Jälle häda kuulmise pärast

Berk Vaher

  Popist, Kahust, Maistest ja maitsest

 

 

Ivar Sakk  Tarmo Rajamets    Tarmo Rajamets   Uku Küttis

 

“Mina siiski tahaksin, et kriitik küsiks ka, kust tema enda eelistused pärit on, ja ma tahan näha inimese enda sisekonflikti.”

(Tõnis Kahu intervjuus Valle-Sten Maistele,

Sirp 2. II 2007.)

“Maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse.”

(Mihkel Raud oma 1990ndate lõpu

raadiosaadetes, korduvalt.)

 

Tõnis Kahu raamat “Viis + sõnad. 40 eesti parimat poplugu, isiklik” ei ole seni leidnud kuigi põhjalikku käsitlemist. Valle-Sten Maiste arvustus “Hedonistlik nagu pop isegi” 2. veebruari Sirbis on ses osas teretulnud ettevõtmine –tegu on tõesti olulise raamatuga, ja minu arvates isegi pigem sõnakunsti kui popmuusika seisukohalt. Pole ju kuigi rohkesti ka selliseid algupäraseid raamatuid, mis tunnistavad põlvnemist mitte teiste sõnadest ega enda ja teiste “elukogemusestki” (tavaliselt argitriviaalsuste tähenduses), vaid mõnest kunstikogemusest, mis saab suuremaks ja elulisemaks nii logosest kui lihast.

Aga nimeta vaid popmuusikat kunstiks – kohe nõutakse õigustusi, põhjendusi, ülendusi… Pettunud Maiste kirjutab: “Kui Kahu võttis aja maha, et kirjutada raamat popmuusikast, siis lootsin sellest midagi väga ambitsioonikat, õpetlikku ja distsiplineeritut.” Mul kui melo- ja logomaanil on kohe kaks küsimust. Esiteks, miks ikkagi peaks popmuusikast nii kirjutama? Teiseks, miks Maiste on nii veendunud, et see raamat ei vasta nendele tingimustele?

Vastan mõlemale küsimusele ise, sest intellektuaalsed debatid surevad Eestis seistes pärast kaht esimest käiku. Aga vastan hiljem. Kui ainult on kedagi, kes neid vastuseid vajab – sest Maistel tundub pilt (või heli) olevat niigi selge.

Tema enda jaoks selge – minu jaoks segane. Sestap kostan.

“Lodev ja hedonistlik nagu pop isegi,” ütleb Maiste Kahu raamatu kohta, olles ometi äsja mananud Sven Lõhmust, kes teismeliste tüdrukute vanemaid lüpsvat. Usun ent, et Lõhmus teeb ränka ja vist ka üsna rõõmutut tööd – lodev võib ta paista välimuselt, aga ma ei imestaks, kui ta õllekõht peidaks puntras närve nagu tavalisel eesti mehel ikka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

“Rauk on muutunud lapsemeelseks,” nendib Maiste Kahu impressioone vaagides; “popkultuuri lugemise klassikat tundmata ei saa lugeja Kahu raamatu sügavustest lihtsalt aru. Kahu raamat saab võimsaks lugeja jaoks, kellel see alfabeet on omandatud, lihtsamalt keerukamale liikudes, eriliste vahelejäteteta.” Ma ei raiska siin enam verbaalseid kuule hävimatule monströössusele nimega “lugeja”, kellest hullemat tümikat annab Eestis ikka leida, kui ta arvukaid eestkõnelejaid uskuda. Aga popmuusikakriitikat ja kultuuriteooriat vist ikkagi üle mõistuse palju lugenuna (ja selle põhjal nii mõnegi akadeemilise kraadi kaitsnuna) ei suuda ma ära mõistatada, mis on see “alfabeet”, millest Maiste nii innustunult vestab? Ma ei tea sellist.

Mõistagi on targemaid ja rumalamaid, igavamalt ja huvitavamalt kirjutavaid kriitikuid, kerglasemaid ja süvenemisvõimelisemaid väljaandeid. Q on mulle muutunud igavaks, NME ei huvita juba ammu; eelistan Mojot ja mõõdukais kogustes Wire’it. Ja ennekõike ikkagi raamatuid – Toopi, Reynoldsit jne. Ent ka kriitikute eliiti ei ole mõtet kujutleda mingiks popmuusikat ammendavalt ja krestomaatiliselt defineerivaks ja läbivalgustavaks akadeemiaks, kelle teostega tutvumata ei saa seda muusikat süvitsi tunnetada ja kommenteerida. Koolis popmuusikat õppinuist saavad enamasti muusikalitähekesed ja euroheliloojad. Avatud meeltega kuulaja leiab ise oma tee muusika südamesse – ja et see ka “lodevas” popis kummati olemas on, teab Maiste isegi.

Eks too kõnealune arvustus olegi mitte Kahu kirjatöö, vaid Maiste maitse lugu. “Ma ei taha vaielda konkreetse muusikalise maitse üle,” kirjutab Maiste, kuid suurema osa arvustusest kummati just täpselt seda teebki. Ta väidab, et ei olnud solvunud, kui Kahu kunagi ta lemmikuid Motörheadi ja Fishi põlastas – aga no on ikka küll. Muidu ei võtnuks tublit tükki sest käsitlusest enda alla ta haavunud kaitsekõne Singer Vingerile: kaitsekõne, milles Kahu hinnangud võrdsustatakse ignorandi omadega, kes pole selle bändi muusikat kunagi kuulanud. (A bit rich, ütleks Siim Nestor).

Tulemuseks on üpris kibedad järeldused: “Kuid kriitika ei aidanud seda bändi üldse ja nii tast joodikute tantsuansambel sai. Meil lihtsalt ei osata popkultuuri mõtestada, ei tulda selle pealegi, et selliseid asju ka mõtestada võiks.” Noo – kas britid või ameeriklased on siis in corpore suured pop-analüütikud, et neil on küllaga sääraseid artiste, keda pole mõtestatud ega aidatud, vaid aina kerglaseks pilgatud, kuid kes ikka on ajanud oma rida, muutumata “joodikute tantsuansambliks”? Muusikul endal peab selgroogu olema ja siis on kriitikud neid ka takkajärele “aitama” hakanud – või siis julgenud tunnistada, et Sparks või Gary Numan on meeldinud neile kogu aeg. Ehkki, jah, ingliskeelses maailmas on ka minoriteetpublikut ikka parajalt nii suure kriitilise massi jagu, et moest läinud artistegi nende endi liistude juures hoida.

Aga kogu see argumentatsioon on eksitav, kuna seab popmuusikale endiselt mingi kramplikult “waimlise” imperatiivi, mida isegi selle intellektuaalitsevad fännid sisimas ainukehtivaks ei tunnista ja see tuleb ka Valle-Sten Maiste pihtimuses välja. Ta tihkab põlastada praegust Singer Vingerit “joodikute tantsuansambliks” – aga küllap omajagu seetõttu, et nood “tantsijad” ei joo temaga ega tema nendega; ning veel enam seetõttu, et pole nendega millestki rääkida (ja joomine ei puutu seejuures ju enam asjasse või kuidas?). Samas meenutab Maiste nostalgiaga “räuskamist, J.M.K.E. huulil” – ja ma usun, et ükski veidi järele mõtlev punkar ei vaidleks vastu, kui ka J.M.K.Ed nimetataks “joodikute tantsuansambliks”. Sest on päris palju neid mõtlevaid inimesi, kellele rock’n’roll ongi kogum joodikute tantsuansambleid läbi aegade. (Lester Bangs võiks ju üks seda kinnitav “alfabeedimees” olla, keda Maiste lugeda võiks ja keda Kahu kindlasti lugenud on.)

Maiste ihkas Kahult teooriaid, tüpoloogiaid, üldistusi (justkui inimene oleks loomuldasa või sotsiaalse tellimuse korras sunnitud genereerima neid kõige sellegi suhtes, mida ta avalikult nimetab “isiklikuks”, nagu Kahu oma raamatut). Hästi, siit tuleb talle lohutuseks üks tüpoloogia.

Popmuusikaga võib isiklikult kokku puutuda neljal viisil. Esiteks juhutarbija kogemus: mölahommik autoraadios, hitikogumik söögikohas, kirvetöine DJ paaritumisrituaalidele keskendunud ööklubis. See on nagu liiklus, mis tundub vältimatuna ja mida ometi kõik tavatsevad põlastada; mida kõik põlastavad ja ometigi astuvad vähesed sellest täiesti kõrvale. Teiseks maitse-eelistustel põhinev kogemus: teadlik nostalgia, ainult meeldiva muusika kuulamine, lemmikartisti plaadi ostmine või tema kontserdi külastamine. Paljudele piisab sellekski poes/turul pakutavast valikust – nende agency ei vaja enesetõestuseks enamat. Teised hakkavad unustatud artistide plaate välja kaevama, võimalusel neile esinemisigi korraldama.

See viib kolmanda, analüütilise kogemuseni. Ei tahaks seda nimetada profikogemuseks, sest kutseline muusik (või ka muusikakriitik) võib edukalt kuuluda ka esimesse kahte gruppi. Ent kolmandasse rühma võivad siiski kuuluda nii muusikud, DJd, saatejuhid kui ka isepäisemad kriitikud. Üks võimalus sellisteks kogemusteks paistab olevat Valle-Sten Maiste ideaaliks: “distsiplineeritud” kriitika, mis Barthes’i, Žižeki, Bourdieu’ ja teiste “valgustatute”, väljaspool labast poptööstust seisvate kõrgintellektuaalide toel valgustab läbi ka popmuusikat. Ent see on vaid üks võimalus – andekas muusik või ka hea kõrvaga DJ võib osutuda üllatavalt ebateoreetiliseks ja ometigi omal moel väga analüütiliseks mõtlejaks.

Neljandat tüüpi kogemus on müstiline – ei midagi vähemat. See toimib sageli totaalselt vastu maitseloogikat – korraga hakkab üks lugu kõrvus kummitama ning sa avastad jahmatuse ja vaimustusega, et see meeldib sulle ja sa tahad seda ikka-jälle kuulda. Lugu, mis ei tohtinuks üldse meeldida, sest sa ei kuula sellist muusikat, sa vihkad seda stiili, see on nõme ja lame ja mõttetu. Aga ta tuleb ja võtab su rajalt maha ja sa oled õnnelik. Seda ei saa isegi võrrelda seksiga, sest nii võib mõjuda nii nais- kui meeshääle lauldu kui isegi instrumentaal, sõltumata kuulaja sättumusest. Ja ehkki säilib ürginimlik ihk teada lummaja nime, ei pruugi sellega kaasneda soovi teada temast rohkem või kuulda ta teisi lugusid (selliste elamuste sagedane kogeja teab noid isegi vältida, et mitte pettuda). Kõige parem on lasta sel muusikal endas lõpmatuseni mängida – lõpmatuseni ja ometi kiire lõpuni; et siis mõni uus saaks selle tunde taastada.

Minu jaoks mõjusaimad hetked Kahu raamatus tõestavad, et ta on seda müstikat kogenud palju kordi. Aga ma ise kogesin seda tunnet ammu enne mingi “alfabeedi” läbimist – ei, Valle-Sten Maiste, selleks kogemuseks ei pea absoluutselt omama mingisugust varasemat popteoreetilist baasi ja eks just see olegi popmuusika kogu saladus. (Ka kogu popmuusikatööstust käitav vägi – ikka laulus, singlis, üksikus MP3s.)

“Ometi on kahju, et Kahu, kes meil väga ainulaadselt on võimeline mõistma poppi distsiplineeritult, esteetilises ja sotsioloogilises dimensioonis, seostes ja sügavuti, on kirjutanud siiski raamatu, millest paistab välja vaid juhusliku arvamisena mõjuv ja ebakriitiliselt esitatud, lakoonilisse formaati pressitud pealispind,” ei jäta Maiste jonni. Pole nõus. Kahju oleks siis, kui Kahu olekski võimeline mõistma poppi ainult distsiplineeritult – ega ta siis vist süldimuusikust erinekski. Kahu aga ütleb oma intervjuus: “Metal võib olla huvitavam kui Nietzsche.” Ja sellega nõustun (ehkki eelistan Nietzschet metal’ile). Kui inimeses tekitavad vaimustust, sügavamat inimene-olemist mõlemad, siis miks mitte rääkida ühest teise terminites. Aga selleks ei saa olla kohustust. Kui Adorno või Žižek tundub inimesele tüütuna ja ta eelistab neile Madonnat või Marju Kuuti, ei tähenda see ilmtingimata, nagu see inimene tunnetaks end ja ümbritsevat pealiskaudsemalt kui eespool nimetatud arvamusliidreid ülistav intellektuaal. Isegi mõlemast valija või kõigi nende väärtustaja ei pruugi olla keerulisem inimene.

Siiski ei tundu “Viis+sõnad” mulle läbinisti üli- ega imehea, tingimusteta hariv ja vabastav. See teos on vägagi probleemne – ja mitte ennekõike seepärast, et mu maitse paljuski Kahu omast lahkneb.

Olles üllatavalt sentimentaalne (ja oma sentimentaalsust tunnistades), on Kahu ses raamatus ka üllatavalt kramplik. Vähevõitu on sellist muusikat, mida võiks pidada tõeliselt kerglaseks ja maitsetuks, “lodevaks ja hedonistlikuks” (kas Kahul tõesti sellise muusikaga õrnu kogemusi pole? no ei usu!); ning paljuvõitu faktitsemist, aastaarvudes ja stiilides orienteerumise toonitamist; ka paljuvõitu endale ette manatud tontidega võitlemist (olgu need projitseeritud siis moodsale klubimuusikale, indie’le või Tõnis Mäele – eelarvamus on eelarvamus, selle tunneb kohe ära) ja… paljuvõitu misogüüniat. Ikka on Kahul vaja luua distants, kui meeldiva laulu esitajaks on naine. Marju Kuut, Kare Kauks (Mahavokis), Vanilla Ninja. Ikka on siis vaja rääkida mingist olemuslikust tühjusest, ükskõiksusest, külmusest. See hinnang tundub võlts, ei veena muus kui arguses iseenese suhtes. Aga eks ole inimlik kõik seegi.

Ometi, just tollest viimasest aspektist osutub Maiste hinnang raamatule kõige ekslikumaks: no ei ole hedonistlik ja dionüüsiline, nagu arvustaja väidab; on kohati nii ratsionalistlik ja apollooniline, et lausa krõbiseb. Ja sellest on küll kahju. Inimene olemises ja inimestevahelises sädemes (ka selles, mis muusikas kuulda) on mõnda, millesse Adornodel ja Žižekitel oma teooriatega lihtsalt asja ei ole ega hakka ealeski olema, ning ei ole patt seda tunnistada. Kuigi samas on Kahu raamatu vahest kõige kaunim ja kurvem tõdemus just see, et kuulaja armastus popmuusika vastu on ühepoolne armastus. Armasta üht poplaulu kui palju tahad, ega ta sind vastu ei armasta… Aga lauljad vaidleksid küllap sellelegi vastu.

Ja ometi me kuulame, ja ometi me armastame. Maiste: “Oleks võinud selle raamatu ka ise kirjutada, arvab küllap empaatiline lugeja.” Hää Valle-Sten, nõnda on hea kirjandusega ikka. Ja armastuskirjadega. Muidugi oleks võinud. Oleks, aga ei kirjutanud. Miks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming