Intsident ja pretsedent

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Selsamal kaunil teisipäeval, kui parteipoliitiline süsteem oli hommik otsa teeselnud rahvakogu otsuste ja presidendi sõnumi tõsiseltvõtmist, avaldas ta, et tegelikult pole karavani jaoks miski muutunud, kui paiskas välja teate kavatsusest kinnitada ekspeaminister Mart Laar keskpanga nõukogu siiamaani poliitiliselt neutraalseks peetud ametikohale. Muidugi võin ma kõigi asjas osalenud subjektide tagamõtete osas eksida, kuid poliitiline elu käib nagu Pirandellol – on nii, nagu meile näib. Avaliku mulje võimalikku ekslikkust vähendavad põhiseaduse piirid. Presidendil on formaalne kohus ja õigus keskpanga nõukogu esimehe kandidatuur parlamendile üles seada. Tegelikku valikut tal aga ei ole, sest valitsuskoalitsioon on talle ette teada andnud, et ainuke parlamendis läbi minev kandidaat on koalitsioonis juba kokku lepitud. President on küll teist ametiaega postil ja parlamendilt pole tal enam midagi saada. Seega poleks tal ka midagi kaotada ja teoreetiliselt tuleks kõne alla koalitsiooni tahtega vastuollu minek. Tingimusel, et tal on parem kandidaat. Ja selles ongi asi. Teda seob ju ka isiklik vastutus selle ees, keda ta esitab. President peaks sellele, keda värbab, ausalt ütlema, milline on läbimineku šanss (olematu). Teiseks, see, kelle ta poliitilise kokkuleppe alternatiivina välja käib, peaks ju olema ühiskonnas tunnustatud majandustegelane – ja miks mõni selline peaks nõustuma parlamendi ees komejanti tegema?! Isegi kui ta oma olematutest võimalustest ei saaks teada presidendilt, informeeriksid parteid teda tingimata ning mõjutaksid mitte kandideerima. Seega, isegi kui president seda väga tahaks, poleks tal märkimisväärseid võimalusi parteide tahet väärata ja teist kandidaati leida. Valitsuserakondadele teeb asja eriti meeldivmugavaks see, et näiliselt on inetu poliitilise hukkamise algataja president, mitte tagatubade kombinaatorid. Avalikus valguses saavad parteitegelased näidata presidendi sunnitud pakkumist kui midagi, mida ei ole sünnis tagasi lükata, kuigi ...

Vaade Kadriorust panganõukogu esimehe ametikoha täitmisele on seega sundseis, mitte vaba tahe. Toompealt paistab sündmus sootuks teistsugusena. Mitmesugusena. Res Publica politikaane IRLis kihutab tagant vajadus Mart Laar viimaks ometi poliitilisest elust kõrvaldada, saada lõplik ja täielik revanš selle alanduse eest, mida endast kujutas 2006. aastal Isamaaliidu rüppe tagasipalumine, kui ometigi oli alles neli aastat varem sellesama „hääbuva seltskonna” vastu edukalt revolutsiooni tehtud. Tõsi, hoolimata ka Laari viimaste aastate sobitamisest ja pingutustest on vanad isamaalased erakonnast vähemasti mõttes niikuinii loobunud, erakonnas aktiivsest tegevusest taandunud või koguni lahkunud.

Küllap IRLi iluplaneerijad on ka sellega arvestanud, et uudis Laari „ärapaigutamisest” tõmbab tähelepanu Juhan Partsi ja Ken-Marti Vaheri päevast päeva jätkuvalt käkiküpsetamiselt. Kuid nagu ikka, osutub taktikaline võit nüüdki lõpuks strateegiliseks kaotuseks. Kuidas IRLi noored mehed ka ei seletaks, et nad vanade kommunistide juhitavatest erakondadest üliväga erinevad, publikut see ei veena. Käitumispraktika järgi paneb elektoraat nad samasse patta konkurentidega, kellest just puhtuse ja aususe osas on aastaid üritatud eristuda. Laari edutamisega kõrvaldamise aktsioon näeb ju välja täpselt selline, nagu seda NLKP omal ajal, Kesk- ja Reformierakond nüüd aastaid omadega on viljelnud. Niisiis, vahet pole.

Vaoshoitud rahuloluga saab käimasolevat sündmust nautida ka peaministri erakond, kelle suhtekorralduslik eesmärk läbi viimase aasta on olnud näidata, et kui nemad ongi pattude poolest mustemad kui öö, siis on seda ka kõik teised. Kuna puhtaid polegi ja et muud tingimused on võrdsed, siis järelikult peab valija ikka valima Reformierakonna kui pädevate ja pragmaatiliste juhtide seltskonna. Kui mina olen porine, peavad porised olema kõik, kõlab madalaima ühisnimetaja peale mängija juhtmõte. Peale muu on IRLi Laarist vabastamine võimalik ainult Reformierakonna häältega. Seega jääb koalitsiooni väiksem vend suuremale mingi teene võlgu. Kas on see mingi siduv kohustus järgmise olulise ametikoha täitmisel, mingitest pretensioonidest loobumine või midagi muud, näitab aeg järgmiste riigikogu valimisteni.

Ka riigikogu opositsioonierakondadel on raske hoiduda kiusatusest näidata Laari nimetamist kui korruptiivse ringkäenduse kõrgpilotaaži ja selle kaudu õigustada nurjatusi Tallinna linnavõimu mehitamisel (Keskerakond). Kuniks sotsiaaldemokraatidel on vaja oma eksliikmest presidendi mõttelist soosingut, hoiavad nood ehk tagaplaanile.

Kui küsimus oleks ainult vajaduses Mart Laarile väljaspool riigikogu mingi sissetulek tekitada (Jaan Männik teenis keskpanga nõukogu esimehena aastas umbes 20 000 eurot bruto), siis poleks ju Reformierakonnal raske olnud ajada parlamendist läbi veel üks personaalpensioni seadus, nagu seda alles äsja tehti oma liikme Rait Maruste puhul. Aga ei, see oleks lihtne ja sirgjooneline ega ärataks tõenäoliselt isegi suuremat avalikku pahameelt, pealegi oskavad ju kõik südamega inimesed arvestada ka halva õnne ja ekspeaministri keskmisest kehvema tervisliku seisukorraga. Reformierakonna meelest aga seisneb tõeline võim selles, kui otsusega kaasneb ka võimalus kellegi peal tallata, kedagi alandada.

Keskpanga nõukogu esimehe koha „poliitilisse sfääri” toomisega pilastasid koalitsioonierakonnad korraga mitut põhiseaduslikku väärtust ja institutsiooni, kahjustades ühtlasi ka Eesti riikluse arengus teenekat isikut ennast. Ametikohtade ja sinekuuride kaardimaja sai järjekordse kihi juurde, ühtaegu suurenes aga ka selle majakese kokkukukkumise tõenäosus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming