Jõudude vahekord

Kaarel Tarand

  Tasakaalustatud uudis vägistamisest peaks alati sisaldama märkuse selle kohta, et eks see naine ikka natuke ise tahtis ka ja provotseeris (tema eitus oli tegelikult jaatus). Aga ei sisalda, haiget vaatenurka, et igasse vägistamisakti on peidetud naise soov saada vägistatud, kohtab küll mörisevas viinalauas, õnneks aga mitte ajakirjanduses või kohtusaalis. Miks küll sama reegel ei kehti poliitikauudiste puhul? Miks loevad nii paljud infovahendajad ning kommentaatorid oma kohuseks leida lakkamatult vigu ja süüd ka Gruusia riigi ja tema juhtide käitumises? Kuidas teeb see uudise või kommentaari tasakaalustatumaks või objektiivsemaks?

Vägistatu ainus lootus on, et riigi õiguskord kehtib, kurjategija tabatakse ning ta saab vastavalt tõendite raskusele karistuse. See ei tee sündinud kahju olematuks, kuid vähemasti välistab selle, et kurjategija saaks oma tegu korrata. Gruusia ainus lootus on, et demokraatliku maailma õiguskord ehk rahvusvahelised lepingud kehtivad ning nende rikkujaid karistatakse. Miks peaks praegu arvama, et lääneriigid kokkulepetest kinni ei pea? Või et nad loobuvad oma väärtuste eest seismast, s.t et õiguskaitseorganid ei tööta? Kui ka moraalse kapitali kaotus Iraagis maha arvata, jääb lääneriikidele seda ikka veel mäekõrguselt rohkem kui Venemaale, lisaks ka ainelist rikkust geopoliitiliste takistuste ületamiseks selle kapitali paigutamisel. Korralik kohtunik viskab kohtusaalist välja need, kes kipuvad seal vägistajat õigustama ja vägistatut kaassüüdlaseks pidama. Kui mõnel pool kurjategijate seas on hakanud levima veendumus, et karistus ei olegi enam vältimatu, et politsei ja kohus on äraostetavad jne, siis on just sobiv hetk pretsedendi loomiseks, karistuse vältimatuse printsiibi kehtivuse kinnitamiseks. Meelekindlalt karistades, aga sinna juurde mitte osatades ja parastades.

Mu kõrvadele kõlab armsalt see, et Moskva propaganda on võtnud kasutusele külma sõja aegse retoorika. Ja mitte ainult, uue külma sõja teemadel spekuleerivad ka analüütikud ja kommentaatorid. See just ongi ajaloo farsina kordumine, kui nimetada nähtust marksistliku minevikuga maade laiatarbeväljendiga. Farsiks muudab nüüd alanud külma sõja see, et tegu on järjekorras kolmandaga (Marxi järgi käib enne farsse veel ka tragöödia), ning Moskva usk, et ta suudab reaalselt külma sõda pidada. Aga kus ja kuidas? Teine külm sõda aastatel 1979–1985 oli kahtlemata tragöödia nii Afganistani kui N Liidu jaoks, mitte aga Lääne, kes sel perioodil hakkas nägema võimalust võita ning õigesti hindama reaalset jõuvahekorda. Tühi kott ei seisnud enam püsti, ei Punase väljaku tribüünil ega otsestes lahingutes. Aga toona sõdinud armee oli Venemaa praegusega võrreldes võimas. Venemaal oli nõrk, ent siiski olemas tagala, liitlased kõigil kontinentidel jne. Mis on neil nüüd? Kuhu vedada raudne eesriie? Kas Moskva oblasti piirile või sinna joonele, mille all jookseb Koltsevaja metrooliin? Ja kuidas eesriide taha jäävatele miljonär-linnukestele selgeks teha, et need kenasti puuris istuma peavad, mitte aga oma loožides näiteks Stamford Bridge’i staadionil?

Katse liitlaste ja mõjuvõimuta uut külma sõda pidada tundub üsna lootusetu ettevõtmisena. Või on kellelgi teateid liitlastest peale Kuuba ja Venezuela? Ega vist, kogu Kesk-Aasia on olnud vaiksemast vaiksem, ühtki silpi toetust Moskva avantüürile pole sealt tulnud. Ei ole mujaltki. Kui Venemaal pole õnnestunud kedagi end toetama sundida, siis järelikult teatakse igal pool, kui palju praegu maailmale näidatavas Putini musklis tegelikku jõudu sees on.

See aga omakorda viib küsimuseni, et ega Mart Laari soov ehitada Eestisse Venemaaga infosõja pidamiseks vajalik struktuur ometi väike ülepingutus ole. Asja mõte oleks ju toota maailma jaoks „teist tõde”, teha kahjutuks Venemaa propagandamasina toodang. Ja eeldus, et kui me seda ei tee, jääbki maailm Venemaa valejutte uskuma. Mu meelest on see vildakas eeldus. Pole küll raske leida ajaloost riiki, kus oleks Venemaa väärinfot tõena võetud ning seetõttu valeotsuseid tehtud, kuid miks peaks see korduma nüüd, kui peaaegu kõik, mis toimub väljaspool inimaju, on ka avalikult vaadeldav, mitte enam varjatav saladus? Võiks ju küsida, et kas peale meie siis tõesti maailmas ühtki nägijat pole? Siiski, mõtteviis, et on alasid või valdkondi, kus Eesti saab endast arvult esialgu veel sada korda suuremale tõsist konkurentsi pakkuda või teda koguni võita, on igati sümpaatne. Ja mitte ainult, see on ka usutav ja tõelähedane. Seega, kui jõudu on, teeme muidugi ühe infosõjabüroo. Esimese tööna võiks see käivitada filmitootmise juba aastaid mägedes surma külvavate väikeste valgetes sukkpükstes eesti naiste elust. Vene suurel turul koguks film kindlasti hästi raha. Hea õnne korral võiks see aga lausa XXI sajandi Bondiks kujuneda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming