Inseneriasjandus paremale ära

Peeter Olesk

Meie oma inseneride töö osakaal jääb imaginaarseks. Mõned tendentsid ei saa päris juhuslikult kujuneda. Võib-olla on kokkusattumuseks, et vähem kui aasta jooksul on eesti keeles ilmunud trükist kuus õpikut, mille sisuks on inseneriteaduste põhi ehk mehaanika. Üks neist esitab mehaanika üldfüüsika raames, kaks erialana, kaks profileerituna ehituses ja tehnilises mehaanikas, üks matemaatilise keele kaudu. Kõik on kõrgkooliõpikud, millest kõige ebatraditsioonilisem on Tallinna tehnikaülikooli professori Andres Lahe (1938) „Ehitusmehaanika” (Tallinn, 2012), sest ta eeldab kõrvale ka arvuti valdamist. Mõnda nende hulgas on õpetlik kasutada mujalgi kui inseneritöös. Nii käsitleb Tartu ülikooli teoreetilise mehaanika professor Jaan Lellep (1941) oma õpikus „Süsteemide optimeerimine” (Tartu, 2013) lk 516–523 insuliini doseerimist kui juhtimisülesannet, mille lahendamisest sõltub näiteks insuliinipumpade õige rakendamine – probleem, mis ei ole haruldane (iseasi, kui paljud suhkruhaigetest ravivad ennast Jaan Lellepi järgi ...). Vaevalt saab aga juhusega seletada fakti, et praegu avaldatakse Eesti kõigile avatud perioodikas, sealjuures isegi päevalehtedes, artikleid inseneriasjandusest sagedamini kui kord kuus. Miks nii, sellel on mitu põhjust, kaasa arvatud väga suurte rahvusvaheliste objektipõhiste projektide teostamine ning disproportsioonid inimeste koolitamises. Kui mahukate insenerilahendustega on olnud tegemist juba realiseeritud rajatiste, näiteks Sillamäe rikastuskompleksi puhul, sellest teab laiem avalikkus võrdlemisi vähe, ja kui, siis peamiselt maksumuse järgi. Mida me ei tea, see on originaalsete lahenduste hulk, sisu ning päritolu ehk lihtsamalt öeldes Eesti oma inseneride töö osakaal. Kuni see jääbki imaginaarseks, seni on ka tulevane insener pigem partisan kui vanemtöödejuhataja. Seda suhet tuleb samm-sammult muuta. Samm-sammult seepärast, et insenerihariduse omandamise kiirust me suvaliselt suurendada ei saa.

Liikumapanevad jõud

Ka pealtnäha nii lihtne küsimus nagu põhiainete vahekord insenerihariduse sees ei ole kergesti vastatav, kuna selliseid aineid on ligikaudu neli, kuid nende sihtpunkte on rohkem kui üks. Ained on enam-vähem teada: matemaatika, füüsika, keemia ja materjaliteadus. Materjaliteaduse eristamine on möödapääsmatu või me ei mõista näiteks pooljuhtide tähtsust. Loetletud nelja õppeaine ühine sihtpunkt sõltub pulga kõrgusest haridusredelil, ent ka sellest, missuguse profiiliga inseneri ühiskond vajab – kas ta peaks olema eeskätt tehnoloog või hoopis konstruktor või korrektsioonivõimeline seadistaja (see, kes kutsutakse veisefarmi kõrvaldama viga automaatilises süsteemis, ehkki ta pole kunagi joonud lüpsisooja piima). Kuivõrd seadistajate rakendamine võib osutuda õiguslikuks probleemiks, sedavõrd toimivad õigesti kõik need instruktorid ja koolituskeskused, kes/mis õpetavad seadme- ning masinakasutuse juurat, aga näiteks masinate ja mehhanismide teooriat nad kõrgemalt vaatekohalt enamasti ei õpeta.

Mulle tundub, et nüüdses Eestis, kus kvalifitseeritud seadistaja on vägagi otsitud pre-insener, on insenerihariduse profiil kallutatud pigemini tehnoloogia kui konstruktsiooniehituse poole – või vähemasti peetakse sellist kallet meile jõukohasemaks. Kui kalle püsib, jõuame varem või hiljem mõttelisele piirile tehnoloogilise protsessi ja tema läbiviimiseks vajalike seadmete ehitamise vahel. Mõttelise piiri all on siinkohal mõeldud vastuolu, mida mõistab igaüks, kes näeb kõrvuti, ütleme, Eesti põlevkivi termilist töötlemist riigi huvides ja selleks vajaliku sisseseade ostmist teistest riikidest ehk sealt, kus masinatööstus on suuremastaabiline. Kas keegi oskab öelda, kui paljud Eesti konstruktsiooniinsenerid on saanud vastava pikaajalise välislähetuse? Mõnikümmend? Sada?

Mitte vähem kui riigi majandusarengu summaarne tellimus paneb inseneriasjanduse liikuma sellekohaste hariduskeskuste geograafiline jaotumus. Teaduseelsel tasemel võime niisuguse jaotuse ühikuks võtta ühe õppeklassi ja masinapargi olemasolu kohas, kus ta ei jää episoodiks. Teaduseelne tase ise oleks sel juhul määratletud sertifitseeritud kutsetunnistusega tööks, mille oskamine eeldab tavalisest sõiduautost keerulisemate masinate tundmist. Olgu säärase masina näiteks ühekopaline ekskavaator suurte vundamendiaukude kaevamiseks. Neid Eestis ei toodeta, aga meilt paberid saanud ekskavaatorijuht peab jagama hüdraulikat, ülekandeid jne. Mis need on, seda talle kabiinis ehk inglise keeles „majakeses” enam ei õpeta, seda saab teha ainult õppeklassis. Kindlasti on Eestis ekskavaatorite jm ehitusmasinate õppeklasse vähem kui vastavaid koolituskeskusi (vahest kümmekond) ning ehitusmasinate teooriat või selle elemente õpetatakse meil üldse vaid Tallinna tehnikaülikoolis, Eesti maaülikoolis ja Tallinna tehnikakõrgkoolis. Ehitusmasinate ekspluatatsioon on Eestis olulisem kui nende konstrueerimine tootmiseks turule. Terasetööstuse puudumine tõmbab nendele asjadele kriipsu peale ning unistused „ekskavaatoriteadusest” jäävad unistusteks.

Sellegipoolest on Viljandi ettevõtjad kavandanud uue teaduseelse insenerikeskuse, põhjaks kunagise Viljandi KEKi baasil moodustatud Viljandi Metall AS. Alates tänasest kulub ligi kolm aastat, enne kui saame otsustada uue keskuse tugevuse üle, kuid kolm küsimust tekib kohe. Esiteks: kuhu läheb keskuses ettevalmistuse saanud noor inimene edasi õppima?, teiseks: kas see edasiminek on sujuv või mitte?, ja kolmandaks: kust tuleb teadus niisugusesse keskusesse sisse? Viljandis ei toodeta terast, nii et süsinikterase röntgenipilti pole seal ilmtingimata vaja teha, aga metallide väsimust kui katastroofimehaanika üht uurimisobjekti tuleb ka seal tunda.

Ise juurte poolest mulk, ei ironiseeri ma viljandlaste ettevõtmise üle (vormiliselt on see juba käivitunud), vaid tahan öelda: kui uus keskus kasvab elujõuliseks, siis ta peab jätkamiseks olema valmis ka didaktilisteks sildadeks nende erialadega Tartus ja Tallinnas, kus on metalli käitumine juba „sees”.

Paremale küll, kuid ära

Inseneriasjandus on looming, ent mitte vaba, sest ta on piiratud mitmesuguste ettekirjutustega. Olles avanud oma majanduse ukse võimalikult pärani ja lükates selle nüüd veel kord lahti – sest tippspetsialistidele „vabakäiguvangide” õiguste ühepoolne tagamine tähendab muide ka seda –, ei ole me minu meelest ikkagi saadud aru, kas inseneriasjandus „käib meil külas” või ongi siia möllitud. Külaskäijana võib ta muidugi minna ära tagasi, aga kas see ongi ainuke lahendus juhul, kus me tegelikult tahame, et inseneriasjandus oleks paremal järjel? Mida tähendab „parem järg”? Seda, et tema aluseks õpetamise käigus oleks meie oludele ja huvidele vastav kogemus, mitte pelgalt välismaiste masinate tootekirjeldused ja käsiraamatud. Nagu ülemal näidatud, on see praeguseks vähemasti mehaanikas, millele ma siinkohal lisan termodünaamika ja elektriasjanduse võrgupoole, täiesti jõukohane. Me oleme vähemuses niisuguses vallas, mida varem nimetati õppeplaani järgi „keemiatööstuse protsessideks ja aparaatideks” – kui piirduda kõigest ühe näitega. Meie – see on rahvuslik avalikkus, kes peab kinni maksma suure osa põlevkivi termilisest töötlemisest ning põlevkivikeemiast.

Võib julgesti ennustada, et lähema paarikümne aasta jooksul on Eesti endiselt eeskätt ehitav riik. Vastavalt peaks püsima vajadus ehitus- ja transpordiinseneride järele. Energeetiline konversioon võib toimuda kiiremini, kuid kuni tema poolpöörde lõpuni ei tohiks väheneda energeetikainseneride kasvatamise maht. Masinaehituse kasvu ma ennustada ei oska, kuna ma ei tea, missugune oleks see masin, mille seeriatootmine Eestis käiks nii intensiivselt, et see oleks maailmaturul paarikümne aasta kestes respekteeritud kaup. Masin, mitte üksikelement.

Konstruktsiooniinsenerid sobituvad ses olukorras rohkem ehitusfüüsikute ja -mehaanikute alla kui aparaadiehituse juurde. Nii et kui rahvuslik ühiskond tahab neid sealt alt üles tõsta, peab ta suurendama riikliku tellimuse kindlustatust. Kas või nii, et ta tagab teatavatele erialadele enamsoodustusrežiimi. Ei ole saladus, et paljudel juhtudel on jätkusuutlikkuse kriteeriumisse säärane režiim juba sisse kirjutatudki, ainult et sellest pole ilus rääkida – nagu ei taheta rääkida ka sellest, kui suur on innovaatilistes uurimustes loomulik kadu. Kui aga lahendus arvatakse seisnevat selles, et mingil osal inseneriasjanduses ongi laeks philosophicum’i haridusega (vastab ligikaudu praegusele bakalaureusele) tehnikamehe konkurentsivõime, siis mida me peame arvama püramiidist, mille tippu on võimalik püstitada üksnes erandkorras?

Tähtvere mõisas 19. aprillil 2013

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming