Institutsioon, institutsioon, sind vaid loon, sind vaid loon

OTT KARULIN

Ott_1

Joonis 1. Kultuuriministeeriumi 2016. aasta eelarve valdkonniti.

Kunstniku- ja kirjanikupalk on õigustatult palju tähelepanu saanud, sest senist korda muutvaid algatusi ei tule kultuuriministeeriumi haldusalas just sageli ette. 2016. aasta läheb aga ajalukku veel teisegi katseprojektiga – väliskapitaliga Eestis toodetavate filmide maksutagastusega (esimesel aastal on selleks eraldatud pool miljonit eurot; kümne looja aastane palgakulu on 161 362 eurot). Uuenduste tuules on ka põhjust taas analüüsida kõigi kunstivaldkondade eelarvet ning toetussüsteemi. Seda enam, et tänavu möödub kakskümmend aastat kultuuriministeeriumi taasasutamisest. Võetagu järgnevat diskussiooni algatusena.

Olgu kohe öeldud, et siinses analüüsis ei ole järgitud harjumuspärast kulude jaotamist ministeeriumi osakondade vahel, vaid on lähtutud valdkonnapõhisusest: nii moodustab ühe valdkonna eelarve peale vastava nõuniku vastutusala toetuste ka tegevustoetus muuseumidele, mille eesmärkide hulka kuulub kogumise ja säilitamise kõrval ka vahendamine (kunstis Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Uue Kunsti Muuseum, arhitektuuris Eesti Arhitektuurimuuseum ning Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, etenduskunstides Teatri- ja Muusikamuuseum). Kirjandusvaldkonna eelarve hõlmab aga raamatukogude tegevustoetuse ning neile suunatud programmid, kuid mitte sihtasutuse Kultuurileht toetust, nagu see on ministeeriumi eelarves. Küll aga on kõigi puhul välja jäetud investeeringud hoonetesse ja käibevahenditesse, et keskenduda sisutoetustele. Põhjus eelarvet sel viisil vaadelda lähtub eeldusest, et valdkonna arengu seisukohalt on oluline vaadata tegelikult väljale jõudvat raha, mitte ministeeriumi töökorraldust ehk pigem peaks kaaluma viimase muutmist sisust lähtudes.

Ott_2

Joonis 2. Kultuuriministeeriumi sisutoetuste jaotumine valdkonniti.

Eelnevat silmas pidades on kunstivaldkondade 2016. aasta eelarve maht ja osakaal kogusummast nähtav 1. joonisel. Kultuuriministeeriumi kogueelarve on sel aastal 212,8 miljonit eurot, millest kunstidele läheb veidi üle veerandi (sh investeeringud, aga arvestamata eelkirjeldatud ümberjaotust). Sellele lisanduvad eraldised hasartmängumaksu nõukogult ja kulkalt (13% ministeeriumi kogueelarvest). Joonisel 1 toodud sisutoetuste kogusumma kirjeldatud ümberjaotamise korral on 57,87 miljonit eurot ehk 27% ministeeriumi kogueelarvest. Arvestades, et spordile kulub 9% ning muinsuskaitsele, lõimumisele, rahvakultuurile ja loomemajandusele igaühele 2% ministeeriumi eelarvest, pole kunstide olukord sugugi halb. Iseasi, kas raha ka kõige mõistlikumalt kulutatakse. Kõige väiksem on toetus arhitektuuri ja disaini valdkonnale (seda ka kulkas), mis näitab riigi ilmselt õigustatud otsust jätta see valdkond turu reguleerida.

Toetused jagunevad kolmeks: tegevustoetus institutsioonidele (kõigile riigi asutatud kultuuriministeeriumi haldusalas asutustele lisaks ka hulk omaalgatuslikke, kokku 56 institutsiooni), toetus kultuuriministeeriumi programmidest (määravad avalikul konkursil ekspertide komisjonid; siinkohal on vaadeldud kümmet programmi ehk välja on jäetud valdkondadeülesed nagu „Eesti kultuur maailmas“) ning muud toetused (analüüsist on välja jäänud, kuid summadena siiski kaasa arvatud väikesed sihtfinantseeringud nagu osalemine Veneetsia biennaalil või Tubina teoste kirjastamine). Nagu näha jooniselt 2, on enamikus valdkondades suurim kulu tegevustoetus, mis on põhimõtteliselt broneeritud osa eelarvest (vähemalt riigi asutatud institutsioonide puhul), nagu seda on ka loomeliitude tegevustoetus kulkas. Kõige institutsionaliseerunumad valdkonnad on teater ja muusika, kus tegevustoetust saab vastavalt 29 (üle poole kõigist kunstivaldkonna institutsioonidest on seotud etenduskunstidega) ja kümme asutust. Tõsi, etenduskunstide 29st institutsioonist 15 on omaalgatuslikud teatri(trupi)d, mida võiks käsitleda mitmekesisuse hea näitena, sest pikaajaline stabiilne finantseerimine on tagatud omandivormist olenemata – kui nende kogutoetus ei moodustaks vaid 6% teatrivaldkonna kõigist tegevustoetustest. Seega on omaalgatuslike teatrite toetus eelarve mahu ja otsustusprotsessi (komisjon vastavalt taotlustele) osas programm, nagu seda on näiteks „Arhitektuuri ja disaini projektid“, „Näituseasutused ja kunstikeskused“ või „Heliloomingu tellimine“. Muusikavaldkonna eelarvest läheb aga 74% kahele institutsioonile: Eesti Kontsert ning ERSO. Sealjuures on muusikas ka kõige enam programme.

Ott_3_2

Joonis 3. Kultuuriministeeriumi sisutoetuste jaotumine toetusliigiti.

Kunsti ja kirjanduse valdkonna suur tegevustoetuse osakaal tuleb üksikute suurte institutsioonide arvelt, vastavalt Eesti Kunstimuuseum ja Eesti Rahvusraamatukogu, millest esimese tegevustoetus moodustab 56% kogu valdkonna eelarvest ning teise oma lausa 81%. See näitab, et neis valdkondades on põhirõhk kogumisel ja säilitamisel ning vähemal määral ka vahendamisel (kunstimuuseumi näitused on vaid kübe väljal toimuvast, aga raamatukogude panus kirjasõna levikusse märkimisväärne), kuid teoste loomine on toetuste osas vaeslapse rollis (loe: kulka katta). Seetõttu on oluline ka kunstniku- ja kirjanikupalk.

Pealtnäha on kõige vähem institutsionaliseerunud filmivaldkond, kus tegevustoetustele kulub vaid 17% eelarvest. Tegelikult on tegu aga kõige monopoolsemaga, sest 88% valdkonna eelarvest on Eesti Filmi Instituudi käsutada: lisaks tegevustoetusele ka edasiantavad toetused ning vahendid maksutagastuseks (vt kategooriat „muu“ joonisel 2). Sellise käepikenduspoliitika ülisuur osakaal filmi rahastamisel on teiste valdkondadega võrreldes erakordne, kuigi järgitakse kulka toimimispõhimõtteid. Nagu seda tehakse ka loomeliitude vahendusel jagatava kunstniku- ja kirjanikupalga ning „Loovisikute ja loomeliitude seaduses“ ette nähtud toetuste, samuti Rahvakultuuri Keskuse hallatava etenduskunstide regionaalse kättesaadavuse toetuse puhul.

Ilmselt vajab põhjalikumat analüüsi, kuivõrd mõistlik oleks teistel valdkondadel käepikenduspoliitika üle võtta: ühelt poolt näitab rahastamisotsuste delegeerimine valitsusvälisele organisatsioonile usaldust ja usku valdkonna isereguleerimisvõimesse ning selle suuremat sõltumatust poliitilistest tõmbetuultest, kuid teiselt poolt võib küsida, kuidas saab riik tagada tuumikinstitutsiooni erapooletuse ning mis roll jääb ministeeriumile peale püüu igal aastal eelarvekõnelustel summasid suurendada. Praegu on käepikenduspoliitika kultuuri rahastamisel üsna juhuslik, kuid tasub siiski kaaluda, kas alarahastatud valdkonnad nagu kunst ja kirjandus võidaksid filmivaldkonna praktika ülevõtmisest – kui näiteks üle-eestilise näitusetegevuse tagamine oleks kunstimuuseumi või Tallinna Kunstihoone kohustus või kirjanduses loodaks uudisteoste tellimiseks ja levitamiseks riigi toetatud kirjastus.

Eelkirjeldatu suurendaks muidugi ka kunsti ja kirjanduse valdkonna institutsionaliseerumist, lähendaks neid muusika- ja teatrivallaga. Üks võimalus veidi vähendada institutsiooniks muutumise painet, mida praegu tunneb ilmselt iga kultuuriväljal tegutseja, on toetusprogrammid. Praegu saavad kahjuks üldjuhul neist programmidest raha taotleda ainult juriidilised isikud, jättes loovisiku ainsaks võimaluseks oma tegevusele vabaagendina tuge saada kulka või loomeliidu kaudu. Programmide eelis tegevustoetuste ees on, vähemalt ideaalis, nende sisuline eesmärgistatus ehk toetatakse konkreetset sisu­tulemust, mitte valitud institutsioonide eluspüsimist. Taotlejate seisukohalt on miinuseks muidugi rahastamise ebastabiilsus.

Lugedes programmide eesmärke, jäävad silma korduvad märksõnad: „populariseerimine“, „rahvusvahelistumine“ ja „(regionaalne) kättesaadavus“ (peaaegu alati on mainitud arendamist, mis on heal juhul eelnimetatute bürokraatlik katusmõiste). Need kõik on vägagi õiged ja õilsad eesmärgid, mida varjutab kaks probleemi. Esiteks on enamik programmivahendeid suunatud väärtusahela (loomine-tootmine-vahendamine-juurdepääs) kahele viimasele lülile ehk seda osa, mille tulusaaja on looja, ei toetata (erandiks on „Heliloomingu tellimine“, aga nagu teistegi programmide puhul saavad siitki raha küsida vaid vahendajad). Teiseks on kõigi programmide kogumaht veidi alla kahe miljoni euro ehk vaid 3,4% sisutoetuste kogusummast, mistõttu on naeruväärne loota, et nende mõju oleks seatud eesmärkide saavutamisel märkimisväärne.

Muidugi katavad ka tegevustoetust saavate institutsioonide eesmärgid vähemalt mingis ulatuses väärtusahela kõiki lülisid, aga niikaua, kui tegevustoetus pole selgete eesmärgipõhiste alajaotustega, pole võimalik muust kultuuripoliitilisest rõhuasetusest institutsioonide elushoidmise kõrval kõneleda. Õnneks on lahendus vägagi ilmne: ka riigi asutatud ja toetatud institutsioonid peaksid võrdselt teistega taotlema (lisa)rahastust eesmärgipõhistest programmidest, mille eelarve peab omakorda kasvama praegu tegevustoetustele kuluva raha arvelt. Kahjuks pole lootustki, et selline reform kunagi läbi viiakse, sest see eeldab ilmselt sisutoetuste saajate lahkulöömist kultuurihoonete haldajatest, nii et esimeste vastutada oleks väärtusahela loomise ja osaliselt tootmise lüli ning teiste vahendamine ja juurdepääs. Näitlikustamiseks: teatrimaja haldab üks juriidiline isik, kes saab tegevustoetust lisaks halduskuludele ka teenuste pakkumiseks (dekoratsioonide ja kostüümide valmistamine jms) ja lavastuste vahendamiseks publikule (sh regionaalset mõõdet silmas pidades) ning kes paneb oma kunstilise programmi kokku loomisele keskendunud ja selle eesmärgi täitmiseks riigilt toetust saavate institutsioonide ja vabatruppide pakutavast. Vaba Lava ju suuresti nii töötabki, vaid selle vahega, et puuduvad oma töökojad ja lavastuskulud katab kulka.

Võimalik, et eelkirjeldatud mudel Eestis ja/või kõigis valdkondades ei töötakski või sobiks mõni vahevariant (nt kohustus kolmandik programmi sisse osta), aga vähemalt ootaks kultuuriministeeriumilt tahet nende teemade üle arutada, sest status quo säilitamine on mugav ja harva valdkonda arendav eesmärk. Nagu näitab ka valdkondade võrdlus, on kultuuri rahastamisel korraga kasutusel mitu süsteemi (otsetoetused riigieelarvest vs. käepikenduspoliitika, institutsiooni tegevustoetus vs. eesmärgipõhine toetusprogramm), aga nende kokkusobimise järele keegi justkui ei küsigi. Peaks. Seda enam, et kultuuripoliitika põhialused on meil paika pandud vaid 2020. aastani ja eelmise dokumendi koostamisprotsess näitas, et vähem kui kolme aastaga pole võimalik kõiki asjaosalisi kaasava ja uuringupõhise tulemuseni jõuda. Seega on kultuuriministeeriumil vaid seesama 2016. aasta, et teha ära kogu eeltöö: kultuuri rahastamise süsteemide eesmärgipärasuse võrdlev analüüs ning ülekantavus teistele valdkondadele, ministeeriumi enda tööjaotusstruktuuri põhjendatus jms. Midagi on selleaastases tegevuskavas ka õnneks kirjas.

Igal juhul väärib kakskümmend aastat kultuuriministeeriumi taasasutamisest seda, et korraks kas või analüüsi tasandil nullist alustada, sest praegust, omasoodu kujunenud harali olukorda kultuuri rahastamisel ei saa kuidagi nimetada süsteemiks. Mida hullu ikka juhtuks, kui näiteks väärtusahelast lähtuva analüüsi tulemusel sünniks süsteem, kus horisontaalil on eesmärgipõhised ja valdkondadeülesed toetusmeetmed (nt regionaalne kättesaadavus, rahvusvahelistumine või ka hoonete haldamine) ning neile lisaks vertikaalil valdkondade eripära (kui seda leidub) toestavad rahastamisallikad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht