Järelehüüe Mülleri Sassile

Karupunn neile, kes ei käinud matustel

 

Täna, 8. juulil 2013 sõidame Sassi matustele, tema vanad sõbrad, neli hinge: Taunts, Alka, Genka ja Marju. Oleme Sassiga pea samast aastakäigust. Tema lahkumine on meid üle aastakümnete kokku toonud ja meenutab sisimas, et omaendagi tulevik on äraarvamatult lühike. Sellest hoolimata viskame vanu nalju, meenutame vanu aegu ja tõdeme, et Sassi minek ei olegi kurb sündmus. Kurb on see, kui lahkujal jääb midagi pooleli või hoopis tegemata või kui tal polnudki midagi teha. Aga Sassi tegemised said lõpuni viidud. Oli jäänud vaid kannatus, millest väljumine on vabastav.

Kuum suvepäev. Autot jahutab konditsioneer. Kuulame Suugi plaadilt ammuaegseid laule ja hakkame tahtmatult paralleele tõmbama. Jaah … olid ajad … kus sõnadega anti edasi sõnumit ja muusika polnud meelelahutuslik lirts. Miks kõik lahustub, kui seda liiga palju saab? Kas nii nagu füüsikas-keemias (kummas see nüüd oligi?) kehtib ka kultuuriruumis osmoosi sead(m)us? Kui kahel pool membraani on kaks lahust, üks kange ja teine lahja, hakkab lahja läbi membraani kangema suunas imbuma, et seda lahustada. Miks mitte vastupidi? Kangem lahjema suunas, et seda õilistada? Eks emake loodus teab, milleks see hea on, meie mitte ja pole siin ühti targutada.

Oleme aegsasti kohal, sest tuttavad tartlased hoiatasid: ei mingit hilinemist, sinna tuleb hoopis varem minna. Muidu võib juhtuda, et selleks ajaks on asi aetud ja ka õigel ajal saabujatele võidakse juba tuhk pihku pista. See on küll uus komme. Kuhu jääb tartlaste traditsiooniline akadeemiline veerandtund? Kas isegi selles valdkonnas on turumajandus omad korrektiivid teinud? Või oli see hoopis asutuse usinust reklaamiv legend, sest kõik toimub graafiku järgi ja meil jääb mahti saabujate seast tuttavaid tuvastada. Põnevusega (mis siis, et matused) ootasin kohtumist endiste „karvastega”. Karvasuse järgi osutub aga äratundmine võimatuks, sest selles valdkonnas on aeg korrektiivid teinud. Pole hullu, piisab ka häälest, naeratusest, profiilist, kõnnakust või vähemalt nimest – see kaob viimasena. Jällenägemine valmistab rõõmu (mis siis, et matused).

Saabub hetk siseneda leinaruumi. Siin ei ole hääl, naeratus jm enam abiks, tuleb leppida nimega. Kirstu sees on vaid asutuse poolt viksitud orgaanika, mahajäetud kest – Sass on sealt läinud. Professionaalsed ärasaatjad (vaimulikud ja lugejad) puuduvad. Hüvastijätjad asuvad oma kohtadele ja sõber Päärn ärasaatmise austavat ülesannet täitma. Võõrastel pole siia asja, see on sõprade omavaheline üritus. Ja meid jätkub. Saatma on tulnud need, kes on väärtustanud Sassi muusikuna, ja need, kelle jaoks on ta tänapäeva Baudelaire. Veel näeb siin ka neid, kes kuuluvad kõige varasemasse sõpruskonda, aega, mil laulud alles laulmata ja karupunnid kirjutamata. Need on endised karvased, kellele Sass oli varjupaik, kuhu pakku pugeda (ostukeskusi veel ei ehitatud). Ööpäev läbi oli kõigile valla tema koduuks ja kui sattuski mingil põhjusel suletud olema, aknast sisseronijaid ei tõrjutud. Ju siis oli vajadus suur. Siia tuldi muusikat endast läbi laskma ja meelt teritama, haavu lakkuma ja toibuma ühiskonna ja ainult head soovivate vanemate survest. Tulla said pea kõik, kes ei tahtnud süsteemil end lömastada lasta või libedalt pöörlevaks mutrikeseks vormida. Kogunesid need, kes tahtsid ise omasoodu küpseda või omanäoliseks saada, et siis juba oma teed tugevamana jätkata. Rõõm on neist allesjäänuid taas näha, (mis siis, et matustel). Veel kord tegi Sass oma lakkamisega midagi võimalikuks. Ellujäämise võimaluse pakkumine oli Sassi suurim kordasaatmine. Ja meid, võimalusest kinnihaarajaid käis palju, igas eas karvaseid ja sulelisi, kes teadlikult, kes ebateadlikult. Jäi vaid küsimata, kas Sass ise teadis mida tegi, või oli ta millegi endast suurema tööriist? Kuid see polegi oluline, mis siin ikka uudishimutseda, peaasi et hästi tehtud.

Peietel mainiti … keegi olevat öelnud … ta ei lähe matustele, sest Sass ei olnud hea inimene. Vaat kus alles membraan, nii tihe, et ei lase üldse läbi (vist ummistunud). Pole head ilma halvata, ega halba ilma heata. Lahutamatu paar – kaks teineteisest kõige kaugemat otsa ühel ja samal asjal, mille keskkohas pole kumbagi. Keskel on tasakaal – seal on tühjus (palun mitte segi ajada tühisusega) igasugustest hinnangutest. Sass oligi selline varjupaik, tühja keskkoha mees ja selles seisneski tema elukunst. Ei tahtnud ta ei meeldida ega mittemeeldida, laulud ja karupunnid teeviitadeks varjupaigale. Vaid pimedatele paistis ta tühisena.

Ise ta ütleks: „Ja jumal paraku, hinnang antakse ikka enda tagasihoidlikul tasandil.” (Tsitaat raamatust „Sokk bordellis ja teisi karupunne’’ lk 92).

Olgu jumalad Sassile armulised ja ümbersünd soodne!

Kirja pannud klassiõde Marju

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming