Ise tehtud – hästi tehtud

Lea Tormis

Ehk polegi kaduvik päris kaduv?  

Balletiraamatu koostajad Aime Leis ja Ülle Ulla laval:

Liblikas – Aime Leis, Poiss – Jüri Lass  (“Poiss ja liblikas”, 1964. a Estonias).

 

Candelas – Ülle Ulla, Carmelo – Endrik Kerge (“Suur võlur armastus”, 1964. a Estonias).

2 X REPRO

 

 

Ballett sajandivanuses “Estonias”. Koostanud Aime Leis ja Ülle Ulla, toimetanud Reet Neimar. Kujundanud Kersti Tormis.  

Eesti Teatriliit, 2006. 504 lk.

 

 

Õrn-õhulised baleriinid on igas mõttes kaaluka raamatu kokku pannud. Lugeda-vaadata tuleb seda laua taga, voodis pikutades või süles hoides sirvida läheb raskeks. Tumepruun soliidne köide mõjub, tänu kaanefotole, ometi romantiliselt eleegilisena. Sobib elegantseks kinkeraamatuks. Küllap leidub neid, kes lehitsevad seda ainult esteetilise elamuse pärast või ka lihtsalt ajaviite-silmailuks. Nagu teisigi, kes peavad balletti üldse, ju siis ka albumit ajast-arust ilulemiseks. Parimal juhul – “võluvaks totruseks”, nagu XIX-XX sajandi vahetusel  arvati (mitte päris põhjendamatult). Igale oma. Muidugi võib fotosid ju ka Internetti üles riputada, aga albumitervikut see ei asendaks.

Tegelikult on see lihtsalt Estonia balleti ajalugu piltides ja nii ma teda vaatlengi. Teatriajaloolase pilguga. Foto-, kujundus- ja trükitehnilist spetsiifikat arvustagu teadjamad.

Ülevaatlik pildijada on koostatud valdavalt kronoloogilisel põhimõttel. Ja see loob illusiooni, nagu vaataksid tantsuloo kujunemisprotsessi järjest pealt. Need vanemad fotod, mulle läbinisti tuttavad, on vist arvutitöötlusega hulga “loetavamaks” saanud. Võib jälgida, kuis aasta-aastalt teisenevad kostüümimaterjalid, balletitrikood, isegi varvaskingade olek. Ka kõige traditsioonilisemad, akadeemilise püsirepertuaari kaharad balletiseelikud (tutu ehk patška) pole päris sarnased raamatu alguse ja lõpupoole piltidel. Teater, isegi õhuline ballett, on ju peale muu ka nii konkreetselt tegelik. Ta kunst sünnibki tolle materiaalse substantsi ületamisel! Ja imelikul kombel jääb nii selle kunsti ajalikust kui ajatust poolusest midagi ka fotole!

 

Kiiremini, kõrgemale, tugevamalt?

 

Võib jälgida stiilimuutusi lavapildis, poosides, kätehoius jne. Muutub nii-öelda olustikulähedasema kaasajaballeti lavalise stiliseerituse laad ja aste (kui võrrelda nõukogulikku draamaballetti lk 104-105 näiteks 60ndate või ka uue aastatuhande kaasaegsusemõistega, mis fotodel peegeldub). Albumist saab jälgida, millal sai üleni kehale liibuv, isegi alastiolekut imiteeriv täistrikoo meil aktsepteeritavaks balletikostüümiks. Või mis ajast umbes võimaldab fototehnika areng (ja fotograafi oskus) pildistada koreograafiat tantsijate liikumise pealt, tantsudünaamikat tabades. Ühtlasi küsida, kas see peaks edaspidi välistama kunagi ainumõeldava poseeritud foto, mis võimaldab ju õige poosi, rakursi, näoilme kinnipüüdmist paremini, jääb aga staatiliseks?

Vaadakem eri aastate fotosid balletitrupist (raamatu lõpus). Veel kuni 1980ndani on osalejad üles seatud range soliidsusega, traditsiooniliselt. Millistest mentaliteedimuutustest räägivad viimaste aastate grupipildid? On see stiilimuutus  sisuline või lihtsalt üldise meediareklaami tavaposeeringutest mõjutatud?

Albumi fotodelt ilmneb aeg-ajalt, kuidas üldine tehnikaprogress on avardanud ka balleti lavakujunduse, kostüümi, valgusrežii jms kunstilisi võimalusi. Samuti on adutav ka klassikalise balletitehnika areng meie lavadel. Teadagi on nii muu ilma kui meie kunagiste balletitähtede tantsutehnilise taseme tänapäeva paljud konkurentsivõitluses karastunud tavasolistidki juba ületanud. Kiiremini, kõrgemale, tugevamalt? Kuid ballett pole siiski spordivõistlus (või ehk on sel juhul, kui tehnika pole enam vahend, eesmärk?). Ajalugu nimetab tippudena ikkagi neid, kes omas ajas said tähendusrikkaks eeskätt kordumatu isikupära, isiksusliku kiirguse ja väljendusjõu poolest. Nii eristuvad, minu meelest, ka meie tähed selles albumis. Loodetavasti ka uute põlvkondade jaoks, kel enam mälupilti elavast esitusest pole? Öeldakse vahel, et meediaajastu olevat nivelleerinud isiksused, kõik uuemad artistid  mõjuvat koopiate või kloonidena. Lootkem siiski, ehk näitab lähitulevik vastupidist. Kui just kõik siinsed isiksusehakatised välisteatritesse ei haju!

 

Objektiivne ja tasakaalustatud valik

 

Koostajad on olnud ülinõudlikud fotodel jäädvustatud pooside täpsuse  ja ilmekuse asjus – see on teinud valiku neile veel keerulisemaks ja töömahukamaks. Ometi on kõik lavastused esindatud, samuti tähtsamad osatäitjad (neid on enamasti ju mitu koosseisu). Olemasoleva materjali piirides on tehtud minu meelest nii objektiivne ja tasakaalustatud valik kui võimalik. Seejuures on album visuaalselt nauditav (kuigi paratamatult tuleb ette ka mõni “üleasustatud” lehekülg). Fotod, ka värvifotoaegsed, on ühtlaselt stiilsesse pruuni koloriiti viidud. See rõhutab järjepidevust muutuvas ajas.

Vähemalt kaheksat aastakümmet haarava mahu puhul on kogu pildijadale optimaalse liigenduspõhimõtte leidmine juba omaette probleem. On valitud peaballettmeistrite järgnevusest lähtuv ülesehitus, mis tundub mullegi sobivaimana. Koos külaliskoreograafide loomingu näitamisega toob see kaasa küll üksikuid kronoloogilise kulgemise katkestusi, ajalisi edasi-tagasihüppeid. Aga see on balletirepertuaari iseloomu, eriti koreograafiaklassika korduvate taastulekute puhul vist paratamatu. Üldpildi arenguloogika on sellele vaatamata säilinud.

Hakkab silma, et Estonia kunagistest juhtsolistidest autorid on igati püüdnud vältida võimalikke subjektiivsuse-süüdistusi, põhimõtteliselt lähtuda ainult piltide ja faktide dokumentaalsusest, balleti visuaalsest küljest. Fotod kõnelgu ise, kui vaataja süveneda oskab. Koostajad ei ava, rõhuta ega kommenteeri oma sümpaatiaid või antipaatiaid. Ei repertuaarisuundumuste, eriala terminoloogia, esteetika, tantsulaadide või koolkondade asjus. Ammugi mitte oma suhet ballettmeistritesse või kolleegidesse.

 

Balleti suveräänne areng kutselises teatrisajandis

 

Ka napp eessõna “Balleti areng maailmas ja meil” piirdub hädavajaliku lühiteabega; peamiselt meil toimunu kohta, antud üsna neutraalselt, minimaalse ajataustaga ja poliitikaväliselt. Nagu koostajate saatesõnas öeldud: näidatakse balleti suveräänset arengut meie kutselises teatrisajandis. Selles on sihipärase objektiivsuse loogikat. Väitis ju Aime Leis ühes intervjuus pealegi, et ajastu ideoloogilised tõmbetuuled tantsijaid ei puudutanud ega mõjutanud. Ma ei oleks selles küll sama kindel. Aga minu vaatepunkt ja kogemus on olnud teine ja teatrisiseste asjaosalistega ma vaielda ei saa. Ning ainese üliküllus nõuab ranget piiritletust. Sõnalist analüüsi siia palju ei mahukski.

Ballett kui endassesulgunud, abstraheeritud maailm – eks seda ole ikka ette heidetud? Nii lihtne see ka pole. Esmamulje albumist ütleb, et lavailma ajastuliselt muutuvaid puutepunkte välisilmaga peegeldab see kommenteerimata pildikõne omajagu ikkagi, aastaarvud leheäärtel toeks.

Ajalooraamatuks teeb albumi ka suur hulk kokku koondatud ning läbi töötatud (ja ülipõhjaliku toimetaja, Reet Neimari täpsustatud) faktoloogiat. Repertuaari-, trupikoosseisude, isikunimekirjad. Mõni silma hakanud pisipuudus või -vaieldavus ei vääri nimetamistki, teades säilinud allikate lünklikkust ja raskesti leitavust.

Seda teatripraktikute suurt tööd ära kasutades peaks nüüd mõnel nooremal tantsu-uurijal olema ometi kergem jätkata seni ikka poolikut sõnalist ülevaadet meie tantsu-balletiteatrist?

Teatriaasta on alanud ja kuuldavasti ka jätkub tõhusate uute teatriraamatute saatel. Ehk polegi kaduvik päris kaduv? Tuleb luuletajat uskuda: olnu ei hävi, kui mälu ei kao.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming