Jäägu teistele alandlik jaatus

Kaarel Tarand

 

Toomas Hendrik Ilves, Eesti jõudmine. Kõned ja kirjutised aastaist 1986 – 2006. Koostaja ja toimetaja Olari Koppel.

Varrak, 2006. 264 lk.

 

Toomas Hendrik Ilvese värske raamatu järelsõnas kirjutab Toomas Kiho, et Ilves astus Eesti vaimsele maastikule millalgi 1980ndatel ja sai sellel õige ruttu ka oluliseks maastikumärgiks (lk 262). Aga milliseks? Et mäge ära tunda, peab viibima orus, et vesi saaks moodustada jõe, peavad tal olema kaldad. Rahvaliitlane ütleks siinkohal muidugi, et Ilvese näol polegi tegu loodusliku nähtusega, vaid hoopis kurja välis­ilma sepitsustel meie tervesse rahvakehasse sokutatud implantaadiga. Või siis maastikule tagasi tulles – mingi tehnoloogilise uusrajatisega, näiteks mobiilside mastiga, mis riivab muistse kolhoosirahva maastikukujunduslikku ilumeelt. Vaat sealaut koos lägatiigiga vana häärberi ees mõisapargis, see oli alles ilus!

Ilvese raamat, mis sisaldab üksikute eranditega ka varem eesti lugejale kättesaadavaid artikleid, esseid ja ettekandeid, on korraga nii probleem kui ka võimalus. Probleem selles mõttes, et raamatust vaatab vastu üksiku domineeriva maastikumärgi põhihäda – temaga ei räägita, ei vaielda. Eestluse ja Eesti riigi arengusuunad ja eesmärgid, mida Ilves oma tekstides visa järjekindlusega käsitleb, vääriksid vaidlemist. Miks seda siis ei tehta? Eeldan, et väitlusvõimelised intellektuaalid on suure osaga öeldust vaikimisi nõus. Teised ehk häbenevad oma ürgeestlasliku sisemise ebakindluse tõttu sõna sekka öelda. Nii rumalad need teised ka ei ole, et ei kardaks oma teadmiste nappusega seltskonnas naerualuseks jääda. Ja kolmandad, need, kel enesekriitilist meelt polegi, ei vaidle Ilvesega ilmselt olupoliitilistel kaalutlustel. Suvel kaks aastat tagasi ju korra üritati, aga ka siis polnud tegu sisulise vaidlusega, vaid poliitilise kogupauguga Ilvese Eesti keskmisest suure kõrvalekaldega eluloo pihta. Ilvese tõrvamine lõppes toona tõrvatu ülekaaluka valimisvõiduga, peaaegu viiekordse eduga suuruselt teise häältehulga kogunud Siiri Oviiri ees. Sellest õppinult toimetab näiteks Keskerakond avaliku väitluse asemel Ilvesega hoopis erakondlikke salaülekuulamisi, mille puhul ka kõige huvilisemal publikul puudub võimalus otsevaatlusega kindlaks teha, millisel intellektuaalsel tasemel mõtteid vahetati ning millise tõeväärtusega on Edgar Savisaare väide, et Ilves jättis “oodatust pisut tugevama ja Ergma eeldatust ehk nõrgema mulje. Ainult nende kahe vahel valides oleks ilmselt eelis aga ikkagi Ergmal” (Postimees 8.VIII).

Lõpmatuseni ei suuda Eesti ühiskond mõistagi vältida avalikku arutelu välispoliitilise orientatsiooni ega eestlaste vaimse kuuluvuse üle. Nii et Ilvese raamat pakub mäluvärskendust ja uut võimalust kunagi ära jäänud mõttevahetused nüüd ära pidada. XXI sajandi Euroopas ei saa kultuuri- või välispoliitilise kursi võtmisel loomulikult juhinduda sellest jaotusest, mille abil ajaloolased käsitlevad maailmasõdade-vahelise iseseisvusaja Eestit. 1998. aastal küsis Ilves Eesti Ekspressis, kas Eesti saaks põhjamaastuda. Ja soovis, et vastus oleks jaatav (lk 34). Tänapäeval ei ole põhjamaisuse alternatiivideks puhas orientatsioon demokraatlikule (ent samas hiiglaslikule koloniaalimpeeriumile) Ühendkuningriigile või totalitaristlikule Kesk-Euroopa suurvõimule Saksamaale. Kumbagi ei ole oma toonasel kujul enam lihtsalt olemas. Põhjamaad aga on ning meile oma mastaapides arusaadavad. Ilves kirjutas 1990ndate lõpus: “Põhjalat ma mõistan ja usun, et suuresti vastavadki põhjamaised lahendused enamiku eestlaste ettekujutusele sellest, kuidas asjad peaksid olema” (lk 36).

Tundub, et Eesti poliitiliste tippfiguuride seas on ta pea ainsaks omataoliseks jäänudki. Teised ei soovi mõista ega propageerida põhjamaist elukorraldust. Keelebarjäärid loovad oma takistusi, kuid veel suuremaid riigimeeste pilgud peeglisse. Sealt ju vaatavad vastu globaalsed tegijad, mitte mingid Soome või Rootsi trollid.

Ajakirjandus tavatseb valimiste eel erakonnajuhtidelt ikka küsida, kes on nende poliitilised eeskujud välismaal. Enamasti nimetatakse suurriikide ajaloolisi suurkujusid Churchilli, Thatcherit, de Gaulle’i, USA presidente. Põhjamaade riigimehed pole meie meestele eeskujudena silma jäänud. Ja siit ka Ilvese teine tekste läbiv probleem, küsimus Jupiteri ja härja, aga ka vaimu ja härja vahekorrast. Jupiter on kolmanda aastatuhande alguses valinud elukohaks Atlandi-taguse maailmaosa. Ilves tahab kõike muud kui seda, et Eesti oleks sajaprotsendiliselt Washingtoni tahtesse ikestatud härg (lk 249). Aga ka mitte see härg, kellel Betti Alver lasi vaimu vardas küpsetada, kes ennast paarkümmend aastat tagasi tituleeris “meie ajastu auks, mõistuseks ja südametunnistuseks” ning kes mitte palju hiljem kui need, kes olid vardas küpsenud, ühiskonna siiski jälle pea pealt jalgadele tagasi olid pööranud, jälle samale aule pretendeeris kui Moskvast iseseisvuse äratooja, seestpoolt õõnestaja ja üldse vabadusvõitluse lipulaev. “Häbi on ennetav emotsioon, see takistab meid tegemast asju, mille pärast võiks hiljem südametunnistus vaevama hakata. Häbi on moraalset ühiskonda vaos hoidev jõud, omamoodi tsiviliseerituse liim,” kirjutas Ilves tänavu veebruaris (lk 41). Ja osutas, et kõnealustel härgadel nagu ka nende sõralistel hingesugulastel pole ei häbi ega süümet.

Tundub, et alanud aastatuhandel on Eesti ühiskond põhjamaisusest pigem kaugenenud kui sellele lähenenud. Siin pole küsimus päevapoliitilistes taplustes näiteks tööjõu vabale liikumisele seatud piirangute pärast, vaid ikka üldises koostöövaimus. Kokkulepetest kinnipidamises. Sealhulgas ka valmisolekus enda osa igast arvest ise kinni maksta. Igale poole puhaste paberitega, see tähendab, üksmeelsena ilmumises. Aulaloengus 1998 väitis Ilves: “Mida ma olen viimase kaheksa aasta vältel Eesti välispoliitika vaatleja ja osalejana õppinud? Eeskätt seda, et kenadel teoreetilistel konstruktsioonidel õiglase maailma toimimise kohta pole tegelikkuses suurt tähtsust. Vähemalt juhul kui su kodumaa asub seal, kus Eesti asub.” (lk 111).

Kujutlegem end näiteks sõjajärgse Soome olukorda. Olukorda, kus Soomelt võeti ära suur tükk territooriumist ja lisaks tuli N Liidule veel hiiglaslikke kahjusummasid maksta. Ebaõiglus missugune. Aga soomlased leppisid kokku ja maksid. Kas Eestis võiks leiduda vähimatki valmisolekut riigi iseseisvuse säilitamise nimel praegusega võrreldes suuremat ühist maksukoormat kanda? Seni toimunud parlamendivalimiste tulemuste järgi otsustades igatahes mitte.

Meie valitsused peavad hoopis leppimatut võitlust elutute kivide ja pronksiga ning põhjendavad oma otsustusvõimetust või väärkäitumist eeskätt välispoliitiliste kaalutlustega, vajadusega teha või olla tegemata nii, et see “maailmale meeldiks ja mõistetav oleks”. Ilvesele oli 1998. aastal selge, et “ebaõiglus, mida Eestile ja eestlastele tehti, jääb paraku meie endi probleemiks. Üleskutsed Eesti välispoliitikutele “teha Läänele selgeks” /—/ – see kõik lihtsalt ei huvita kedagi teist peale meie endi” (lk 111). Tähendab, kodused asjad tuleb kodus selgeks rääkida ja koju jättagi. Seda aga pole juhtunud. Või siis püüavad noores põlves liiga suurtes kogustes marksismi-leninismi õpetust rüübanud inimesed meile seda selgust pahupidi pööratud vormis pakkuda. Mis sunnib Ilvest veel tänavu kirjutama: “Ärategemise”, kaaskodaniku lömastamise hasart /—/ domineerib 2006. aastal Eesti äri- ja poliitkultuuris samal määral kui ajastul, mil äri ja poliitika olid võimatud. Kus oluline polnud mitte edasiminek või ühised eesmärgid, vaid see, kes “ruulib”” (lk 41). Taas tuleb nentida: ei midagi põhjamaist. Ehk siiski jõuab kiiremini kui Ilvese puhul tavaliselt kätte vähemasti selle mulluse ennustuse täitmine: “Osade Eestis Paulusteks saanud Sauluste arusaamad kaasaegsest euroopalikust poliitikast põrkuvad millalgi paratamatult reaalsusega. /—/ Millal see juhtub? Ehk kiiremini kui arvame” (lk 71).

Ma ei tea, kui kaua on “kiiremini kui arvame”. Aga lähenevate riigikogu valimiste esimese pääsukesena mu lauale maandunud brošüürist loen: “Mitteliberaalsed vasakjõud eelistavad riigi suuremat sekkumist ühiskonna- ja majanduskorraldusse, suuremat avalikku sektorit ning kõrgemaid makse.” Justkui maksumääradel oleks mingi otsene seos liberalismi eetiliste alustega, milleks sama raamatuke nimetab partnerlust ja solidaarsust! Või teisal: “Nagu Euroopas, nii ka Eestis hakkavad üleüldise jõukuse kasvades järjest enam tõstma pead jõud, mis leiavad, et juba saavutatud heaolu tase on inimestele piisav küll ning kogutud rikkust peaks senisest rohkem jagama hakkama” (Reformierakonna “Vabaduse käsiraamat”). Ühesõnaga, on olemas ikka need salapärased “jõud” (tavaliselt vasakjõud), kellega hirmutada, kelle eest hoiatada. Ma mõistan, et Arnold Rüütlil võib olla raske nõukogude ideoloogiaaparaadis välja töötatud keele kasutamisest lahti saada ja tema jääb surmatunnini rääkima “teatud jõududest” (vt näiteks Maaleht, 27. VII). Aga Reformierakonna brošüüri on ju kirjutanud noored inimesed! Need, “kes õieti ei tohiks üldse midagi sovetlikust käitumisest teada, kes peaksid olema euroopalikud, sallivad, demokraatlikud” (Ilves, lk 40). Kõik kokku pole see just julgustav märk põhjamaise koostöö alustamiseks.

Ehk kõige väärtuslikuma taustaseletuse Ilvese ilmavaate kujunemise ja iha eestlane olla suuruse kohta annab almanahhis Põrp! 1988. aastal ilmunud essee “Niikuinii”. Kuigi rootsieestlaste kogukonna kujunemine ja struktuur pole mingilgi määral võrreldav Eestisse okupatsiooniajal toodud muulaskonna omaga, on Ilvese kirjelduses siiski üsna usutav ennustus eestivenelaste saatuse kohta lähikümnenditel. “Nendest, vahest tuhandest pärast sõda sündinud väliseestlasest, kes ilma suurema vaevata oleksid võimelised näiteks Tulimulda või Loomingut lugema, on kõigest sada selliseid, kes on Eestis toimuvaga hästi kursis. Nendest omakorda vaid käputäis, kes on võimelised selle kohta midagi pädevat või huvitavat ütlema-kirjutama…” (lk 18). Eestivenelastele suunatud ajakiri Raduga suleti lugejate puuduse tõttu. Edasi on, nagu ikka, emamaa suurusest või olematusest hoolimata. Küsimus on ainult ajas.

Probleemid loomadega, eriti härgadega muidugi jäävad. Neid aegu, mil “jõuk püsib nüriduses hardas / ja pärg on pärg” tuleb meil demokraatlikus tulevikuski ajuti ette. Sest inimesed jäävad ja loomad ka ning nagu Ilves ise raamatu sissejuhatuses Johannese evangeeliumi toel nendib: “Mõtlemine on ju see, mis meid loomast eristab” (lk 5). Betti Alver pakkugu “Eesti jõudmise” autorile ses teadmises lohutust:

Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,

hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.

Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom

ta vaid varitseb tagasituleku hetke.

(“Suured voogajad”, 1935)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming