Jalgrattapasun ja surnud roti perse ehk Mõista-mõista, millised on sinu ihamasinad

JÜRI LIPPING

„Anti-Oidipus“ mõjus omal ajal – ja mõjub ilmselt ka praegu – väikekodanliku maailma aknasse heidetud telliskivina. Või kohtusaali eeskotta sokutatud haisva tossupommina. Või ülikoolihoone fassaadile kritseldatud ropu grafitina. Või… ja nii edasi. Mis see siis on: huligaansus, hoiatuslask, ülevoolav kiidukõne narrusele, jumalavallatu akadeemiline travestia, röögatu onto-teoloogiline tahakeeramine? Või kuldseid kuuekümnendaid lõpetav hõbekuul, läbikukkunud ühiskondlike vapustuste filosoofiline maamärk? Ehk hoopis läheneva mõtterevolutsiooni eelaimus, tulevikufilosoofia kuulutus? Üleskutse pöörasele seiklusele, improviseeritud lustikäigule skisoga, mille lõpetab sihitu amokijooks piki suuri bulvareid? Või lihtsalt küüniline kübaratrikk, skandaalne seatemp kõrgseltskonna kultuurisfääris, marxismi majandusmullis, psühhoanalüütiku pihidiivanil? Kõike seda korraga, läbisegi, vaheldumisi?

Tõepoolest, Deleuze ja Guattari (edaspidi DG) mõttetalgute tulemus – seletamatu tekstipurse filosoofiaraamatute soliidses seltskonnas – on täiesti imetabane: kõik, mida nad puudutavad, muutub kontseptuaalseks kristalliks. Nõnda pakatab AO uutest mõistetest justkui virtsa peal kasvanud umbrohi: ihamasinad ja organiteta kehad, voolud ja lõiked, pagemisjooned, nomaadid, täiskehad, mittetähistavad märgid, koodid ja dekodeerimine, antitootmine, immanentsus, konsistentsus, univooksus, transversaalsus, deterritorialisatsioon, reterritorialisatsioon, konnektiivsed, disjunktiivsed ja konjunktiivsed sünteesid, molaarsed kogumid ja molekulaarsed elemendid ja … ja … ja …

JA on paljususe operaator, lõpmatu seostamise võimalikkus ja ühtlasi ka lõplike identiteetide häving. Ta ei viita mingile spetsiifilisele suhtele, vaid toob kaasa kõik suhted, nende puhta paljususe, poeetilise ühendamatuse ehk kõige erilaadsemate ühenduste jaatuse, mis toodab uusi ja veidraid kombinatsioone (meenutagem õmblusmasina ja vihmavarju juhuslikku kohtumist operatsioonilaual). „Paljusust ei määratle ei elemendid ega hulgad. Seda määratleb JA kui miski, mis asub elementide või hulkade vahel. JA, JA, JA – kogelemine.“1 Säärane kokutav keelemasin sünteesib uut sõnavara, uut lausumisviisi, uut kõnepruuki, ning teeb seda just kogelemise, mitte kogemuse pinnalt, väristuste, mitte väärtuste vahendusel, tasakaalutuse ja teadmatuse tingimusis. JA viitab niisiis loomise võimalikkusele, keele sõlme minekule, loovale kogelemisele, keele võõrkasutusele, mis õõnestab olema verbi turvalisi ja tunnustatud rakendusi. Olla võõras omas keeles, seada end sisse selle lävedel ja lünkades (s.o varieerimise ja vibreerimise tsoonides), saada siksakitavaks, kõrvalepõikavaks, üha murduvaks ja katkevaks pagemisjooneks: „Iga tõeline keel on arusaamatu, nagu kerjuse hamba­plagin“ (Antonin Artaud).

Kui intellektuaalse plahvatuse tolm lõpuks haihtub, õhk selgineb ning kaos vähehaaval taandub, siis saab nentida, et eelneva diskursiivse formatsiooni asemel on koha sisse võtnud uus abstraktne masin, senikuulmatu kollektiivne lausumisseade, üks ütlemata veider aparaat. Sündinud on ontliku riigikodaniku luupainaja: ihafilosoofia. Ei Aphroditena merevahust (Eros) ega ka Antigonena mõrsjaloorist (Thanatos), vaid hoopis Oidipusena ex machina – hiiglaslike mõõtmeteni paisutatud masin-Oidipusena, kelle laialitõmmatud kujutise raster katab punkti- või joonevõrguna terve universumi ning hõivab nietzsche­likult öeldes „kõik nimed ajaloos“. AO pealkirja tulekski võtta sarnaselt „Anti-Kristusega“: Nietzsche kriitiline sapp on eeskätt suunatud preesterlik-paulusliku, salavimmast aetud tõlgenduse vastu, mis kultiveerib süütundelist hingeseisundit, elupelgavat askeetlikku ideaali, mitte aga Jeesuse isiku kui rõõmusõnumi tooja vastu, keda Nietzsche mõninga mööndusega nimetab lausa „vabavaimuks“). Oidipus ei ole see, kes vanemate sabas kordab püüdlikult „issi, emme“; ta on Juhuse poeg, kes võidukalt kuulutab: „Olen orb, olen orbitaaljaam, olen kosmiline simpleks, sähke minu signaal, minu kutsung on tipa-tapa, halloo maa-maa-maa-maa …“ Oidipus ei ole türann meie peas, vaid transformer meie kehas: mitte nihilistlik sundmõte, vaid naiivne vabakäik, Ödipusmaschine, mis ajab meid kokkusaamisele tundmatu miskiga, hävitades meie harjumuspärase mõttepildi („kõik teavad, et …“) ning seades meid silmitsi mittemõeldu paradoksaalse mõistatusega. Mida see miski nüüd ütlema hakkab? „Üks ja sama hääl kogu tuhandehäälsele paljusele, üks ja sama Ookean kõikidele tilkadele, üksainus Olemise kära kõikidele olevatele.“2

Mis imelik masin see olla võiks Mis niisugust lärmi teha võiks Ja jaa ja jaaa

* * *

Eessõnas AO ingliskeelsele väljaandele (1977) iseloomustab Michel Foucault seda kui sissejuhatust mittefašistlikku ellu: „Strateegiline vastane on fašism … Mitte üksnes Hitleri ja Mussolini ajalooline fašism, mis oskas nõnda hästi õhutada ja tarvitada masside iha, vaid ka fašism meis kõigis, meie peas ja argikäitumises, fašism, mis paneb meid armastama võimu, paneb meid ihaldama seda sama asja, mis meid rõhub ja kurnab.“ Pakkudes välja nimekirja juhistest, kuidas õieti tuleks DG raamatu vaimus ja valguses elada, lõpetab Foucault oma loetelu lakoonilise juhtnööriga: „Ärge laske end võimust sisse võtta.“

Kuulsal prantslasel sõnasabast kinni haarates – ütleb ta ju otse, et AO puhul on tegu harukordse eetikaraamatuga, eeldusel muidugi, et me käsitame eetikat mitte universaalselt kehtivate väärtushinnangute ja käitumisnormide piiritlemise-põhjendamisena, vaid spetsiifilise olemis-, mõtlemis- ja tegutsemisviisi viljelemisena, eriomaste hoiakute, suhtumiste ja soodumuste praktiseerimisena – võiksime seda ettekirjutust pidada lausa skisoanalüüsi eetika maksiimiks, mis sellisena astub dialoogi psühhoanalüüsi eetika kuulsa maksiimiga Jacques Lacani sõnastuses: „Ärge andke oma ihas järele.“ „Anti-Oidipusest on saanud elustiil, elamise ja mõtlemise moodus“, kuid selmet olla mugavat eneserahu propageeriv elustiiliraamat, kätkeb see hoopis eetilis-poliitilist ülesannet, mida Foucault mujal, oma ettevõtmisega seoses iseloomustab meie „ajaloolise olemise pideva kriitikana.“3

Kui Foucault’ puhul näib võimu problemaatika rõhutamine enam kui loomulik, siis DG teose ekstsentrilist stiili ja eklektilist sisu arvestades võib kõlada üsna üllatavalt Deleuze’i väide, et AO oli otsast lõpuni poliitilise filosoofia raamat.4 Kuidas saab skiso jalutuskäiku kaardistav, kohtunik Schreberi pärakukiiri uudistav, psühhoanalüüsi paralogisme sõnastav või Aafrika dogonite hõimusuhteid lahkav üllitis öelda midagi poliitilise mõtlemise suurte teemade kohta nagu üldine tahe, õiglane ühiskond, demokraatlik enesemääramine, avalik sfäär, hea valitsemine vms? Rääkimata juba mainitud ekstravagantsest sõnavarast ja mõistevõrgust, mis ei haaku ühegi tunnustatud ideevaramu või mõttevooluga, vaid vastupidi, näib neid rõõmsalt ignoreerivat.

Ometigi on AO keskne küsimus autorite kinnitusel ikka seesama poliitilise filosoofia põhiprobleem, mille sõnastas kord rabava otsekohesusega Spinoza: Miks võitlevad inimesed oma orjuse eest, justkui oleks tegu nende lunastusega? Kogu Spinoza filosoofiline ettevõtmine on lõppkokkuvõttes suunatud selle paradoksi mõistmisele, mille esitas oksüümoronliku troobiga „vabatahtlik orjus“ (servitude volontaire) juba Étienne de La Boétie: türannia eksisteerib sel lihtsal põhjusel, et inimesed seda tegelikult ise tahavad. Kuidas aga on võimalik, et inimesed nõnda kangesti soovivad iket, alandust, orjalikku turvalisust, ning miks hoiduvad nad vabadusest kaugelt enamgi kui vanakurat kirikust? Spinoza täheldab lisaks, et inimesed mitte pelgalt ei kuuletu oma isandatele, vaid peavad lausa ülimalt hiilgavaks taluda selle nimel kannatusi, lasta end alandada ja solvata, valada verd, higi ja pisaraid, süüa kartulikoori ja laulda kõige tipuks hosiannat – ning seda vaatamata tõsiasjale, et säärane elukorraldus muudab nad seesmiselt sügavalt õnnetuks (ja päädib nende võimekuse täieliku kärbumisega).

Siit jääb vaid samm Nietzsche „avastuseni“, et inimesed sageli ihkavad kuuletuda mitte vaatamata sellele, vaid just selle tõttu, et see teeb nad õnnetuks. Leidub nimelt sääraseid eluvorme, mis saavad õilmitseda ainult oma häda ja viletsust ülistades, kannatusi ja piinu pühitsedes ning seega elu ennast suretades. Nietzsche „Moraali genealoogia“ sisaldab mõndagi õpetlikku orjamoraali või karjamentaliteedi (askeetluse ideaali) triumfeerimise kohta, selle kohta, kuidas kibestunud, masendunud ja jõuetuks muudetud inimesed suruvad ülem–preestrite eestkostel tervele sootsiumile peale oma salavimmast aetud elulaadi. See on dekadentlik, mandunud elu, mis on pöördunud iseenese vastu – väärastunud surmatung, nihilistlik võimu tahe, mis Nietzsche sõnul „eelistab pigem tahta eimiskit, kui et üldse mitte tahta“.

* * *

Kust aga pärineb orjajate isetu armastus rõhuva masinavärgi vastu, nende piiritu andumus oma ahelatele, oma ameti­rahadele, oma aumärkidele? Miks ikkagi inimesed armastavad võimu, miks nad kummardavad seda oma vabast tahtest, miks toetavad pühendunult neile kahjulikke poliitikaid, oma tegelike huvide kiuste (s.o ihatasandil)? Või nagu küsib üks AO keskseid tegelasi, freudomarxist Wilhelm Reich, kes DG väitel esimesena taastõstatas iha ja ühiskondliku välja seose probleemi: Miks massid ihkasid fašismi, miks teatud tingimustel leidis aset hulkade iha perversioon, pöördumine iseenese vastu? Miks nad soovisid rõhumist nii teistele kui iseendale, miks tõotasid ennastsalgavalt, enesehävituseni välja täita „oma kohust“ (Meine Ehre heisst Treue, minu au on minu kohus)? Või pärides sedasama võrreldamatult leebemal, liberaaldemokraatlikumal moel, nagu näiteks hiljuti Tanja Muravskaja: „Kodutütre ja noorkotka puhulgi kerkib küsimus, mis on viinud ta selleni, et ta paneb vormirõiva selga ja on nõus võidupüha paraadi ajal mitu tundi külma käes seisma.“5

Oh seda veetlevat, võrgutavat, vaimustavat fašismi, oh seda võimusuhete küütlevat-kütkestavat erootilist pealispinda! „Ealeski varem pole isandate ja orjade suhet nii teadlikult estetiseeritud. … Värv on must, materjal on nahk, võrgutamine on ilu, õigustus on ausus, eesmärk on ekstaas, kujutelm on surm.“6 Susan Sontag täheldab, et lisaks egomaania ja orjameelsuse, näiliselt nii vastandlike kalduvuste võimendamisele kätkeb fašistlik esteetika ka eksistentsiaalset flirti surmaga. Selles melodramaatilises vastasseisus („Fašism on teater,“ ütleb Jean Genet) rullub lahti seksuaalsuse ja suitsidaalsuse totaalne vaatemäng, enesepiitsutamise perversne misanstseen, elu ja surma armuvalus kehade koreograafia. Või nagu kinnitavad DG, fašism kannab enesega suitsidaalset poliitikat, pannes inimesi ihalema iseenda represseerimist ja enesehävitust.

„Fašistlikuks ideaaliks on muundada seksuaalne energia ‘spirituaalseks’ väeks kogukonna teenistuses. Erootiline alge on alati kiusatuseks, millele väärikaim vastus on sugukihu kangelaslik mahasurumine. … Fašistlik esteetika põhineb eluliste jõudude endashoidmisel; liigutused on piiratud, kindlalt väljapeetud, täpsed ja tagasihoitud.“7 DG arvates peitub allaheitlikkuses alati mingi libidinoosne alge, kuuletumises sisaldub teatav mõnu element, selles ilmneb võimu erootiline mõõde, tema erogeenne lisaväärtus: „Suruda iha maha mitte ainult teiste jaoks, vaid ka iseendas, olla teiste ja iseenda ment – see ajab kõvaks, ja see ei ole ideoloogia, vaid ökonoomia. … Tegelikult on seksuaalsus kõikjal: selles, kuidas bürokraat oma kaustu silitab, kuidas kohtunik õigust mõistab, kuidas ärimees raha liigutab, kuidas kodanlus proletariaadile taha keerab jne. … Hitler ajas fašistidel kõvaks. Lipud, rahvad, armeed, pangad ajavad paljudel kõvaks“ (lk 447).

„Hoia kõva!“ – nõnda võikski kõlada fašistliku tervituse alltekst, mis õigupoolest laieneb terve sootsiumi üldiseks lävimisprintsiibiks (peenemalt öeldes: tema autokommunikatiivseks sõnumiks, vrd „Lipule vaat!“): pangalaen või börsitehing, väärtpaber, sertifikaat, tarbimislaen, aktsia hinnatõus, hullud päevad ei aja inimestel kõvaks sugugi mitte metafoorselt (tähenduslik tasand), vaid metaboolselt (tegevuslik tasand), ilmutades sügavat seost libidinoosse iha ja ühiskondliku välja vahel. Fašism pole pelgalt juhuslik sündmus ajaloos, mingi anomaalne hälve, mis tuleks ühiskonna jätkuva edenemise nimel võimalikult kiiresti unustada. Vastupidi, see on midagi sama loomulikku, sama levinut kui võimusuhted isegi – midagi poliitikale elementaarset, elule enesele konstitutiivset. Kaugel sellest, et olla liberalismiga ühildamatu, võtab fašism tänapäeva (biopoliitilises) modernsuses hoopis uusi ja keerukaid vorme. Seda tulebki vaadelda kui (perverteerunud) libidinoosse ökonoomia nähtust, et suuta tuvastada selle kõiki teisendeid, „päratu suurtest, mis meid haaravad ja lömastavad, pisitillukesteni, mis moodustavad meie igapäevaelu türanliku kibeduse“ (Foucault).

Fašism on seesmine mõnu, mida saadakse võimu teostamisest, võimuiha, mis himustab lakkamatult väljundi järele, lisanauding, mille tekitab riigitruu loobu­mus oma kompromissitust ihast saada teiseks: sest meie armastuse objekt on alati mulatt, segavereline (mitte sinisilmne blond), meie deliirium on päriselt globaalne, kosmiline (mitte umbselt perekondlik), meie riik pole kunagi siit ilmast, sunnismaine (vaid on ikka ja alati puhas välisus, „tulev kogukond“ agambenlikus tähenduses), ning meie olemine lakkamatult võõramaastub, kulgeb alalõpmata saavas käändes. Seesmine fašist on seevastu kontrrevolutsionäär, inimene, kes on kaotanud usu revolutsiooni, minetanud julguse seista oma veendumuste eest ning loobunud tahtest muuta maailma. Kuidas sisestada iha taas mõtlemisse, kõnelemisse, tegutsemisse? Mil moel saab iha teostada radikaalseid hõivanguid, paigutada oma jõudusid poliitikavallas ja võimusuhetes? Kuidas mitte olla fašist, kuidas võidelda (eeskätt) omaenese võimu vastu, vältida selle nartsis­sistlikku, ego­tsentrilist püünist?

AO on ses tähenduses poleemika nii parempoolse künismi kui ka vasakpoolse eskapismi vastu. Miks revolutsioon läbi kukub? – see on seesama küsimus.

* * *

Ontoloogilises plaanis võtavad DG omaks herakleitosliku „kõik voolab“ (panta rhei) alusprintsiibi ning väidavad, et „üldine ühiskonnateooria on üldistatud vooluteooria“ (lk 403). Iha on kõikjal, kus miski voolab ja voogab, pulseerib ja vaheldub, lainetab ja kiirgab, kõigub ja võdiseb. Ometi pole voolu mõiste seadmine poliitilise filosoofia nurgakiviks sugugi endastmõistetav. Miks peaks vooluteooria olema kõige paslikum viis mõtestada ühiskonda? Miks valida n-ö hüdrodünaamiline paradigma, selmet eelistada midagi tahkemat-toekamat nagu ühiskondlik leping, seaduste vaim, õigluse idee, loomuõiguste teooria, ratsionaalsete valikute mudel, või siis hoopis midagi sõjakamat à la klassivõitlus või kõikide sõda kõigi vastu?

Nii või teisiti – DG seletuse järgi vajasid nad alustuseks puhtnominaalset, kontseptuaalselt avatud (s.o ilma kitsenduste või määranguteta) mis tahes mõistet – on selge, et intuitiivselt võib ette kujutada äärmiselt erisuguseid voolutüüpe ja ringlusskeeme nagu ka nende kontrollimis- või kodeerimisviise. Õigupoolest eksisteerivadki vool ja kood samaaegselt, nad on vastastikku määratud mõisted. Vool on äratuntav näiteks majandusliku või sotsiaalse või somaatilise vooluna ainult seda kodeeriva operatsiooni kaudu, s.o inskriptsiooni või salvestamise protsessi käigus, teisisõnu, märkide vahendusel (numbrid pangakontol, skeemid ja tabelid paberil, tätoveeringud kehal jne).

Voolamine toimub pinnal, mida DG nimetavad organiteta kehaks. Viimane ei tarvitse olla mingi füüsiline keha, ta polegi aktuaalne entiteet, vaid on pigem virtuaalne väli, immanentsustasand, kõigi voolude joonestik, mis eksisteerib üksnes niivõrd kui ta on puhas potentsiaalsus, võimalikkuste hulk, veel olemata saamiste varasalv. Teda võiks ehk kõige täpsemalt kujutada munana – üllatusmunana, millest võib välja areneda mis tahes, sõltuvalt neist saamisvoogudest ja ihamasinaist, mis teda käitavad ja tema pinnal lakkamatult midagi konstrueerivad. Ta ongi ükskõikne meedium, passiivsete sünteeside vald, sidumata eluenergia allikas, puhas antitootmise instants – justkui osavõtmatult külitav virtuaalne emis, kelle külge üritavad end üksteise võidu haakida tunglevad põrsad: tema sile, nullintensiivsusega pind kubiseb lakkamatult toimetavatest ihamasinatest. Sellel täiskehal toimuv varieeruva intensiivsusega jõududemäng ei ole funktsionaalselt ette programmeeritud, ei ole kodeeritud ega korrastatud, nagu see on organismi ja tema organisatsiooni puhul.

Ühiskondlikku välja iseloomustabki ennekõike see, et ta lakkamatult „võõramaastub“. Deleuze’i sõnul on ühiskond alati en fuite – alati voolamises, lekkimises, pagemises. Need pagemisjooned on primaarsed, nad ei asu väljaspool ühiskondlikku välja, vaid on selle „välja enese väljaspoolsus“ – nad moodustavad pigem selle soonestiku, risoomi või kartograafia. Nad on see osa ihatootmisest, „mis ei pääse läbi ühiskondlikku tootmisse või taastootmisse, … mis tooks kaasa korratuse ja revolutsiooni, iha kodeerimata voolud“ (lk 266). Kodeerimata vool on tõeliselt nimetamatu vägi, sest iha „konstrueerida maailma“ on juba iseenesest – per se – revolutsiooniline. (Sellega võib seletuda ka ühiskondlikes debattides sageli väljenduv konservatiivne hirmuga seotud viha nn sotsiaalse konstruktivismi mõiste vastu.)

Puhas kapitalism on kõigi ühiskondade immanentne piir – (skisoidne) piir, mille olemuseks on täielik voolavus sootsiumi pinnal. Kapitalismi problemaatika ei esitu enam koodi termineis, tema probleemiks on välmida dekodeeritud voolude kui selliste mehhanism: aksiomaatika. Siit johtub kapitalismi (kui sotsiaalse struktuuri) ja skisofreenia (kui protsessi) sügav samasus: kumbki ei väsi nõrutamast, väljastamast, vahelt lõikamast dekodeeritud ja deterritorialiseeritud voolusid, mõlemad üritavad vabastada voolu kõigi võimalike vahenditega. Kapitalism ei muuda meid skisofreeniliseks mitte elulaadi tasandil (american way of life), vaid majandusprotsessi tasandil: „Meie ühiskond toodab skiso­sid nagu šampooni või sõiduautosid, ainsa erinevusega, et neid ei saa müüa“ (lk 377). Sarnaselt skisoga on kapital samuti orb, sest ka temal puuduvad vanemad, ka temal pole ei isamaad – „Mõnikord jääb mulje, et kapitalivoolud sõidaksid hea meelega kuu peale, kui kapitalistlik riik neid maa peale tagasi ei tooks“ (lk 397) – ega emakeelt: „Pankuri, kindrali, töösturi, keskastme- või tippjuhi, ministri keel on täiesti skisofreeniline keel“ (lk 378).

.

Kuid absoluutse lävena on skisofreenia kapitalismi enese väline piir, mistõttu viimase mureks on seda kalduvust pärssida: „Mida ta ühe käega dekodeerib, seda ta teise käega aksiomatiseerib. … Võngutakse reaktsiooniliste paranoiliste ülelaengute ja maa-aluste skisofreeniliste ja revolutsiooniliste laengute vahel“ (lk 378, 400). Ühiskondlikud formatsioonid võivad nõnda pendeldada kahe pooluse vahel, sõltuvalt sellest, kas ihamasinatel on lootust sisestada oma immanentsed ühendused sotsiaalsete masinate režiimi (eduline skisofreeniline pagemisjoon, organite perversne skisoidne toimimine, revolutsiooniline utopism) või vastupidi, sotsiaalsed masinad ülekodeerivad iha esinduse transtsendentaalsete sünteeside kaudu (tagurlik paranoiline hõivang, suure puuduva tähistaja neurootiline paranoia, reaktsiooniline fašism).

* * *

Oleme parasjagu uhkelt tähistamas EV sajandat sünniaastapäeva. Kuid mis see Eesti Vabariik õieti on, mis leidis aset „lätete pääl“, mis oli see idee, millest ta sündis? Muidugi, EV on üks poliitiline keha, organiteta keha analoog, teatav immanentsusväli, millele annab organisatoorse üles­ehituse põhiseadus, mis kodeerib kõige üldisemal tasandil tema õigusruumi ning sätestab muuhulgas tema organite struktuuri (valitsus, õigus, haldus, kaitse, majandus, kultuur jne). See riikliku enesemääramise alusdokument kehastab ühtainsat suurt lõiget selle välja ajaloos, risti-rästi läbipiitsustatud omailma („julmuse süsteemi“) otsustavat ülekodeerimist, uue ajaarvamise algust vastsele megamasinale, mis on mõeldud kestma „igavesest ajast igavesti“.

Kuid milline oli tegelikult see protsess, mis päädis omariikluse väljakuulutamisega, mis oli see, mis andis sellele „tungile iseseisvuse järele“ käegakatsutava reaalsuse? Selle andis Maarjamaa pinnal voolanud deliirium, massipsühhoosi mõõtmed omandanud rühmafantaasia ja ses mõttes uue reaalsuse asetamine, mis poolunes sonis või luulutas enesele muistse vabadusvõitluse, 700aastase orjaöö, peksu mõisatallis, valge laeva, Kalevi kojutuleku, meil aiaäärse tänavas, musta laega toa, kas-siis-selle-maa-keele, pasunakoorid ja karskusseltsid, hernhuutluse ja maltsvetluse, viimase põlvepikkuse poisikese, vaimult suureks saamise, mo armsa isama, aga-ükskord-algab-aja” jne jne. Kuni selle esmapilgul sõgeda ideeni välja, et „ükskord kui terve mõte, / ükskord on Eesti riik!“.

Ühe rahva ärkamisliikumine oli enneolematu afektitulv, kollektiivne deliirium (ld deliriare algses tähenduses: oma etteantud „vaost väljumine“, nt päeviline heidab kõrvale sirbi ja võtab kätte pasuna), mis olemasoleva asjade seisu suhtes sai ilmneda vaid jabura-jampsiva ihaseadena – hullumeelse ideena, nagu on rõhutatud Tuglasest („iseseisev Eesti oli hullumeelsete idee“) Taageperani.8 Selle immanentse eksoduse voolus võõramaastus Maarjamaa nende jaoks, kes pidasid seda tule ja mõõgaga enese omaks, ta deterritorialiseerus hoomamatuks fluidumiks, mis valgus heitunud mesilasperena laiali üle ristikheinavälja, kattis selle tuhandeõielise ideaalmaastiku oma olemise lärmiga, kuni lõpuks hõivas enesele uue mesipuu, millel asuda „ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks“.

Me ütleme pidulikult „hullumeelne idee“, kuid ei taju enam lausutud väljendi taustal selle maa keele kohmakat kogelemist, tema uue aapestiku vaevalist, ent sihikindlat väljakoorumist, seda loomalikku kärsimust, milleks on võimeline veel ainult skisoidne ettevõtlikkus: „minu arvates tuleb müüri õõnestada ja sellest läbi tungida viili abil, aeglaselt ja kannatlikult“ (van Gogh, vt lk 213). Me võtame endastmõistetavalt tema varjatud ilusa haiguse loovat väge, suuname tema ihamasinate toodetud viskoosse olluse – libidinoosse elu­energia – normaliseeritud, üldise huvi alusel korrastatud kärjestruktuuri ning vaatame härdalt või lausa kiidame sumisedes takka, kui selle ajab ühel kenal päeval omakasulisse purki mõni pintsak­lipsustatud psühhopaat. Vahemaa, mis lahutab EV äradisainitud „riides täiskeha“ Juhan Liivi vanast auklikust kuuest on aga jätkuvalt painav meelde­tuletus skisofreenia („ma annan, mis mul on“) ja kapitalismi („ma võtan, mis teil on“) paradoksaalsest ühendusest. Tere tulemast tõepoolest – aga kellele?

* * *

Deleuze on öelnud, et raamatul, mis on millegi vastu, pole kunagi mingit tähtsust; loevad vaid need raamatud, mis on millegi uue poolt ja oskavad seda tekitada. Nõnda pole AO oma pealkirjale vaatamata sugugi raskemeelne, kriitilist vimma täis raamat. See on hoopis üleannetust mängulustist kantud retooriline provokatsioon, rõõmus adjöö kohitsetud süütundest vaevatud vaimule, entusiastlik ja energiline „hüüavad pasunad, tõuske üles, magajad!“. AO üritas muuta ühiskonda, küsides, miks oleme lubanud ja enamgi, aktiivselt aidanud ühiskonnal olla just säärane, nagu see on. Sest meie tõde on täpselt niisugune ühiskond, mille oleme ära teeninud, ning kui tahame, et asjad oleksid teisiti, siis tuleb meil ühiskonna teenimise asemel äratada ellu ja panna tööle oma iha: „Tehke otsus enam mitte orjata – ja oletegi vabad“ (La Boétie).

Meie ihade struktuur ja meie ühiskondlik struktuur peegeldavad teineteist; poliitilise ja libidinoosse ökonoomia vahel valitseb homoloogia, mis viitab sellele, et nii subjektiivses kui sotsiaalses tegelikkuses toimib tegelikult üks ja sama mehhanism. Mitteteadvus pole sugugi irratsionaalse individuaalsuse asupaik, koht, kus ühiskondlik reaalsus on välja lülitatud; vastupidi, just sotsiaalse formatsiooni loogika on see, mis püüab omalt poolt kõigiti tasalülitada meie ihavoogude revolutsioonilisi hõivanguid, suunates need tammide ja kanalite võrgustiku kaudu niisutama meile ettekülvatud fantaasiaid ja fiktsioone.

Küsimus sellest, kuidas ihata, on seega põhjapanevalt poliitiline probleem. See on iha mikropoliitika, võrdväärne paariline Foucault’ kuulsale võimu mikrofüüsikale , mis lähtub samuti küsimuseasetusest: kuidas võim toimib, kuidas võimu teostatakse? See on ülesanne, mida tuleb igal subjektil, igal ühiskonnal, ajastul ja kultuuril üha uuesti lahendada – loovus on alati situatiivne ning leidlikkus sõltub etteantud olukorrast ehk nagu ütleb Deleuze, „loomine leiab aset pudelikaeltes“. AO on utoopiline teos, mis ei paku visiooni teistsugusest maailmast, kirjeldades seda maailma fantastilisel moel, vaid näidates väljapääsu sellestsinatsest – tema utoopia ongi väljaspoolsuse terenduv tulevik.

Kapitalismi ja skisofreenia kahe pooluse või õieti nende katkestatud vooluringi kahe äärmuse vahele visandavad DG kolmanda võimaluse: skisoidse loomingulise protsessi, tundmatusse suunduva läbimurdejoone. Skisofreenia esilemanamine ei tähenda seejuures haiguse ülistamist, vaid selle masina väärtustamist, mis eksisteeriva alfabeedi põhjal sõnade moodustamise asemel hoopis lagundab sõnu uueks tähestikuks: Picasso, Beckett, Kafka, Artaud – mida muud nad alguses olid kui mitte „kerjuse hambaplagin“? Skisoanalüüs oligi ennekõike teatav eksperimenteerimisviis, poliitika esmasust rõhutav kollektiivne seiklus: „Kõik on poliitiline, kuid iga poliitika on samaaegselt nii mikro– kui makropoliitika.“

Kas DG visandatud pagemisjoon oli jätkusuutlik, kas see viis kuhugi, kas sellest sugenes midagi? Deleuze’i arvates jooksis nende üritus liiva; kuigi AO tekitas palju kõmu, ei muutnud see õigupoolest midagi. Koerad klähvisid, kuid karavan (kapitali raugematu loogika) liikus häirimatult edasi. Võib lausa tõdeda, et DGst on nüüd saanud moekas akadeemiline kaubamärk, edukalt toimiv moebränd, omamoodi teooriamaailma Dolce & Gabbana – järjekordne aksioom neoliberaalses kultuuritööstuses, „kartulimugula fašism“ (Alain Badiou) multikultisoustis, või koguni hiliskapitalismi ideoloogia enese kehastus (Slavoj Žižek). On tõsi, et pagemisjoon pole iseenesest ei loov ega vabastav, seda varitsevad alati ohud: oht minna omadega rappa, joosta peaga vastu müüri, variseda kurnatusest kokku, muutuda tühistus- või hävitusjooneks. Kuid ta on alati võimalus – uue territooriumi, uue kartograafia, uue maailma vabastav võimalikkus.

AO eestikeelne tõlge nägi trükivalgust 45 aastat pärast originaali esmailmumist. Sama pikk ajavahemik lahutab ka AOd Martin Heideggeri XX sajandi suurteosest „Olemine ja aeg“ (1927). Mida see ajatelg meile ütleb, milliseid veelahkmeid ja maalihkeid markeerib? Sellele vastamine tarvitseb täiesti omaette geofilosoofiat, kuid meile, kes me elame voolava modernsuse igat mesti pöörete taktis, võiks DG-sündmuse vahest kõige veetlevamaks jooneks saada äratundmine, et raamat nimega „Pasun ja perse“ võib olla filosoofiliselt sama fundamentaalne, ontoloogilist diferentsi sama sügavalt mõtestav kui näiteks „Sein und Zeit“. Erinevalt viimasest, mis määratleb autentse inimolu otsustavalt „surma poole olemisena“, kalduvad AO autorid siiski rõõmsa elujaatuse (Sein zur Freude) suunas. Selle asemel, et keeles kui olemise kojas (või kongis) hardalt vakatades äraütlematut kõnetust kuulda võtta, jaksavad nad oma kogeleva intensiivsuse teisendada päästvaks väljamõeldiseks, umbes nagu „Shawshanki lunastuse“ (1994) peategelane Andy Dufresne, kes „roomas läbi sitajõe ja tuli teisel pool puhtana välja“. Olemisunustuses viibivale kodanlasele võib sel igatahes olla samavõrd katartiline toime kui ühel sulnil plahvatusel keset linna välikpeldikuid. Säärane perspektiivinihe võiks meid ometi ärgitada rõõmsale teadusele, kui mitte see hingemattev tõsiduse vaim ja selle „riukalik mõistus“ ei lõksustaks meie naiivset teadvust taas võimuka oidipaalse riigifilosoofia rüppe.

Ära lase end võimust sisse võtta, mõtle ometi! Mida toodavad sinu ihamasinad, kuhu voolab sinu elu­energia, kuidas laheneb sinu eksis­tentsiaalne dilemma, sinu hamletlik küsimus: olla või pasundada?

1 Gilles Deleuze, Claire Parnet, Dialogues II (Continuum, 2006), lk 26.

2 Gilles Deleuze, Erinevus ja kordus, tlk Margus Ott (Ilmamaa, 2013), lk 509.

3 Michel Foucault, Teadmine, võim, subjekt, koost. Marek Tamm (Varrak, 2011), lk 380.

4 Gilles Deleuze, Negotiations: 1972–1990. Columbia University Press, 1995, lk 170.

5 Vt Indrek Grigor, Külma sõja lapsed, Sirp 24. XI 2017.

6 Susan Sontag, „Vaimustav fašism“, Vaikuse esteetika, tlk Berk Vaher (Kunst, 2002), lk 164.

7 Samas, lk 152–153.

8 „Eesti Vabariik tekkis, kuna oli inimesi, kes ei saanud aru, et realistlikult võttes selline vabariik polnud võimalik. … Ei ole realistlik olla liiga realistlik. On kasulik olla ikka natuke hullumeelne kah. Nii nagu oldi pühapäeval sada aastat tagasi. Ja nii nagu oldi laulva revolutsiooni ajal. Minna lauluga võimu vastu ei olnud ju realistlik.“ Rein Taagepera kõne Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamisel New Yorgis, 24. veebruaril 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht