Järelsõna

Kaarel Tarand

Valimised said läbi. Midagi ootamatut ei juhtunud. Demokraatia ja vabadus võitsid, nagu ikka, sest need võitjad on valimistel ühes Euroopa riigis ette teada. Üllatada ei suutnud valimistega seoses ka ajakirjandus ja valvepolitoloogid. Suure innuga asus eriti avalik-õiguslik ringhääling ka seekord haarama haaramatut ja tükati võis selle jälgimine ka huvitav olla, kuid paratamatult Tallinna-keskseks kujunenud vaatemäng on lõpptulemusena siiski jõhker meelevald enamuse kallal vähemuse arvelt. Ja ma ei räägi  siin rahvussuhetest.

On täiesti natsionalismivaba arvata, et ETVd vaatavad ja Vikerraadiot kuulavad just eestlased. Statistikaameti andmetel elas aasta alguse seisuga Tallinnas 220 000 eestlast, üle maa aga kokku 921 000 eestlast. Pealinlasi on eestlaste hulgas vähem kui veerand, ometi terroriseerisid nad oma probleemidega kogu maad, andmata ülejäänutele suuremat sõnaõigust. Muidugi tehti „lülitusi” provintsi nii valimiseelsetes debattides kui valimispäeva õhtul, kuid sekundeid lugedes näeme Tallinna proportsioonitut  vohamist teiste arvelt. Territoriaalses arvestuses (meedia tähelepanu sekundites või lehekülgedes ühe ruutkilomeetri kohta maastikul) paistab suhe veel hullem välja. Rahalises plaanis muidugi parem.

Et rahapühamud paiknevad Tallinnas, õnnestub tallinlastel ikka ülejäänutele sisendada, et kõik sõltub neist. Et pole Tallinna, pole ka äri, makse ja sotsiaalsfääri linna piiri taga. Valimistele järgneva pika pohmeluse kohustuslik osa on „tulemuste analüüs ja järelduste tegemine”. Seekord lubas näiteks Mart Laar hakata Tallinna mitte-eestlastega  rohkem rääkima. Huvitav küll, millest juttu võiks tulla? Kuidas küll leida teema, mis võiks näiteks olümpiaehitustele saabunud praeguseks 55aastast kodakondsuseta immigrandi panna nelja aasta pärast IRLi poolt hääletama, mis aga samal ajal ei pööraks IRLi vastu tema senist põhielektoraati? Ehk on siiski tegu mõttetu jõupingutusega? Las igal erakonnal olla oma valijarühm ning erakonna ülesanne just nende huvide võimalikult efektiivne esindamine. Ma oleksin hea meelega kuulnud vähemasti Reformierakonna  ja IRLi esimeeste suust hoopis üht muud järeldust. Nimelt seda, et nende erakondades on pääsenud autoriteetidena käitumisstrateegiat kujundama ebakompetentsed inimesed. Ja seda, et nende inimeste poliit-tehnoloogilisi ettepanekuid enam tulevikus ei järgita ning üldse loobutakse „jokk-võtete” kasutamisest ning katsetest valimissüsteemi manipuleerimise abil edu saavutada.

Minu keel küll tõrgub nimetamast strateegideks inimesi, kes on valmis mängureeglite muutmise ehk pisisohi abil ühekordse tulemuse saavutamise ohvriks  tooma pikaajalise stabiilsuse ja õigusselguse, mida riigikogult lakkamatult taotlevad õiguskantsler ja president. Usun, et paljudele on hästi tuttavad viimase aja probleemid meie panganduses, eriti seoses pensionifondide paigutustega eriti kahjumlikesse fondidesse. Põhimõtteliselt on poliitilises elus juhtunud sama asi. Pangas lubasid mingid fondimänedžerid oma peremeestele, et plaani A järgi tegutsedes saavutatakse soovitud tulemus. Ei saavutatud, tulemus oli kehv, kliendid ärevil ja raha kadunud. Peremehed maksid kahju kinni ja (arvatavasti) edutasid  asjaosalised mänedžerid madalamale ametikohale väikelinna harukontoris. Poliitikas lubasid härrad Urmas Reinsalu, Rain Rosimannus jt vähem tähtsad „strateegid” oma esimeestele Mart Laarile ja Andrus Ansipile, et muutes Tallinna volikogu valimisi reguleerivaid eeskirju saavutavad nende erakonnad valimisvõidu ning kukutavad Tallinna senised võimuolijad. Aga ei tulnud välja, plaan oli vigane, arvestus vale. Kes nüüd kahju kinni peaks maksma? Pean silmas muidugi kahju erakondadele, mitte tallinlastele. 

Poliitilise kombestiku üks tähtis osa on erakonna esimehe tagasiastumine juhul, kui lubatud ja soovitud tulemust valimistel ei saavutata. Eks selle kombe olemasolu on üks põhjusi, miks ükski erakond, sõltumata sellest, mida arvude keel räägib, end naljalt valimistel kaotajaks ei tunnista. Leian, et see tava on ilus, kuid mõneski plaanis erakonna poliitiliste raskekaallaste, mõnikord lausa riigimehelikkuseni küündivate esimeeste suhtes ebaõiglane. Jah, lõppvastutus kuulub alati organisatsiooni juhile, kuid tal ei ole reeglina teist võimalust kui poolpimesi oma  analüütikuid, strateege, nõunikke ja sisseostetud spetsialiste uskuda. Öeldakse, et sapöör eksib korra elus. Poliittehnoloogi, strateegi ja kampaaniameistri elu on sellega võrreldes lustipidu. Eksi palju tahad, tubane töö on ikka garanteeritud. Või saab esimeeste mõõt ükskord täis ka? Mina edutaksin väära nõu andnud strateegi küll mõneks ajaks maakondliku noorteorganisatsiooni asejuhiks riigi tagumises servas. Uue väljakutsena, nii-öelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming