Jälle see onu …

Thilo Sarrazini raamatu probleem on argumentide pealiskaudsuses, soovimatuses tõsiseltvõetavate vastaste kriitikale vastata ja pidevas hüplemises eetiliste eelduste vahel.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Pere kokkutulek on igati tore üritus. Laualt leiab kosmilistes kogustes kartuli­püreed ja salatit, hõõguvate süte kohal säriseb šašlõkk ja mahlakad vorstikesed. Lõpuks saab rääkida laheda välismaal elava nõoga, keda pole nii ammu näinud. Vanavanaema nooruspõlvemälestused teevad südame soojaks ning panevad järjekordselt ajaloo keerdkäikudele mõtlema … kuni see onu hakkab rääkima. Enam ei pääse murjanite hordidest ega homopropagandast – temal on arvamus iga asja kohta ja ta jagab seda, tahate või mitte. Kui just pisikesed õepojad endaga mängima ei kutsu, peate järgmisel tunnil kuulama jutlust lumehelbekeste rohketest pattudest ja Mart Helme õigemehelikkusest. Tuleb tuttav ette?

Midagi sellesarnast võib kogeda, lugedes Thilo Sarrazini raamatut „Soovmõtlemine“, ainult et lihase onu asemel avaldab arvamust endine Berliini rahandus­minister ning tunnisest loengust on saanud 500leheküljeline köide. Puudub hea struktuur. Ehkki idee poolest on sissejuhatus mõeldud abstraktse filosoofilise arutlusena, millele järgneb valitsemises levinud probleemide kirjeldus ning seejärel ettepanekud nende lahendamiseks, osutub teos pigem teadvuse voolu tehnika rakenduseks, milles uued väited pole eelnevatega kuigi seotud ja konservatiivse ajakirjanduse refereerimist kasutatakse segamini mälestustega oma karjäärist ning suurte mõtlejate väärtõlgendustega. Sidusat teksti on vähe: uut alapealkirja kohtab keskmiselt iga kolme-nelja lehekülje tagant, kohati aga lausa iga uue lõigu kohal; täislausete vahele on pandud rohkelt lakoonilisi loetelupunkte.

Raamatu temaatika hõlmab korruptsiooni, immigratsiooni- ja majanduspoliitikat, inimloomust, haridust ja keskkonnakaitset, kuid ei piirdu nendega. Sarrazini misjoniks on, nagu pealkirigi ütleb, soovmõtlemise väljajuurimine. „Targa poliitika ülesanne on uusi ja vanu utoopiaid ohjeldada, neid n-ö taltsutada, ja neid võimaluse korral ühiskonda sobitada, ilma et need seda kahjustaksid,“ (lk 75) ütleb ta oma kreedos. Seejuures kvalifitseerub utoopiana lai ideede spekter alates marksismist katseteni võidelda kliimamuutuse vastu.

Sissejuhatav filosoofiline osa jääb pelgalt silmaringi demonstratsiooniks ega kandu edasi argumentatsiooni. Näiteks arutleb Sarrazin raamatu alguses pikalt Popperi avatud ühiskonna põhimõtete üle, aga jõudnud praktilise probleemini (moslemitest õpetajate õigus kanda klassis pearätti) ei käsitle ta ühtegi tõsist vastuväidet oma seisukohtadele ega ürita paigutada seda konflikti äsja kirjeldatud ideeraamistikku. Autor lihtsalt postuleerib, et „pearätik on naise rõhumisele ja allasurumisele suunatud poliitilise islami väljendus“ ning seega „piirab tervete elanikkonnagruppide usu- ja kodanlikku arvamusvabadust“ (lk 105). Tal ei tekigi mõtet, et riiklikult naise riietuse reguleerimine on äärmiselt antiliberaalne tegevus. Võimalust, et leidub mosleminaisi, kes kannavad pearätti oma vabast tahtest, eiratakse täielikult. Ehkki tegemist on mitmekülgse probleemiga, mis kombib popper­liku liberalismi piire, piirdub Sarrazin üksnes kõige pealiskaudsema käsitlusega. Taotledes fundamentaalsete õiguste piiramist (usuvabadus, väljendusvabadus) ja neutraalsete tegevuste (pearätiku kandmine) keelamist suletud maailmapildiga võitlemise nimel, jätab ta tekkiva ebakõla täiesti tähelepanuta.

Sarrazini ideed suveräänse riigi kohustustest ja ülesannetest on veel üheks komistuskiviks. Nimelt väidab ta, et „demokraatlik legitimatsioon ja kodanike kaasamine on võimalik vaid rahvuslikul, niisiis riiklikul tasemel“ (lk 85), eirates kohustusi teiste riikide ees. Idee, et riigi eesmärk on üksnes oma kodanike huvide teenimine, käib läbi mitmest kohast. Mitte et selles oleks midagi täiesti vastuvõetamatut – ilmselt mõtleb nii enamik inimesi –, küll aga jääb arusaamatuks, kuidas selline natsionalistlik eetika tuleneb Kanti ja Benthami filosoofia sünteesist, mida autor on nimetanud oma maailmavaate aluseks.

Eesti lugejal on raske mõista, miks Thilo Sarrazin Saksamaal nii palju poleemikat tekitab. Meie kontekstis jääb ta pigem laialdaselt aktsepteeritud rahvuskonservatiivsuse piiridesse.

Wikimedia Commons

Ehkki globaalriigi loomist nimetab Sarrazin õigustatult utoopiaks, jätab ta käsitlemata kõik vahepealsed variandid selle ning olemasoleva rahvusriigi vahel. Ilmselt võib nõustuda, et kogu maailm kaotab hüvesid, kui salafid saavutaksid järsku Saksamaal poliitilise enamuse, hävitades sellega demokraatliku riigikorra, või pagulastele makstavad toetused ajavad päeva pealt riigi sotsiaalsüsteemi lõhki. Praegu ollakse niisugusest katastroofist veel kaugel. Seega jääb õhku rippuma küsimus: kui ühe pagulase Saksamaal sooritatud vägivallategu asendab kümmet mõnes Süüria põgenikelaagris või sakslase majandusliku heaolu murdosa võrra langus kompenseerib araablase elujärje mitmekordset paranemist, miks ei peaks sakslane kannatama? Miks on sakslase heaolu tähtsam? Põhjuseid võib olla palju, kuid Benthami utilitarismiprintsiibist on neid küll raske tuletada.

N-ö filosoofilise osa väljajätmisega muutuks Sarrazini kooskõlalisemaks, kuid ühtlasi igavamaks. Saksamaa valitsuse otsuste kritiseerimisel ei ulatu autori mõte paremrahvuslikest klišeedest kaugemale. Näiteks hämmastab ta lugejaid selliste arvamustega, et korruptsioon on halb, Lähis-Idast ning Aafrikast pärit immigrandid on oma eurooplastest ja Ida-Aasia kolleegidest madalamate kognitiivsete võimetega ning Saksamaa katsed taastuvenergiaallikatele üle minna on globaalses perspektiivis vähetähtsad. Täiesti ekslikke väiteid ei ole kuigi palju (ehkki sügavat kahtlust tekitab ennustus, et 2050. aastaks elab Saksamaal kuni 134 moslemit), pigem on probleem argumentide pealiskaudsuses, soovimatuses tõsiseltvõetavate vastaste kriitikale vastata, pidevas hüplemises eetiliste eelduste vahel.

See ei tähenda, et raamatus poleks ka häid külgi. Majanduspoliitika vallas (mis on autori vahetu kompetentsiala) on Sarrazinil mitu head ideed. Näiteks kritiseerib ta keerulist pärandi saamisega seotud maksusoodustuste süsteemi, tunnistab Euroopa Liidu ümberkujundamist föderaalriigiks ainsa euro päästmise võimalusena, kritiseerib püüdlust pangandusregulatsioone mõtlematult vähendada; haridusest kirjutades tunneb aga muret humanitaarainete kesise õpetamise üle gümnaasiumis. Paraku on niisuguseid konstruktiivseid mõtteid vähe ning põhiliselt taandub arutelu sellele, mis päritolu sisserändajaid eelistada.

Raamatut „Soovmõtlemine“ ei saa siiski skandaalseks pidada. Eesti lugejal on ilmselt raske mõista, miks Thilo Sarrazin Saksamaal nii palju poleemikat tekitab. Meie kontekstis jääb ta pigem laialdaselt aktsepteeritud rahvuskonservatiivsuse piiridesse. Hämmastab hoopis teose keskpärasus nii tehnilises kui ka ideoloogilises mõttes. Mingil määral paistab sellest läbi kummaline poliitiline vastandumine, kus vasakpoolsed üritavad peita altruismi ning võitlust inimõiguste eest majandusliku kasu illusiooni taha – olgu siis tegemist pagulastööjõule asetatud lootustega või rohelise energia sektoris loodavate töökohtadega –, parempoolsed aga demonstreerivad erilist valgustatust seda saladust paljastades. Siit ka ehk ainuke kasulik järeldus raamatust „Soovmõtlemine“: tasub oma kavatsustes vähemalt iseendaga aus olla.

Muu osas pakub Sarrazini raamat liberaalsele lugejale üksnes antropoloogilist huvi. Kui loete ainult Vikerkaart või Guardiani, väldite iga-aastasi perekondlikke kokkusaamisi ja veedate suurema osa ajast Mustas Puudlis (või Mökus, kui olete tartlane), siis võite lugeda „Soovmõtlemist“, et mõista, mida keskmine eurooplane mõtleb. Muidu on aga palju lihtsam selle onuga tunnikese poliitikast rääkida. Kui peate end konservatiiviks, siis olete kindlasti Sarrazini argumentideni oma peaga jõudnud ja raamatu lugemine teid targemaks ei tee. Pigem tutvuge Hardo Pajula teostega või vaadake Facebookist Jordan Petersoni meeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht