Võimaluse, kuidas pääseda küünilise realismi ja sinisilmse idealismi apooriate küüsist, pakub vahest Euroopa Liidu põhiidee – solidaarsus, mille mõtestamisel peab jällegi vältima kaht väärkujutlust. Esimene lähtub egoistlikest huvidest, kasu-kahju kalkulatsioonist, mis teeb solidaarsuse võimatuks võimuinstrumendiks tugevama käes. Teine mõistab solidaarsust väärtusena, mis hoitakse puhtana kõigest kõrvalisest, räpasest. Eelnimetatud äärmusi on ehk võimalik vältida, tunnistades, et solidaarsus on peaasjalikult poliitiline kategooria, mis paikneb olemuslikult geopoliitilis-majanduslike realiteetide ja väärtuste pingeväljas.

Selle valguses on õpetlik vaadata rändekriisi. Seistes silmitsi põgenikevooga Lähis-Idast, on Saksamaa korranud palvet, et Euroopa partnerid jagaksid koormat ja võtaksid samuti vastu põgenikke. Seejuures tuletatakse kõigile häälekalt meelde ELi alusväärtust – solidaarsust. Selline nõudmine ei ole leidnud sooja vastuvõttu. Iseäranis teevad kantsler Merkelile tuska tõrksad Ida-Euroopa riigid eesotsas Poola ja Ungariga. Eeldusel, et solidaarsus ei toetu tühipaljastele emotsioonidele, tuleb julgeda küsida: kas Saksamaa julgeoleku- ja majanduspoliitika on olnud solidaarne julgeolekukriisiga idas ja majanduskriisiga lõunas? Vastus on: ei ole.

Sellest vastusest ei järgne üksüheselt, et ELi partnerid peaksid ilmutama võltssolidaarsust või keel­duma Ungari ja Poola kombel sellest täiesti. Selle asemel tuleks näha suurepärast võimalust üleeuroopaliseks väitluseks, kus asjaosalised tuletaksid Saksamaale meelde, et solidaarsus ei ole emotsionaalne väärtus iseeneses ja et seda ei ole sobilik naabritele meenutada endale sobilikul ajal. Tegemist ei saa olla ühesuunalise tänavaga. Selle vastastikune tunnistamine avaks poliitikas tee produktiivsetele läbirääkimistele ja kompromissidele.

Kõik see saab sündida muidugi eeldusel, et suudetakse ennast asetada teise inimese kingadesse. Seega tuleb loobuda absurdsest konnaperspektiivist, mis kutsub üles „olema Euroopa Liidu ja maailma „uusreaktsionäärid“ ja „kontrrevolutsionäärid“.8 Kui suhtuda täie tõsidusega väitesse, et Eesti peamiseks julgeolekugarantiiks on tugev ja ühtne Euroopa Liit ja selle esindatavad liberaalsed ja demokraatlikud väärtused, ei saa läbi sõrmede vaadata Euroopa probleemidele. On tarvis kaaluda majanduslikke, eetilisi ja geostrateegilisi argumente, mis räägivad solidaarsuse kasuks.

1 Rein Müllerson, Uue maailmakorra koidik: geopoliitika ja idoloogiate kokkupõrge. Tänapäev, Tallinn 2018.

2 Vt nt Joseph S. Nye, Is the American Century Over? John Wiley and Sons Ltd, Chicester 2015.

3 Jüri Luik, Meedia võib olla nagu tuumarelv. – Postimees 15. III 2017.

4 Siim Kallas, Turumajandus – tulevik või minevik? – Päevaleht 17. XI 2008.

5 Caroline Werner, A new era of German economic nationalism?– Politiikasta 20. VIII 2015.

6 Heiner Flassbeck, Zehn Mythen der Krise. Suhrkamp, Berlin 2012.

7 Priit Alamäe, Indrek Nuume & Küllike Saar, Uue poliitilise liikumise manifest: Eesti 200 vajab julgeid eestvedajaid. – Postimees 2. V 2018.

8 Peeter Espak, Marksism – rassismi absoluutne vorm. – Postimees 31. VIII 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht