Jeltsini lahkumine

Andres Herkel

   

 

Jeltsini lahkumine tähendab ühe ajastu lõppu. Õieti tuli lõpp juba palju varem, aga nüüd katab seda ka tema surma sümboolsus. Kui me veel Jeltsini ajastus elasime, siis oli raske uskuda, et õige pea meenutame seda kui Venemaa üürikest vabadusaega. Tema ju algatas sõja Tšetšeenias ja saatis parlamendi laiali, neid samme on raske tunnistada kui demokraadi omi.

Jeltsin oli vastuoluline nagu Venemaa ise. Ehe ja karismaatiline tüüp rahva seast, nii paljude nõrkustega, aga ometi võimeline koondama enda ümber piisava poliitilise toetuse, et võimule tõusta ja seal püsida. Tõsi, ta flirtis liigagi palju oligarhidega ja kasutas poliittehnoloogiaid, mis arenenud demokraatia puhul oleksid vastuvõetamatud. Vaatamata sellele erines see kõik märkimisväärselt Venemaa senisest valitsemispraktikast rohkem kui seitsmekümne aasta jooksul. Jeltsin väljus eelmisest süsteemist, nagu Gorbatšovi aeg oli selleks eeldused loonud, ega olnud süsteemi produkt ega marionett. Ta oli nähtus omaette.

Tegelikult polnud Jeltsinil karvavõrdki ettevalmistust demokraatia ülesehitamiseks ja tõenäoliselt ei saanud ta kuni lõpuni aru, mis asi see on. Võimujanu ja domineerimisvajadust oli temas kindlasti parasjagu, aga selle teostamiseks tuli vastanduda vanale suletud nõukogude süsteemile, tuli olla demokraat “olude sunnil”. Tihti tegi ta seda õige kummalisel moel. Selle asemel et reformida institutsioone või julgustada kodanikuühiskonda, üritas ta juhtida riiki isiklike ukaasidega. Aga kas saab ukaasiga juurutada demokraatiat? Selle lähenemise vastuolulisus pidigi lõppema suurte segadustega. Aga ma pole kindel, et nii-öelda “teoreetiliselt adekvaatne lähenemine” oleks Venemaal parema pinnase leidnud kui Jeltsini trikid. See erakordne aeg oli justkui tema jaoks loodud, aga ta väsis oma võimuperioodi lõpul. Tšetšeenia sõda on Jeltsin isegi hiljem veaks pidanud ja seda ei õnnestunudki tal heastada.

Samas oli tal olemas mingi hägus, aga siiski kummaliselt kindel visioon, kuidas maailma paremaks teha, kõrvaldada külma sõjaga kuhjunud ohud. Detailid võisid olla udused ja asjade nimedki ebaselged, aga oli suund, kuhu minna. Nõnda on tema kõige positiivsem roll võrreldav ehk demineerija omaga, kes, ise juba auru all ja sisemiselt labiilne, püüab viimast õrna tasakaalu hoides lahti ühendada iga hetk plahvatada võiva detonaatori. Ja kõik peavad hinge kinni! Pean silmas eeskätt Jeltsini rolli relvastuspiirangu lepete saavutamisel ja laiemalt suhete soojendamisel läänega. Panus Eesti vabanemisse kuulub samasse üldpilti ning on iseäranis tähtis meie jaoks.

Kogu aja saatis Jeltsinit tema lääne toetajate arusaam, et millised poleks ka Kremli peremehe puudused, uus juht oleks igal juhul hullem. Tuleb kommunist Zjuganov, Rutskoi-psühhopaat või püstihull Žirinovski. Tõsi või mitte, aga see andis Jeltsinile manööverdusruumi ning võimaluse välispartnereid survestada. Kummalisel kombel haakus Jeltsini enda heitlik suhtlemisstiil Venemaa ennustamatuse ja müstilise kuvandiga. Tegelikult kultiveeris ta seda, mille viljad tulevad palju kibedamalt esile Putini ajastul: Venemaa on enfant terrible, talle on rohkem lubatud kui kellelegi teisele.

Vene ajalugu kulgeb lainetusena, kus reformide lõppedes algavad vastureformid ning igale ebaõnnestunud demokraatiakatsele järgneb uus autoritaarne mobilisatsioon. Vanade võimustruktuuride langemine toob endaga kaasa anarhia ning demokraatiakatse lõpetatakse sellega, et demokraatia kui selline samastatakse anarhiaga, aga anarhia ohjeldamine nõuab teatavasti kõva kätt. Nüüd räägitakse Venemaal üha enam kas “kontrollitud demokraatiast” või “suveräänsest demokraatiast”. See on Venemaa erikaasus, mis on tegelikust demokraatiast tohutult kaugel. Vaevalt Jeltsin siis seda arengut ette teadis, kui Putinist oma järeltulija tegi. Aga nii on läinud, sest Putini kaudu tuli KGB võidukalt tagasi. Sisuliselt on tagasi tulnud ka tsensuur ja üheparteisüsteem, vene messianism ja terav läänevastasus.

Kuigi Putin astus lavale Jeltsini soosikuna, tuleb tunnistada, et seekord mängisid “kompetentsed organid” kõik üle. Alt ei läinud üksnes Jeltsin vaid ka näiteks Putinile panuse teinud Berezovski või Kasparov. See XXI sajandi uus energiline nägu, nagu Jeltsin ta pidulikult välja kuulutas, osutus tegelikult vanaks näoks, kes Venemaa demokraatia mõistes kaugele tagasi paiskas. Samas ahenes Jeltsini mänguruum hullusti just enne Putini peaministriks toomist 1999. aastal. Ta oli järgemööda vahetanud nii pea- kui välisministreid, kuid see ei leevendanud probleeme. Kui Eestis möödusid turumajandusele suunatud reformid valusalt, aga õnnelikult, siis Venemaal tõi privatiseerimine esile pöördumatu revanšiiha ning heitunud Jeltsin tõi reformimeelsete asemele vana kooli aparatšikud.

Ilmselt Jeltsin tegelikult püüdis ja tahtis anda Venemaale teistsuguse suuna. Temalt pärineb koguni üks ukaas, mis sisuliselt tähendas uue vene rahvusliku idee riiklikku tellimust. Nagu kõik uuendused Peeter I-st saati pidi seegi probleem lahendatama üleriigilise kampaania korras. Osalt oli see seotud 1996. aasta presidendivalimiste kampaaniaga, aga ilmselt lähtus Jeltsin ka siirast soovist sõnastada maa jaoks uued eesmärgid ja väärtused. Nii see ideeotsing kui ka hilisemad Putini aastad viisid ennekõike tagasi traditsiooniliste vene väärtuste juurde: sobornost, pravoslavije ja velikoderžavije (kogukondlikkus, õigeusk, suurriiklus). Demokraatia, kodanikuühiskonna ja põhivabadustega seotud väärtused suruti lõpuks täiesti tagaplaanile. Teine Tšetšeenia sõda tuli veel hullem kui esimene.

Lugedes näiteks Anna Politkovskaja kirjeldusi “Putini Venemaas”, kuidas Jeltsini kodukandis Uuralites maffia veel hiljaaegu miilitsa ja poliitilise juhtkonna abiga karistamatult suuri ettevõtteid üle võttis, ei saa meil vähemalt mõneks ajaks olla illusioone selle maa suhtes. Aga Jeltsini iseenesest nii ebatäiuslik aeg saab müüdilise mõõtme, sest lähemat õigusele ja vabadusele pole õieti olnud.

On veel üks seaduspära, mis kaasneb praeguse Venemaaga, mida Thomas Friedman nimetab naftapoliitika esimeseks seaduseks – The First Law of Petropolitics. Mida kõrgem on nafta ja gaasi hind maailmaturul, seda autokraatlikum on Venemaa ja teised talle sarnased riigid. Kui hinnad juhtuvad langema, on valitsused lihtsalt sunnitud tegema demokraatlikke ja turumajanduslikke reforme. Kui nüüd mõelda isiksuse rollile ajaloos, siis peale kõige muu Jeltsinil ka lihtsalt ei vedanud. Praeguse seisuga on aeg Putinile kätte andnud märksa tugevamad kaardid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming