Internetist, ühiskonnast ja noortest

Anni Oja

Täiskasvanutele pakub ikka huvi, mida noored seal Internetis teevad ja üleüldse – mis seal toimub? Nagu aeg-ajalt ajalehtedest lugeda saab, paistavad päris paljud arvamusliidrid sel teemal sõna võtvat. Väike otsing uudiste arhiivides andis muu hulgas teada, et noored Internetis kindlasti ropendavad, samuti eksponeerivad noored naisisikud end ebasobivates poosides, riideid on neil liiga vähe, tingimata vaatavad noored netipornot ja üldse mõjuvad Internetis leiduvad roppused neile äärmiselt halvasti. See kokkuvõte on nüüd väheke ühekülgne, tõe huvides tuleb märkida, et jätsin välja meediauurijate märksa pädevamad andmed. Ometi annavad eelnimetatud väited aimu mõningatest levinud hinnangutest noorte Interneti-kasutusele. Peatume korraks küsimusel, mis see Internet ikkagi on. Küsisin seda Internetilt endalt ehk tegin Google’i otsimootoris fraasipäringu „Internet kui”. Juba esimesed mõnikümmend vastust andsid selliseid võrdlusi: Internet kui neurovõrk, põhiõigus, meedia, infoprügikast, õppevahend, reklaamikanal, turunduslik võimalus, aken maailma, andmebaas, turunduskeskkond, pärimuse kandja, infokeskkond, teabeallikas, enesemääramise metafoor, inimestevaheline infovõrk, konstruktiivne müüt. Hoolikalt lugedes leiab siit nii mõndagi, mille üle mõtiskleda. Muidugi on need infokillukesed kontekstist välja rebitud, ent sellegipoolest leidub siin köitvaid nüansse, kas või see: „Internet kui konstruktiivne müüt”.

Ise lisaksin siia võrdluse „Internet kui rahva hääl”, kuigi säärast tulemust Google kahjuks veel ei pakkunud (ehk täidab mu artikkel veebi jõudnuna sellegi lünga). Miks just „rahva hääl”?

 

Põgus põige Interneti ajalukku

Internet on alguse saanud militaarsetest eesmärkidest ja võidurelvastumisega kaasnenud rasvasest rahastamisest. Tuumapommi ja maamiinidega samale skaalale asetatuna ongi see ehk üks inimsõbralikumaid sõjanduse resultaate? Esialgu ei olnud arvutivõrgul kui kontseptsioonil küll inimsuhtlusega suuremat pistmist. Arvutitevaheline infovahetus oli kavandatud sõjalise info või teadustulemuste vahetamiseks. Liiatigi olid arvutid toona pigem heinaküüni mõõtu ja andmeedastus käis tänapäevaga võrreldes üliaeglaselt, niisiis ei paistnud see kuigi mugava kommunikatsioonikanalina. Seadmed on aga läinud aina pisemaks ja odavamaks, andmevahetus kiiremaks, ning ühel heal päeval ületas inimliku virtuaalsuhtluse maht ametlike materjalide saatmise oma. Tasapisi tekkisid ja said tuntuks e-post, teadetetahvlid, veeb, jututoad ja virtuaalmängud, foorumid ja palju muud. Virtuaalruum hakkas täituma nii ametlike kui ka inimlike infokogumitega.

Kuni materjalide maht oli väike, suudeti see esitada korrastatud kujul: tekkisid linkide kataloogid, mida sai teemade kaupa sirvida. Ühel hetkel oli aga veebilehtede hulk nii suureks kasvanud, et sellise üldkataloogi pidamine ei olnud enam võimalik. Lingikogude asemele astusid otsimootorid. Muide, keegi ei tea enam täpselt, kui palju neid veebilehti ikkagi on. 2007. aasta kohta väidavad eri allikad, et lehti on mõnesaja miljoni ja paarikümne miljardi vahel.

Sellises infouputuses pole just lihtne orienteeruda. Otsimootoritel on oma valemid, mille järgi lehti otsingu tulemustes järjestatakse, aga teaduslikku ja isiklikku teksti need ei erista. Nii on faktid ja hinnangud vägisi ühte sulatuskatlasse sattunud, peegeldades korraga asjade mitmetahulist olemust: seda, mis need on, ja seda, kuidas need paistavad, rääkimata arvamuste ja hinnangute rikkalikust paljususest.

Häda on selles, et kõigile selline arvamuste ja hinnangute paljusus ei meeldi. Eriti see, et ka teistsuguse mõtlemisega inimestel on võimalus oma arvamust avalikult välja öelda. Internet on üks tore keskkond, mis ei toeta kuigivõrd „my way or no way” („minu moodi või üldse mitte”) tüüpi mõtlemist, tsensuuri, ilustatud reaalsust. Kõigil on võimalus sõna sekka öelda, oma versioon esitada – võimalused on võrdsed, nii tõe esitamiseks kui võltsimiseks. Seda, mida teeb üks, saab teha ka teine. Seda, mida üks väidab, saab teine ümber lükata ja kõik ülejäänud nii vaadata kui kommenteerida. Tõeline rahva hääl!

Teatavas vanuserühmas saab arvuti ja mobiiltelefoni vahendusel teha juba peaaegu kõike: laenu võtta, endist kallimat tööpostilt lahti kangutada, uut kallimat ja uut tööd otsida, korraks end tõelise neegrikuninga pärijana tunda, poliitpropagandat teha, lapse hindeid vaadata, teistega sõimelda. Nagu ikka, on siin ka oma prototüübid kerged tekkima: igaüks, kes piisava agarusega Eesti meediat jälgib ja vastavate keskkondadega ise süvitsi kursis ei ole, võib varem või hiljem kinnitada, et „perekoolis käib kanakari” (www.perekool.ee, foorum lapseootel naistele, värsketele emadele ja muidu pereinimestele), „reit tuleks kinni panna, sest teismelised kirjutavad seal roppusi” (www.rate.ee, noorte tutvumis- ja suhtlusportaal), „n. saidil tuleks kommentaarid keelata, sest seal ropendatakse” ja nii edasi.

 

Peegel pole süüdi, kui nägu ei meeldiInternet on vist üks hirmus asi? Kuigi… kes otsib, see leiab. Kui Internetist otsida sõimu ja vihkamist, siis kindlasti seda ka leiab. Kui otsida pornograafiat – palun väga, igale maitsele! Ajakirjas Time (31. X 2007, „Facebook: More Popular Than Porn”) tuuakse muide ära, et netiporno vaatamine on USAs paari aastaga vähenenud pea kolmandiku võrra ja pigem tegelevad sellega üle 25aastased netihuvilised, nooremaid huvitavad hoopis suhtlussaidid.

Ja mis võiks siis olla üks ilus ettekääne Interneti tsenseerimise nõudmiseks riigis, kus diktatuuri ja sellest tulenevat võrgu filtreerimist ei ole? Muidugi noored! Noored võivad Internetis näha asju, mis nad ära rikub ja valele teele viib.

Sellist väidet kuuldes hämmastun alati: kas väite esitaja pole kunagi telekast Eesti kommertskanaleid vaadanud? Päevast päeva näidatakse sugereerivaid reklaame, mis püüavad meid veenda alkoholi soetama ja tarbima; lisaks võime pea igas seriaalis ja filmis näha vähem või rohkem tsenseeritud soojätkamist ning rikastada oma obstsöönsete sõnade tagavara mõningate tõsielusarjade ja elu pahupoolt tutvustavate saadete abil. Rääkimata agressiivsetest kiirlaenupakkumistest, mida võiks peaaegu nimetada noorsoovastaseks kuritegevuseks. Kas oleme siis kõik juba nii pimedalt väreleva ekraani mõju all, et ei oska seda enam teadvustada, või tundub Interneti tsenseerimine lihtsam?

See selleks. Õnneks meil Internetti märkimisväärselt ei kontrollita ja ega see palju aitakski. Miks? Aga seepärast, et Internet on ja jääb vabaks meediaks. Keelamine ei paranda midagi ega kedagi. Harida tuleks hoopis Interneti kasutajaid, et nad oskaksid teavet kriitiliselt analüüsida, tunneksid võrgus leiduvaid ohtusid, suudaksid end selgelt väljendada ja oleksid võimelised ka teisi arvamusi aktsepteerima. (Need punktid käivad muide kõigi, mitte ainult noorte kohta.)

Internetis võiks patupesa asemel näha hoopis ühiskonna peeglit. Seal saab kuuldavaks kõigi hääl, isegi kui mõne hääle puhul tahaks kõrvad täis toppida: „Need-ja-need ahju! Kõik venelased/eestlased/soomlased/seksuaalvähemused jne on sellised-ja-sellised! … (vali sobiv nimi) on … [tsenseeritud]! Eelneva kommentaari autor on … [tsenseeritud] ja võiks minna … [tsenseeritud]!”. Säärased tekstikatked on tuttavad igale aktiivsemale veebikommentaaride lugejale. Vahest on mõni ka ise sellise arvamusavalduse veebi jäädvustanud? Neil kommentaaridel on autor, need on kirja pannud päris inimesed. Võib-olla koguni meie naabrid, kolleegid, sugulased, sõbrad? Internetis on ruumi kõigile. Kasulik on kursis olla, mida inimesed tegelikult mõtlevad, kui neid ei piira argisuhtluse sotsiaalsed piirangud. Nii võib politseiametnik hetkeks juriidilise korrektsuse unustada ja kohaliku vähemusrahvuse esindaja veebipäevikusse sõimukommentaare kirjutada või õpilane oma õpetaja töömeetodeid kritiseerida.

 

Mitte ainult sõim ja pornograafia

Aga kui otsida hoopis mõttesügavust, südamlikkust, hoolimist? Ja teha seda noorte suhtluskeskkonnas, kurikuulsas rate.ee-s? Kui palju üks täiskasvanu üldse tänapäeva noorte mõttemaailmast teab? Targad vanemad räägivad oma lastega, head õpetajad vestlevad oma õpilastega, emakeeleõpetajad loevad laste kirjandeid – aga edasi? Mida me teame noorte hirmudest, muredest, neile tähtsatest teemadest?

Üks 15aastane tüdruk on rate.ee-s kirjutanud nõnda: „Kas mulle ainult tundub või see ongi nii, et noored vajavad pidevat kindluse olemasolu tunnet või pidevat meeldetuletust, et keegi neid ikka armastab? Noorte enesehinnang on niivõrd palju langenud. Kahju lausa! Ja kõik need inimesed arvavad, et nende sõbrad ei hooli, et neid ei taheta jne. Niipalju tuleb vastuseid väga paljudelt: „jaa musikeneee, mis juttu sa ajad mudugi ma armastan sind kalliiiiis.” jaaniiedasi. Selliseid vastuseid tuleb kümneid. AGA, kas neid ka tõsiselt võetakse?”

Ja üks 18aastane noormees vastab: „Me kõik vajame hoolitsust. Ja see on tõsi. Need „jaa musikeneee, mis juttu sa ajad mudugi ma armastan sind kalliiiiis.” on tühjad sõnad. Mitte et sõnadega poleks võimalik teises inimeses soojust läita, vaid inimesed ei räägi seda mida nad mõtlevad. Inimesed on tegelikult palju kaastundlikumad kui nad välja näitavad. Tegelikult on asi lihtne: Võtta on kerge, nii kerge. Võtmine on sõltuvus, väga kergesti tekkiv sõltuvus. Andmine unustatakse täiesti ära.”

Mõtlemapanev? Ka seda leidub Internetis. On oluline, et noored selliseid asju arutada saavad ja et nad seda teevad. Suhtluskeskkonnad (rate.ee, orkut.com, facebook.com jt) kuuluvad noorte jaoks nii-öelda „lähipiirkonda”, see on Interneti ala, kus nad hästi orienteeruvad ja mida nad palju kasutavad. Isegi kui suhtluskeskkonna kasutamise põhjuseks on esialgu oma bikiinipildi ülesriputamine ja selle peale saabuvate kommentaaride lugemine, kujuneb hiljem aina tähtsamaks suhtluses osalemine, oma seisukohtade võrdlemine teistega, omamoodi maailmatõe ja hingetoe otsimine.

Need väited ei ole õhust võetud, vaid tekkinud „kõrvalproduktina” mitu aastat kestnud Interneti-suhtluse keele uurimisel. Netisuhtluse sõnavara ja ortograafia on väga huvitav, aga paratamatult jääb pilk pidama ka tekstide sisule ja mõttele, suhtleja isiksusele ja mõttemaailma kujunemisele. Noored kõnelevad Internetis enda ja endale tähtsate asjade eest. Möönan, et selle kõne väljendusvorm võib olla konarlik või ebatsensuurselt siiras, ent see on vahetu ühiskonna peegel.

Grammatika osas saavad õpetajad üht-teist ära teha, ebasobiva sõnavara nurgad silub aeg. Mõtte- ja väljendusjulgus võiks aga jääda elu lahutamatuks osaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming