Jõud ongi õigus

VILJAR VEEBEL, Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria lektor ja Euroopa Kolledþi teadur

Robert Kagani raamatu lahutamatuks osaks on intrigeerivad ja ebakorrektsed metafoorid ning utreeritud põhjendamatu siltide kleepimine

Robert Kagan, Paradiis ja jõud. Inglise keelest Marek Laane. Tänapäev, 2004.

?Paradiisi ja jõu? mõtestamisel on oluline märkida, et selle sünnilugu jääb tänasest rohkem kui kahe aasta taha: esimene versioon Euroopa ja USA vastanduvast julgeolekuloogikast (Kagani sõnastuses strateegiline kultuur) avaldati Policy Review 2002. aasta juuninumbris

(http://www.policyreview.org/JUN02/kagan.html).

Lahkarvamuse tõi kaasa USA poolt avalikult esitatud nn. domineerimise ja ennetava löögi kontseptsioon, mis lubas anda teistele riikidele ennetavaid lööke ja mida põhjendati uute asümmeetriliste ohtude eripära ning muutunud julgeolekukeskkonnaga. See lähenemine, olles ilmselges ebakõlas seni järgitud rahvusvahelise õiguse printsiipidega, tekitas vastakaid arvamusi senistes USA alliansipartnerites Euroopas ning kutsus esile tormilise diskussiooni teoreetikute hulgas. Robert Kagan esindab selles diskussioonis endise USA Riigidepartemangu teenistujana kõige aktiivsema jõupoliitika kaitsja rolli. Kagani jõu ja õiguse mudeli analüüs on seda huvitavam, et vahepeal on toodud argumendid ja meetodid leidnud mitmekordset katsetamist, mille tulemusel Kagan ise on käesoleva aasta jaanuaris tutvustatud uues artiklis ?A Tougher War for the U.S. Is One of Legitimacy? senistest vaadetest praktiliste kogemuste (Iraagi missioon) sunnil distantseerunud.

?Paradiisi ja jõu? filosoofiline arutelu ja sõnum vastab sedavõrd inimloomusele, et lihtsustatud kujul võime seda kohata pea igas koolipoiste kakluses. Suur ja mõistuse poolest veidi juhm poiss on parasjagu läbi klohminud tema kallal norinud väikese poisi. Ligi astub temast kasvus maha jäänud, kuid viitele õppiv klassivend ning püüab tema käitumist taunida, öeldes, et nii pole õige ja saab ka sõnadega. Selle peale saab ta vastuseks, et oivik räägib seda kõike vaid põhjusel, et ta ise on nõrk ega suuda seetõttu sellise käitumise kasulikkust mõista. Jõud ongi õigus. Lisaks saab ta ka õpetliku võmmu ja veidi üleolevalt antud soovituse algatuseks muskleid treenida ja alles seejärel targutada.

?Paradiis ja jõud? kannab selle koolipoiste vastasseisu rahvusvaheliste suhete süsteemi ja küsib, miks seda täiesti loogilist põhjendust, et jõud ongi õigus, ei võiks riikidevahelistes suhetes täiesti avalikult tunnistada ja järgida. Milleks peaks rahvusvaheline kogukond raiskama oma vahendeid õiguslike ja institutsionaalsete konstruktsioonide peale, et hoida alles nõrku riike ja anda neile võrdne sõnaõigus tugevatega. Kagani arvates ei peagi: iga riik on oma s(t)aatuses ise süüdi ja peab valitud risti ka ise kandma. Ehk, kui postmodernne Euroopa on valinud heaoluparadiisi mudeli ja näiteks väikeriik Eesti tahab sellest osa saada, tuleb selle eest ise julgeolekuarved maksta. USA, mis on pärast pikka pingutust saavutanud Kagani nägemuses hegemooni staatuse, ei pea ometi teiste nõrkuse tõttu ennast süüdi tundma.

Hea ajastus

Kas selline riikidevahelise suhtluse loogika saab XXI sajandi alguses olla uus ja originaalne? Sisulises mõttes on Robert Kagan tänapäevasesse keelde ümber pannud Vana-Kreeka filosoofi Thucydidese (V-IV sajand e. Kr.) ?Peloponnesose sõja?, mis kirjeldab Ateena ja Sparta koalitsioonide vahelist sõda ja väikeste linnriikide saatust ning valikuid selles. Autor mõtiskleb küsimuse üle, kas kogu vägivald, mis väikeste linnriikide kallal toime pannakse, on õigustatud (või vajab täiendavat õigustamist), ja jõuab lihtsa järelduseni, et ainus määrav argument on jõud: ?Tugevad teevad, mis soovivad ja nõrgad teevad, mis kästakse?.

Kagan, olles võtnud selle igivana küsimuse uuesti käsitleda, jõuab suuresti kattuvale järeldusele. ?Paradiisi ja jõu? suurt populaarsust võib paljuski seletada hea ajastusega: uuel aastatuhandel, millelt oodati konfliktide kadu ja globaalse valitsemise teket, väidab Kagan, kasutades tänapäevaseid näiteid, et midagi pole Peloponnesose sõdadest saadik muutunud, ei peagi ega saagi muutuma. Vägivalla ja rõhumise ühtviisi õigustamise ja teisalt vältimatuna kujutamisega loob autor ?Paradiisi ja jõu? ümber omapärase heroilise kurjuse aura. USA-l on ajalooline õigus ja missioon maailmapoliitika juhtimisel ja Machtpolitik on selleks sobivaim mudel. Peamiseks argumendiks, mis legitimeerib mis tahes dþungliseaduste (näiteks alatuse, petmise, vägivald jne.) järgimise, on Kagani arvates ajalooline kogemus: Euroopa on käitunud täpselt samamoodi, kui tal selleks vähegi jaksu on olnud.

Raamatu lahutamatuks osaks on intrigeerivad ja ebakorrektsed metafoorid ning utreeritud põhjendamatu siltide kleepimine. Näiteks pärinevad autori nägemuses ameeriklased justkui Marsilt ja Eurooplased Veenuselt ehk teisisõnu on ameeriklased otsustavad, julged, lahendusi otsivad, üksmeelsed, vajadusel vägivaldsed, eurooplased aga kahtlevad, nõrgad, sisemiselt lõhestunud, lahendustega venitavad ja vägivalda pelgavad. Sellise geneetilise baasi erinevuse ja lastetoaga on autori arvates igati loogiline, et vanalt Euroopalt tõsisemas rüseluses jõulist abi ega mõistmist oodata ei tasu. Seega, pole mingisugust ühist Läänt enam olemas, nii nagu pole olemas USA ja Euroopa ühishuve ja selles on Euroopa ainult ise süüdi. Eelöeldud karmide hinnangute andmiseks pole autor läbi viinud ühtki analüüsi ega kasuta ka kellegi teise analüüse, jättes mulje, et selline ilmselge tõsiasi on ehk lugejale endalegi juba silma hakanud.

Milline võiks olla sellise käsitluse teaduslik, praktiline ja ühiskondlik väärtus?

Kuivõrd Kagan ei paku faktipõhist analüüsi, neutraalset teemakäsitlust ega ka originaalset nägemust, on akadeemilisest vaatenurgast tegemist pigem ilukirjandusliku mõttearendusega. See puudujääk ei muuda teost teaduslikust seisukohast väärtusetuks, ?Paradiis ja jõud? toob ilmekalt esile ühe rohkearvulise valijategrupi nägemuse, ?kuidas poliitika tegelikult käib?, ja laseb lugejalgi tunda end osakesena neist, kes sisimas aimasid, ?et kõik see rahvusvaheline õigus ja organisatsioonid on üks bluff ja tühi loba?.

Kui niimoodi arvavad valijad saavad enamuse, hakkavadki poliitikud järjest rohkem nende ootustele vastavalt käituma,

s. t. lubavad panustada sinna, kus otsustatakse. Väikeriigi puhul näiteks ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu jne. asemel vasallisuhtesse hegemooniga.

Seega on suurriigi (mille kodanik Kagan on) seisukohalt teosel suur väärtus, võimaldades oma olemasolu eest võitlevaid väikeriike kodanikepoolse surve kaudu tõmmata rahvusvaheliste institutsioonide asemel vanamoodsatesse alluvus-alliansisuhetesse. Kagan pole kahtlemata ei esimene ega silmapaistvaim ?tõe teadja?, tema lähimineviku tuntumaks eelkäijaks võib pidada Samuel Huntingtoni teosega ?Tsivilisatsioonide kokkupõrge?. Tänaseks on islami ja lääne vastasseis kõrgtasemel ja lääne suurriikide esindajad peavad olema Huntingtonile tänulikud, et too on suurele grupile valijatest ette ära seletanud protsessi vältimatuse ning võtnud sellega vastutuse otsuse tegijatelt. Jääb vaid loota, et väikeriigi sotsialiseeritud lugejaile pakutakse tutvumiseks ka Kagani kaks aastat hiljem ilmunud artikkel teemal ?Miks kõik nii lihtsalt ei läinud?.

Jõupoliitika ja Eesti

Ajal kui Kagan ise on jõupoliitika ainuõiguses kahtlema hakanud väärtustatakse Eesti viimaste aastate julgeoleku ja kaitsepoliitilistes alusdokumentides selgelt jõud=õigus ideed. Seda, et tegemist on selge poliitilise valikuga, kinnitab nende väärtuste korduv esiletõstmine peaministri ning välisministri sõnavõttudes. Esmapilgul näib selline valik väikeriigi jaoks ebaloogiline, kuid Kesk- ja Ida-Euroopa riike laiemalt võrreldes ilmneb, et tegemist on pigem reegli kui erandiga. Mis sellise käitumise põhjustab? Euroopa juhtivaid julgeolekuteoreetikuid Robert Cooper (kes leiab ka ?Paradiisis ja jõus? iroonilist äramärkimist) on Kagani kirjeldatud (ja USA poolt praktiseeritavat) väärtuste populaarsust uues Euroopas seletanud ühiskondlike julgeolekualaste arenguastmetega. Jaotuses traditsiooniline-modernne-postmodernne julgeolek esindab nn. vana Euroopa postmodernseid väärtusi, Kagani teooria osalt traditsioonilisi, osalt modernseid väärtusi. Enamik Ida-Euroopa riike pärineb selle skaala kohaselt traditsioonilisest julgeolekukeskkonnast ja väärtustab modernset julgeolekusüsteemi. Olukorras, kus USA pakub just neid julgeolekuväärtusi, mida Eesti praegusel arenguastmel oluliseks peetakse, on vastastikune mõistmine igati loogiline. Euroopal pole siin oma konkureerivate julgeolekunägemuste populariseerimiseks muud võimalust kui lasta näiteks KIE riikidel julgeolekuväärtuste arenguetapid ükshaaval läbi käija.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming