Iraan ja globaalne tuumaõiglus

Ahto Lobjakas

Tegemist on osaga suuremast probleemipuntrast, kus haakuvad globaalsed jõujooned.  

Kaalul on pool sajandit üsna rahuldavalt toiminud tuumarelvade leviku vastase süsteemi tulevik, kesksed rahvusvahelise õiguse printsiibid, Lääne suhted muu maailmaga, Lähis-Ida stabiilsus jpm. Ennustamatuks jokkeriks on võimalik USA-Iraani konflikt, kas tuumarelvaga või ilma.  Lisaks on tegemist tiigliga, kus muu hulgas vormitakse globaalse jõuneliku USA, ELi, Hiina ja Venemaa suhete tulevikku.

Keskne on küsimus, kas Iraanil on õigus iseseisvale tuumatsüklile – uraani rikastamisele – või mitte. Teheran ütleb, et rahumeelne tuumaenergia on iga riigi võõrandamatu õigus, vastasel juhul oleks tegemist ”tuuma-apartheidiga”. USA ning Iisrael aga on kindlad, et rikastamissoovi eesmärk on tuumarelva ehitamine. EL on üritanud pooli lepitada, kuid suutmata ringist ruutu teha on nüüd asunud USA selja taha.

Peamiselt EL-3 (Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa) diplomaatilise tööga otsustas Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) juhatus eelmisel nädalal, et Iraan on rikkunud 1968. aasta tuumarelva leviku tõkestamise leppe (NPT) tingimusi, kuna alustas augustis taas uraanimaagi töötlemist uraantetra­fluoriidgaasiks. IAEA otsusega edastatakse asi ÜRO julgeolekunõukogule, konkreetse tähtajaga viivitatakse IAEA juhatuse kohtumiseni novembris, seni on võimalik (üha ebatõenäolisem) diplomaatiline lahendus.

Iraan raiub, et pole NPT sätteid rikkunud (Iraan liitus leppega tuumarelva mitte omava riigina 1970). Tõsi, ütleb Teheran, 2002. aastal osa tuumategevusest varjati, kuid seda rahvusvahelise usaldamatuse õhkkonna tõttu, mis järgnes 1979. aasta islamirevolutsioonile. Teherani argumentatsioon taandub NPT leppe artiklile IV, mis annab lepinguosalistele “võõrandamatu õiguse arendada teaduslikku uurimistööd ning tuumaenergia tootmist ja kasutamist”.

USA, kes on kaua püüdnud Iraani ÜRO julgeolekunõukogu ette tarida, on praegu hõivatud orkaanide, Iraagi ja naftahindadega. Väga kiiret tal pole, muu hulgas kalkuleeritakse, et ÜRO sanktsioonid (kui Venemaa ja Hiina neid ei vetosta) tähendaksid naftaembargot, mis omakorda tõstaks veelgi nafta hinda. Washingtoni eelistus on siiski selge. Iraan olevat püüdnud osa oma tuumaprogrammist peita, kuni 2002. aastal avastati USA satelliitfotodelt dissidentide vihjete järgi kahtlasi rajatisi. Samuti viidatakse uraani rikastamisjälgede leidmisele IAEA poolt Iraani tuumaaparatuuril. Küsitakse, miks suurte gaasi- ja naftavarudega riik tuumaenergiat üldse taotleb?

Veel äärmuslikumal positsioonil on Iisrael, kes usub, et Iraani ülim eesmärk on juudiriik tuumarelvaga hävitada. Tel Aviv on korra juba ette võtnud heidutusrünnaku Iraagi vastu (1981. aastal hävitati Osiraki tuumareaktor) ja pole vähimatki garantiid, et sama ei võidaks proovida Iraani vastu. USAs sellise võimalusega arvestatakse.

Kogu Iraani poliitiline eliit on tuumaenergiat pooldaval seisukohal. Põhihoiak poleks muutunud, kui 17. juulil oleks Mahmoud Ahmadinejadi asemel presidendiks valitud “mõõduka” reputatsiooniga Akbar Hashem Rafsanjani. Tegemist on rahvusliku uhkusega. Asjaolu, et vastamisi ollakse USAga, üksnes tõstab panuseid. USA võiks Iraani lepitada garantiide ja suhete normaliseerimisega, aga Washington pole võimeline Teheraniga otse suhtlemagi. Senini pole üle saadud Teherani saatkonna piiramisest  aastatel 1979 – 1981.

Iraani aitab Venemaa ja Hiina vaikne tugi. Eelmise aasta sügisel torkas Peking läbi USA kahepoolsete sanktsioonide mulli, sõlmides Teheraniga lepingu 100 miljardi dollari eest maagaasi ostmiseks.

Venelaste abiga on valminud esimene Bushehri kompleksi kahest tuumareaktorist. Sel aastal allkirjastasid Venemaa ja Iraan leppe Bushehri tuumakütusega varustamiseks, kusjuures Moskva saab tagasi kasutatud kütusevardad (neist saaks relvaklassi plutooniumi). Viimastel kuudel on koostöö sumbunud, kuid Moskva poliitiline tugi on säilinud – Venemaa ei soovi Iraani ÜRO julgeolekunõukogusse saata.

Iraanile oli oluline võit IAEA peadirektori Mohamed El Baradei septembriraport, kus nenditi, et kahe aasta eest Iraanis tuvastatud kõrgelt rikastatud (relvaklassi) uraani jäljed pärinesid Pakistanist.

Vahemärkuseks: Iraanist sai eelmisel aastal kümnes riik, kus on toodetud uraanimaagist uraanheksafluoriidgaasi (UF6), kuid pole teada, et seal oleks jõutud UF6 rikastamiseni tuumakütuseks, milleks on vaja vähemalt 90% või üle selle puhast uraani (vrd energiatootmiseks 3,5 – 4%). Uraanimaak on, muide, Iraanil endal olemas.

Iraan on öelnud, et lepib range rahvusvahelise järelevalvega. Tänaseks taasalustatud uraanheksafluoriidi tootmine toimubki IAEA pilgu all.  USA kahtlustab, et Iraani tsiviilprogramm on tuumarelva loomise kattevari. Infrastruktuur, reaktorid, kaadri väljaõpe on sisuliselt samad nii rahu- kui sõjaotstarbelise programmi puhul. Ükski monitooringurežiim pole absoluutselt tõhus.

Lisaks jääb võimalus, et Iraan arendab tuumaprogrammi IAEA raames nii kaugele kui võimalik ja lahkub siis NPTst, et seejärel luua tuumarelv juba lepet rikkumata. NPTst lahkumisest on vajalik lihtsalt ÜRO julgeolekunõukogule kolm kuud ette teatada. Põhja-Korea on leppest nii juba loobunud.

Ka ei usalda USA IAEAd. Sel aastal üritas Washington näiteks pikalt tõkestada egiptlasest El Baradei tagasivalimist organisatsiooni juhiks.

Iraani argumentatsiooni loogika ei jää tugevuselt alla USA kahtlustele. NPT liikmena ei saa keelata Iraanile rahuotstarbelist tuumaenergiat. Tõendeid NPT tingimuste rikkumise kohta pole. Teisi regiooni riike ei peata tuumarelva loomast miski. Iisraeli tuumarelv on avalik saladus, aga riik ei kuulu NPTsse. Sama kehtib India ja Pakistani kohta.

USA tahaks ilmselt NPT leppe artikli IV üldse tühistada. See pole aga vastuvõetav 116-riigilisele mõjukale mitteühinenud riikide blokile, kuhu kuuluvad ka India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Indoneesia.

Tuumariikide ja teiste konfliktipotentsiaal jääb. Ei USA ega teised tuumariigid pane mikski NPT leppe paragrahvi VI, mis kohustab neid tuumadesarmeerimisele. USA näiteks töötab selle asemel oma tuumarelvade kaasajastamise kallal. Mais avaldasid Iirimaa, Brasiilia, Uus-Meremaa, Egiptuse, Mehhiko, Lõuna-Aafrika ja Rootsi välisministrid International Herald Tribune’is kirja, kus osutasid, et parim viis tuumarelva leviku tõkestamiseks on relvad hävitada. “Mida pole olemas, see ei saa levida,” oli artikli pealkiri.

Mis saab edasi, on igaühe oletada. Parim viis asjale läheneda on teha seda perspektiivitundega. Proliferatsioonitrend on pöördumatu. USA võib Iraani sõjaga võib-olla põlvili suruda, kuid tehnoloogia areneb ja tema levikule kätt ette panna ei saa. Seda näitas Põhja-Korea, näitas Pakistan ja ilmselt näitab ka Iraan. Järjekorras seisavad Süüria, Egiptus, Alžeeria ja teab kes veel.

Ainus (pool)lahendus saab olla protsessi ohjeldamine. Ainus mõistlik viis seda teha on moderniseerida NPT. See aga nõuab järeleandmisi ja head tahet praegustelt tuumariikidelt. Komplikatsioonid on garanteeritud ning arenguteed ennustamatud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming