Isolatsioonist välja

Rex Osa: „Me oleme siin, sest teie olete hävitanud me kodumaa. Loomulikult tuleb seda hüüdlauset alati selgitada, et eurooplased sellest aru saaksid.“

AINO KORVENSYRJÄ

2015. aasta augustis korraldati Lõuna-Saksamaal Bodeni järve piirkonnas aktsioonipäevad, mille moto oli „Võitlemaks põgenemise põhjustega tuleb peatada relvaeksport“. Nelja päeva jooksul osalesid aktsioonides mitmed rahuorganisatsioonid ja sõjavastased võrgustikud, aga ka organiseerunud põgenike ja migrantide grupid. Kampaania tegi nähtavaks ühenduslülid Saksamaa relvatööstuse ja rändekriisi vahel. Näiteks 2015. aasta esimesel poolel kasvas Saksa relvaekspordi tulu kahekordseks, jõudes 6,6 miljardi euroni. Samal ajavahemikul kahekordistus ka Saksamaale saabunud põgenike arv. Saksamaa on üks suuremaid relvade eksportijaid Euroopa Liidus. Relvatootjana on Saksamaa maailmas kolmandal või neljandal kohal, olenevalt arvutusmeetodist. Euroopa Liidus jõuab kõige enam põgenikke Saksamaale.

Aktsioonipäevadel organiseerisite Bodeni järve piirkonnas meeleavalduse mitmete relvatootjate peakontori ees. Ühtlasi külastasite põgenikelaagreid. Te korraldasite töötubasid, millest üks oli suunatud sotsiaaltöötajatele, vabatahtlikele ja pagulastele. Selle eesmärk oli kritiseerida paternalistlikku ja rassistlikku külalislahkuse ideoloogiat. Räägi palun lähemalt Bodensee kampaania korraldamise motiividest?

Rex Osa on pagulasaktivist.

Erakogu

Valisime Bodeni järve ümbruse, kuna ei teata, et seal on relvatööstuse kontsentratsioonipunkt. Bodensee piirkonna põgenikelaagrid on aga tuntud erakordselt halbade elutingimuste poolest. Kui korraldasime 2013. aastal bussituuri läbi Baden-Württembergi ja Baieri liidumaa, et mobiliseerida põgenikke, siis leidsime Überlingenis ühe iseäranis kohutava põgenikelaagri. Selles laagris olid lapsed ja emad pressitud elama metsa paigutatud konteineritesse. Überlingen on ühtlasi koht, kus asub üks Saksamaa tapvamaid firmasid (Diehl Defence). Kaalukas osa Überlingeni omavalitsuse sissetulekust pärineb relvatööstusest. Me nõudsime juba 2013. aastal Überlingeni laagri sulgemist.

Bodensee kampaaniaga tahtsime tõsta sealse elanikkonna teadlikkust relvatööstuse mõjudest. Kasutasime selleks hüüdlauset „Kes külvab vägivalla instrumente või kuritarvitab teiste maade majandusvõimalusi, toodab põgenikke“. See moto osutus väga tulemuslikuks. Saame siiani sealsetelt inimestelt kirju. Nad kiidavad meid, et tegime nähtavaks Bodensee piirkonna vastutuse rahvusvahelise sundrände eest, mille on põhjustanud sealse relvatööstuse osa Lähis-Ida ja Aafrika sõdades ning relvakonfliktides. Sealsed rahualgatuste esindajad, kellega koostööd tegime, hakkasid samuti paremini mõistma sõjavastase aktivismi ja pagulaste olukorra seoseid. Neid seoseid tunnistatakse avalikkuses väga harva. Pagulasliikumises ei ole säärane kriitika aga sugugi uus. Peale relvaekspordi ja sõjalise interventsiooni põhjustab sundrännet ka majanduslik sekkumine: kui globaalsed korporatsioonid ostavad kokku kogu põllumajandusmaa, on elanikud sunnitud linnadesse kolima. Probleem on selles, et inimesed jäetakse ilma esmastest elatusvahenditest. Näiteks Caravani võrgustikus oleme juba üle kümne aasta kasutanud hüüdlauset „Me oleme siin, sest teie olete hävitanud me kodumaa“. Loomulikult tuleb seda hüüdlauset alati selgitada ja konkretiseerida, et eurooplased sellest aru saaksid. Bodensee kampaaniaga juhtisime tähelepanu, kuidas läänemaailm ja iseäranis Saksamaa toidavad relvaekspordiga meie koduriikides kaost. Saksamaal ei tohiks keegi olla üllatunud, et riiki saabub nii palju põgenikke.

Millised on praegu põgenike protestiliikumise väljakutsed? Millist mõju on sellele avaldanud entusiastlikud vabatahtlikud, keda rändekriis on ärgitanud põgenikke aitama?

Aino Korvensyrjä on migratsiooniuurija ja aktivist.

Erakogu

Võrgustikud nagu Caravan ja Voice on juba 1990. aastate algusest saati lähtunud põhimõttest, et kui tahame oma olukorda muuta, tuleb ületada kultuurilised ja rahvuslikud erinevused ning mõista, mis meid ühendab. 2010. aastal algatasime Caravani võrgustikuga kampaania „Murrame isolatsioonist välja“. Meil läks kaua aega, kuni suutsime põgenikud poliitiliselt aktiveerida ning tänavale tuua, et nad oleksid ühiskonnas nähtavad. Ent kus on nad praegu? Paar aastat tagasi toimus Saksamaal enneolematu põgenike mobiliseerumislaine, mille võtmesündmusteks oli protestimarss Würzburgist Berliini ja sellele järgnenud Oranienplatzi protestilaager (2012–2014). Nüüd on see protestitsükkel lõppenud ja põgenikud on tagasi laagrites. Nad on frustreerunud, nad on kaotanud usu poliitiliste muutuste võimalikkusse. Osaliselt fragmenteerus see liikumine tänu valgete privilegeeritud eurooplaste (toetus)võrgustikele, kes püüdsid põgenikke ära kasutada omaenda projektide nimel. Näiteks kerkisid esile kunsti- ja teatriprojektid, mis hakkasid lõikama omakasu. Paljud sotsiaaltöötajad teenivad põgenikega läbi viidud projektide abil elatist. Mõnedele inimestele on põgenikest saanud sissetuleku teenimise vahend. Paljud pagulasliikumise aktivistid on pettunud praeguse tohutu humanitaarabilaine ja aitamisideoloogia pärast. See niinimetatud külalislahkus põhineb paternalistlikul ideel, et Euroopa on abistaja ja põgenik on ohver: niikaua kui abistaja pakub oma teenuseid, läheb põgenikul hästi, kuid kui abistaja lahkub, siis on põgenik hädas. Oleme sellise mõtteviisi suhtes väga kriitilised. Ja me oleme pettunud, et paljud aitajad keelduvad mõistmast humanitaarabi poliitilist tähendust. On oluline mõista, et inimesed, kes aitavad põgenikke, teevad riigi tööd, kuna riigid ise ei saa või ei taha seda teha. Igasugune poliitilise teadlikkuseta humanitaarabi üksnes taastoodab Euroopa paternalismi. Selline humanitaarabi legitimeerib isolatsiooni, välja­arvamise ning rassilise diskrimineerimise, millel põhineb riiklik pagulaste vastuvõtusüsteem. Tekib küsimus, kui kaua me suudame põgenikke omaenda taskust toetada, vaatamata sellele, et maksame riigile makse? Mitte kuigi kaua. Kogu see külalislahkuse kultuur kukub varsti kokku. Ja põgenikud satuvad tagasi isolatsiooni, kus neid ähvardab väljasaatmine. Humanitaarabi riigi­ideoloogia ei vii meid kuigi kaugele. Ainus lahendus on võidelda rahvusvahelise sundrände algpõhjuste vastu.

Kuidas kommenteerid hiljutisi rassistlikke väljaastumisi Saksamaal? Pean silmas näiteks Pegida liikumist ja üha sagenevaid rünnakuid pagulaste ja põgenikelaagrite vastu?

Oleme aastaid võidelnud võrdsete õiguste nimel. Nüüdseks on selge, et Saksa valitsemiskultuuris ei saa võrdsed õigused kunagi võimalikuks. Sul võib olla Saksa pass, kuid sa ei saa kunagi sakslaseks. Immigratsiooniametnikud ja politseinikud kohtlevad sind näo järgi. See on reaalsus. Saksamaa tänased migratsiooniseadused kannavad natsionaalsotsialistliku ja koloniaalse seadusandluse pärandit. Need seadused põlistavad diskrimineerimismustrid, mis eristavad omad ja võõrad.

Kui ma kõnnin oma perega tänaval, arvavad inimesed, et ma olen põgenik ja heidik. Loomulikult pole neil aimugi, kui kaua ma olen Saksamaal elanud või kas ma maksan siin makse. Kui eurooplased võivad reisida mööda maailma, kuidas ise heaks arvavad, siis miks meie ei või sedasama teha? Tänapäeval ei saa isegi mustanahaline turist turvaliselt Saksamaa tänavatel liikuda, sest inimesed peavad teda põgenikuks. Hirm põgenike ees ei teki inimestes iseenesest, seda hirmu püüab neisse istutada riik.

Soome on hea näide, kuidas valitsus kasutab ära hirmu põgenike ees, et võita heakskiitu kasinusmeetmetele. Ent tegelikult olid need meetmed plaanis juba enne 2015. aasta migratsioonisuve. Samal ajal on põgenikke Soomes siiani võrdlemisi vähe.

Täpselt, see on niimoodi igal pool. Valitsused kihutavad vaesed ja eakad inimesed põgenike ja sisserändajate vastu üles. Kuid vana maksiim „Euroopa eurooplastele“ hakkab ajale jalgu jääma. Vaata, kui palju inimesi Euroopa tänavatel on pärit kusagilt mujalt. Eurooplaste sotsiaalsete privileegide kaitsmisest ei ole kasu. Pigem on nende privileegide kindlustamiseks oluline mõista, mis toimub Euroopast väljaspool. Meie usume, et ainus võimalus sallivuse ja respekti saavutamiseks on inimeste harimine sundrände põhjuste osas. Saksamaa imperialistlik roll maailmapoliitikas on üks teema, millest me räägime. Saksamaa oskab seda rolli väga professionaalselt peita. Nad ei saada sõdureid, vaid raha, tehnilist abi jne. Saksamaa teab, kuidas protsesse mõjutada. Kui lugeda Iraagi sõja aruandeid, siis tuleb välja, et just Saksa salateenistus kaardistas seal kohad, mida pommitada. Te tahate, et läheksime koju? Siis laske meil kodus olla, hoidke oma käed eemal. Mõelge näiteks Dublini määrusele ja Vahemerre uppunud põgenikele: Saksamaa on Dublini süsteemi tšempion, sest asub Euroopa Liidu keskel. Kui migrandid hakkasid Lampedusa saarel randuma, ütles Saksamaa Itaaliale, et see on Itaalia probleem. Alles nüüd, kui Dublini kokkulepe on läbi kukkunud, nõuab Saksamaa üleeuroopalist lahendust. Saksamaa on nagu koer, kes pöördub oma okse juurde tagasi. Ja see kordub tulevikus üha uuesti, sest ükski Saksamaa välja töötatud poliitika ei hakka kunagi toimima. Teekond Euroopasse tehakse üha raskemaks ning hukkunud põgenike arv aina kasvab, kuid inimesed tulevad ka edaspidi Euroopasse. Selle asemel et võtta vastutus, süüdistavad Saksamaa poliitikud smugeldajaid. Niimoodi juhitakse tähelepanu kõrvale asjaolult, et Euroopasse rändamiseks ei ole legaalseid võimalusi.

Tõlkinud Airi Triisberg


Kui arutluse all on Euroopa piirikriisiga seotud kollektiivsed aktsioonid, kaldub avalikkuse tähelepanu keskenduma peaasjalikult hüüdlause „Põgenikud on teretulnud!“ alla koondunud solidaarsusalgatustele või immigratsioonivastastele liikumistele. Põgenikud ise jäävad mõlemal juhul passiivsesse rolli. Neid kujutatakse sageli valitsusorganisatsioonide ja kodanikuühiskonna abi vastuvõtjatena, kellelt oodatakse tänulikkust, või ka ähvardava inimgrupina, kes kujutab endast ohtu rahvusriikide euroopalikule väärtusruumile. Harva käsitletakse põgenikke kui poliitilisi subjekte, kes organiseeruvad oma õiguste nimel.

Vaatamata suhtelisele nähtamatusele avalikus ruumis, on põgenike poliitiline organiseerumine Euroopas olnud 1980. aastatest järjepidev nähtus. Põgenikud on sageli korraldanud näiteks spontaanseid ja lühiajalisi proteste põgenikelaagrites valitsevate ebainimlike elamistingimuste ja väljasaatmiste vastu. Tihti kuuluvad protestivormide hulka näljastreigid ja kiriku­asüül. Mitmetes Euroopa riikides on põgenikud organiseerunud poliitilistesse võrgustikesse, mis võimaldavad järjekindlat tegutsemist.

Eestist vaadates võib tunduda, et põgenikud said Euroopas põletavaks probleemiks 2015. aasta migratsioonisuve tagajärjel. Seevastu pagulasliikumise lähiajaloo perspektiivist tõuseb võtmeaastana esile hoopis 2012, kui mitmes Euroopa riigis sai põgenike poliitiline organiseerumine sisse uue hoo.

Rex Osa on pagulasaktivist. Ta põgenes 2005. aastal Nigeeriast poliitilistel põhjustel Saksamaale. Praegu elab ta Stuttgardis ja on viimase kümne aasta jooksul olnud aktiivne mitmetes poliitilistes võrgustikes, nagu The Voice Refugee Forum ja Caravan for the Rights of Refugees and Migrants. 2010. aastal kaasalgatas ta võrgustiku Refugees for Refugees, mille abil jõustatakse ja mobiliseeritakse põgenikke. Võrgustik nõustab põgenikke, pakub neile abi asüüliprotsessis ning teeb laiemat haridus- ja teavitustööd pagulusega seotud teemadel, tuues põgenike hääle avalikku ruumi.

Aino Korvensyrjä on migratsiooniuurija ja aktivist. Ta elab Berliinis ja Helsingis. Soomes osaleb ta Vaba Liikumise võrgustiku tegevuses ning annab välja kakskeelset ajakirja Signal. Writings on the Freedom of Movement. Ka siinne intervjuu on ilmunud selles ajakirjas.

27. septembril külastavad Rex Osa ja Aino Korvensyrjä Tallinna ja peavad ettekande Ülase sotsiaalkeskuses. Nad tutvustavad põgenike poliitilisi liikumisi, mis on viimase viie aasta jooksul koondunud Euroopas ning iseäranis Saksamaal ja Soomes.

AIRI TRIISBERG

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming