Jan Uuspõllu sissejuhatus evolutsioonilisse psühholoogiasse

Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd

Hiljuti pidas Tartus loenguid maailmakuulus evolutsionist Amotz Zahavi. Pärast põnevaid arutlusi käitumisökoloogiast oli meie ülesanne pakkuda vanameistrile meelelahutust. Parema idee puudusel viisime ta teatrisse „Ürgmeest” vaatama. Etendus oli uskumatult lõbus. Jan Uuspõld naljatas, nagu võiks tänapäeva inimeses ikka veel leiduda ürginimese tunnusjooni. Tartu kõrtsis Zavood tõlkisime Zahavile pärast lühidalt etenduse  sisu. Zahavi aga muigas: selgus, et ta on seda tükki näinud juba ammu ning sellesse isegi oma ideid andnud. Mononäidendi autori Rob Beckeriga oli ta 1990. aastal tuttavaks teinud Tel Avivi teatrikooli juhataja Nissan Nativ.

Ootamatult mainis Zahavi, et Uuspõld eksib, kui arvab, et see tükk on vaid puhas meelelahutus. „Ürgmees” olevat teaduslikult täiesti adekvaatne sissejuhatus evolutsioonilisse psühholoogiasse. Zahavi oli rõõmus, et  tänu Undi ja Uuspõllu ettevõttele saab eesti rahvas esmase aimduse inimese tõelisest olemusest ning just praegu käitumisteadustes toimuvast revolutsioonist. Vähe sellest, et meis on tõepoolest säilinud ürginimese jooni – tegelikult pole viimasest jääajast saati meie psüühikat määravates geenides toimunud mingeid olulisi muutusi –, me sünnime endiselt sada protsenti ürginimestena. Vastupidiselt levinud müüdile polnud  Euroopat asustanud ürginimene poolahv. Kui mõne tuhande aasta taguse ürgbeebi saaks paigutada tänapäeva perre, siis õpiks ta koolis matemaatikat sama edukalt kui nüüdisaja lapsed. Samuti ei pea paika müüt nüüdisaja kasvatuse revolutsioonilisest mõjust; nii kasvataja enda käitumine kui ka lapse reaktsioon kasvatusele on ikkagi määratud ürgsete geenidega.

Seetõttu ei maksa imestada, et nüüdisaja käitumisteadlased kirjeldavad  tõsimeeli inimese psüühikat selle kaudu, kuidas see aitas ellu jääda ning lapsi ja lapselapsi saada pleistotseeni ajastu savannis. Seejärel hakkasime „Ürgmehes” välja pakutud hüpoteese kontrollima. „Noh, Rolf, räägi, kas sinuga on ka niimoodi, nagu Uuspõld õpetas, et tegelikult sa tohutult armastad oma naist, aga lihtsalt ei räägi sellest?” küsis õhevil Kristiina, meie bassimängija. „Kui lõpuni aus olla, siis ma jätsin oma naise  juba maha, sest ta jäi tuberkuloosi,” naeratas Rolf seenior, meie soolokitarrist. „Aga ärge muretsege, ma sebin juba ühe geenitehnoloogia rebasetibiga.” „Haige naise mahajätmine on evolutsiooniline kohastumus,” julgustas Raivo Mänd, Tartu ülikooli loomaökoloogia professor. „Seksuaalressurssi pole mõtet väheviljaka naise peale kulutada.

Need ürgmehed, kes ühele naisele elu lõpuni truud olid, surid välja.  Meie oleme paratamatult nende ürgmeeste järglased, kes elu jooksul mitu naist ära pidasid.” „Jah, mehed on tegelikult pühakud,” kiitis ka vokalist Kartul. „Nagu Uuspõldki rääkis, on kõrtsides käimine õilis, sest mehed uuendavad nõnda sõprust ja truudust, mis ürgajal jahipidamise juures väga oluline oli.” „„Ürgmees” rääkis ainult vaba aja veetmisest,” tõmbas nüüd meie metallofonimängija Maarja näo vingu. „Tahaks ka teada,  kuidas ürgmehel töö juures läheb.” „Töökohal läheb ürgmehel hästi,” ütles laulja Kartul. „Näiteks, meil Järva-Jaani gümnaasiumis kehtib see põhimõte, et sama tunnikoormuse juures peab meesõpetaja palk olema vähemalt viiendiku suurem kui naistel. Mina saan iga kuu kaks tuhat krooni nn y-kromosoomi lisatasu.” „Ja seegi on täiesti okei,” ütles professor Mänd, „mehed on loomult karjeristid ja naised jäävad neile lihtsalt jalgu. Võimukas  positsioon ja kõrge palk tagavad mehele palju naisi, kellega saab siis hästi paaruda. Naistel nii edasipüüdlikke geene pole, sest sünnitamine ei nõua erilist sotsiaalset karjääri. Naistele jäävad, niisiis, madalapalgalised ja tüütud tööd.

Kuna geenid on sellised, siis ilmselt lähiajal siin ka midagi ei muutu.” Aga meie trummar Kalju, kes on hariduselt arst, polnud evolutsioonilisest psühholoogiast eriti vaimustatud. Kalju meelest tulenevad  kõik probleemid siiski ebatervislikust keskkonnast: „Kui keegi käitub halvasti, siis ei saa seda õigustada meie ürgse olemusega, vaid see on psühhiaatriline probleem, mille vastu on tänapäeval tõhusad ravivõimalused!”. Kui Kalju koju jõudis, oleks naine justkui tema mõtteid lugenud. „Kalju, me peame tõsiselt rääkima. Juba mitu õhtut järjest oled sa raisanud kõrtsis, me pole saanud rääkida meie ühisest tulevikust ja kodukujunduse  plaanidest. Homme lähme perenõustaja juurde”. Järgmisel päeval diagnoosis doktor Nõupuu Kaljul seksbuliimia ja sõnaahtruse ning määras talle antidepressanti Seroxat. Tänapäeva antidepressandid aitavad tegelikult väga mitmesuguste psüühikahäirete puhul. XXI sajandi meessoo elukvaliteet on tänu uutele kemikaalidele hüppeliselt paranemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming