Inimkonnal tuleb väärikustunde säilitamiseks tegutseda

Antropoloog William Westerman: kui viia inimesed omavahel kokku ja võimaldada neil oma kultuure ja kombeid jagada, siis muudab see kõiki inimlikumaks.

ELO-HANNA SELJAMAA, PIHLA SIIM

7.– 9. oktoobrini toimus Viljandis rahvusvaheline noorte folkloristide konverents teemal „Kontaktide ja konfliktide folkloor“, mille olid korraldanud TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakond ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond koostöös Tartu Nefa rühma ja Leedu kirjanduse ja folkloori instituudiga. Järjekorras viiendast foorumist võttis osa ligi 50 uurijat 17 riigist. Plenaarettekannetega esinesid Aleksandr Pantšenko Venemaalt ja New Jersey linnaülikooli antropoloogia ja sotsioloogia osakonna professor William Westerman. Konverentsi raames pidas Westerman Tartus loengu muuseumidest pagulaste kaasamise paigana ning kõneles Viljandis rohujuuretasandi vastupanust kliimamuutusele Vaikse ookeani piirkonna näitel.

Loengud on järelvaadatavad Tartu ülikooli televisiooni veebilehel. William Westermani külaskäiku Eestisse toetas Ameerika suursaatkond ning ETAGi projekt „Traditsioon, loovus ja ühiskond: vähemused ja alternatiivsed diskursused“ .

New Jersey linnaülikooli antropoloogia ja sotsioloogia osakonna professor  William Westerman.

New Jersey linnaülikooli antropoloogia ja sotsioloogia osakonna professor William Westerman.

Liisi Reitalu

New Jersey linnaülikooli antropoloogia ja sotsioloogia osakonna professori William Westermani uurimishuvide hulka kuuluvad migratsioon ja asüül, kogukonnakunst, poliitilised protestid ja sotsiaalne õiglus. Westerman on teinud uurija ja aktivistina koostööd sisserändajate ja pagulaskondadega Ameerikas ja Euroopas.

Teie uurimishuvide haare on tähelepanuväärne, ulatudes Wikipedia autoritest New Yorgi taksojuhtideni, Taani rahvaülikoolidest kliimamuutuse vastu võitlejateni Vaikse ookeani saartel, Kesk-Ameerika pagulaste lugudest afgaani päritolu pagulaste kunstini. Mis neid erinevaid teemasid ühendab? Mis ajendab teid teatud teemaga tegelema?

William Westerman: Minu uurimistööd on alati innustanud küsimus õiglusest, ja seda mitte ainult teoreetilises mõttes, vaid ka õiglasema maailma otsingud. Mind huvitab, kuidas õiglasemat maailma ja selleni jõudmist ette kujutatakse. Kuivõrd õiglasema maailma ülesehitamine on olemuselt loominguline akt ja nõuab kujutlusvõimet, mitte hävitustööd, siis kuulub selle juurde eetilise poole kõrval ka esteetiline tasand. Folklooris on väga palju leidlikkust ja see annab lootust, eriti kuna suur osa minu uurimistööst on seotud argielu julmuse, viha ja vägivallaga.

Olen alati tundnud tõmmet pagulaste ja ümberasustatute poole, kes on seotud üksteise ja oma kodumaaga ja samal ajal ka laiali pillutatud. Wikipedia autorid ja Vaikse ookeani piirkonnas tegutsevad kliimamuutuse vastu võitlejad, kellega olen viimasel ajal suhelnud, kasutavad kogukonna loomiseks internetti, ja seda suurte vahemaade, keeleerinevuste ja erinevate elutingimuste kiuste. Neid ühendavad eesmärgid ja selge eetiliste ja esteetiliste arusaamade süsteem.

Alustate üht oma artiklit väitega, et igasugune teadmine on olemuselt rahvalik.

Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et reaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud. Kui inimesed hukkuvad, kodud tehakse pihuks ja põrmuks, siis on tegu millegi väga materiaalsega. Postmodernistlikud teooriad tõest ei ärata kedagi surnuist ellu. Sotsiaalselt on konstrueeritud teadmised. Meie endi pidevad empiirilised tähelepanekud, aga ka lähedastelt või meediast kuuldu kinnitavad või seavad kahtluse alla selle, mida me teame ja mida me arvame teadvat. Mida me usume ja teame, on mõjutatud sellest, mida meid ümbritsevad inimesed teavad ja usuvad. Kui rühm inimesi jagab ja väljendab oma uskumust üleloomulike olendite või relvastatud kallaletungijate kohta, on tegu folklooriga. Isegi kui keegi teeb empiirilise avastuse, muutub see väärtuslikuks alles siis, kui seda kolleegidega jagatakse. Selles mõttes ei ole teadmist ilma rahvata.

Olete tegelnud pagulaste ja sisserändajate õiguste teemaga kolmkümmend aastat nii teadlase kui ka aktivistina. Milliseid muutusi olete aastakümnete jooksul täheldanud?

Olukord on kahjuks läinud hullemaks. Süüria kodusõda on kaasa toonud pagulaskriisi, mille sarnast ei ole me juba ammu näinud. Võimalik, et kuni pool Süüria elanikest on pidanud oma kodust lahkuma. Neist üle 85 protsendi on jäänud pidama Süüria naaberriikidesse. Neile lisandub enam kui kaks miljonit afgaani päritolu pagulast, kes võitlevad tähelepanu ja ellujäämise eest. Kuigi Euroopasse siirduvad vaid vähesed, on kriis vallandanud tugeva reaktsiooni võõrastest kultuuridest tulijate vastu. Ükski riik ei ole võõraviha vastu immuunne ja demagoogid õhutavad neid vihaavaldusi oma poliitiliste eesmärkide nimel takka. ÜRO andmeil pidi 2014. aasta seisuga 60 miljonit inimest oma kodudest lahkuma. Järgneva 35 aasta jooksul sunnib kliimamuutus veel miljoneid või isegi kuni miljardit inimest ümber asuma. Kuhu on neil minna?

Tulevik ei paista kuigi helge, sest valitsused taganevad pärast Teist maailmasõda pagulaste kaitsmiseks sõlmitud kokkulepetest ja uued poliitikute põlvkonnad töötavad vastu sallivuse ja vastastikuse abistamise põhimõtetele, üha rohkem kasutatakse vanglaid (eriti eravanglaid), kinnipidamiskeskusi ja Austraalias isegi avamerele rajatud koonduslaagreid. Võib rääkida ka põgenikelaagritesse ladustamisest. Kui igal aastal paigutatakse 100 000 inimest turvalistesse riikidesse (neist ligi kaks kolmandikku Ameerika Ühendriikidesse), siis põgenikelaagrites elab vähemalt neli miljonit abivajajat. Inimkonnal tuleb väärikustunde säilitamiseks tegutseda. Mida rohkem me reaalsete inimestega kokku puutume, selmet uskuda demoniseerivaid kuulujutte nende kohta, seda paremini mõistame, et eduka ja rahumeelse tuleviku nimel tuleb ühiselt pingutada.

Teie hinnangul on folkloristidele olnud vastumeelne tegelda rahvapärase kommunikatsiooni inetuma poole, näiteks vaenu õhutamise ning poliitiliste ja majanduslike piiridega, mida keele ja rääkimise kaudu tugevdatakse ja reifitseeritakse. Kuidas saaksid folkloristid ja folkloristika nende probleemidega tegelemises osaleda?

Mõjukas ameerika folklorist Benjamin Botkin uskus, et kui viia inimesed omavahel kokku ja võimaldada neil oma kultuure ja kombeid jagada, siis muudab see kõiki inimlikumaks ja suurendab valmisolekut tunnustada nii üksteise traditsioone kui ka inimkonna ühisosa. Me ei tee seda ikka veel piisavalt. Parafraseerides väljaande „Beyond Heroes and Holidays“ („Teispool kangelasi ja tähtpäevi“) pealkirja: meil tuleb kangelaste ja tähtpäevade juurest edasi liikuda. Peame koolides, aga ka raamatukogudes, rahvamajades, muuseumides ja teistes kooskäimiskohtades arutlema kultuuri ja selle tähenduse üle. Siia kuulub ka selliste kunstivormide tutvustamine, mis võivad inimestes esialgu võõristust tekitada või neid koguni heidutada.

Rahvakultuuri, traditsiooniliste kunstivormide ja ohustatud keelte toetamine on samuti oluline. Nii selleks, et neid traditsioone elus hoida, kui ka näitamaks, et muusika, tants ja käsitöö on ilusad erineval moel, et tähtpäevad ja elusündmustega seotud tseremooniad võivad olla mitut moodi tähenduslikud ning et inimeseks olemise juurde kuulub palju muud peale tarbimise. Ka pedagoogilises töös saab folkloristlikku lähenemist suurepäraselt ära kasutada. Õpetan sel semestril kursust perekonnasotsioloogiast, mille raames tuleb üliõpilastel koostada oma sugupuu ja analüüsida nii seda kui ka oma perekonna kombeid ja lugusid ning neid seminaris koos arutada. Kultuuriantropoloogia kursusel osalejad kirjutavad oma pere keelekasutusest ja tervisekäitumisest, aga ka oma lemmikroogadest. Möödunud aastal võttis pea kolmandik üliõpilastest vabatahtlikult loengusse toitu kaasa, et seda teistega jagada. Selline toimimisviis eeldab usalduse loomist, millel loodetavasti on jääv mõju.

Millise vastuvõtu osaliseks teie uurimistöö ja eesmärgid on saanud, eriti välitöödel?

Minu uurimistöö edeneb aeglaselt ja seda põhjusel, et olen välitöid tehes väga ettevaatlik. Võib-olla isegi liiga ettevaatlik, aga ma tõesti tahan usaldust võita, eriti kui töötan inimestega, kelle heaolu ja elu on ohus. Intervjuust keeldumist tuleb väga harva ette, sest kui vähegi võimalik, viin intervjuusid läbi alles pärast seda, kui olen inimesega lähemalt tuttav. Kuulsin kord suurepärast brasiilia fotograafi Sebastião Salgadot kõnelemas, et tal on olnud õnne viibida alati vähemalt kolm nädalat kohapeal ja et ideaalis on eesmärgiks inimesi nii hästi tundma õppida, et sina mitte ei pildista neid, vaid nad tahavad ise sulle oma foto kinkida. Arstist antropoloogi Paul Farmeri sõnul on vaikselt kuulamine olulisemaid asju, mida uurija saab kogukonna heaks teha. Uurijana ei ole mul õigust nende inimeste teadmist tarbekaubana käsitleda. Inimesed on oma kogemuste perenaised ja peremehed ning nende eesmärk ei ole olla minu uurimisobjektiks. Pärast selleni jõudmist saab väga hästi koostööd teha.

Tartus peetud loeng käsitles muuseume pagulaste kaasamise paigana. Kuidas te sellele valdkonnale lähenete?

Muuseumide eesmärgiks ei tohiks olla kedagi väljanäitusele viia. Muuseum võiks olla üheks nendest turvalistest kohtadest, kus kohtutakse ja jagatakse nii kultuuri, mõtteid, sööki kui ka sõprust. Niisugused hetked on väga olulised. Kindlasti on abi sellest, kui pagulastel on ettekujutus kultuuriprogrammidest, mida nad läbi viia sooviksid.

Millised soovitusi võiks anda riigile, kus valmistutakse suuremat hulka pagulasi vastu võtma ja soovitakse teiste vigu vältida?

Eestisse nagu mujalegi asustatavad pagulased on enne kohalejõudmist palju läbi elanud. Nad vajavad mõistmist, aga ka ruumi ja aega paranemiseks. Aega, et õppida tundma mitte ainult keelt, vaid ka tänavaid ja teid, kombeid ja isegi tobedat bürokraatiat, millega kohalikud iga päev märkamatult toime tulevad. Austus on väga oluline märksõna. Inimeste objektideks muutmisest pole abi, isegi kui see sünnib kõige paremate kavatsuste ajel, nagu pole kasu ka pagulaste romantiseerimisest. Pagulasestaatus ei tee kellestki pühakut, aga ka mitte deemonit. Mida kiiremini saab pagulasi võrdsetena kaasata ja ühiskonda vastu võtta, seda parem. Tuleb meeles pidada, et mõned vajavad arstiabi või psühholoogilist nõustamist, samal ajal kui teised on valmis kohe tööle asuma. Nii sõbrad kui ka vaba aeg mängivad väga olulist rolli, kuigi need põhilised inimlikud vajadused lähevad sageli meelest. Me kõik teeme selle protsessi käigus vigu, nii et tuleb osata andestada nii endale kui ka teistele.

Üks minu afgaanist sõber palus Norrast varjupaika. Kuni tema taotlust läbi vaadati, andis Norra valitsus tema käsutusse ilusa toa väikses majas, kust avanes vaade fjordile. Ta elas turvalises väikelinnas ja talle anti ka raha. Ometi tundis ta ennast seal õnnetu ja üksikuna. Norralased, isegi pagulasi abistava komitee liikmed, ei rääkinud temaga. Mehe majanaabriteks olid kolm tema enda kodumaalt pärit võõrast, keda ta ei saanud usaldada, ning ta tundis võimetust ja igavust, sest ei tohtinud tööl käia. Tal puudus võimalus rääkida oma kogemustest ja tapmistest, mille tunnistajaks ta oli olnud. Viibides küll riigis, kus koheldakse varjupaigataotlejaid heldemalt ja inimlikumalt kui mujal, tundis ta end siiski hüljatuna. Inimesed leiavad võõrandumise ületamiseks ja kontaktide loomiseks eri viise. Mida kiiremini eestlased võtavad suhtlemisest osa, seda parem. Sealjuures tasub erilist tähelepanu pöörata lastele ja naistele, kes jäävad suurema tõenäosusega koduseinte vahele ja kellel puuduvad vestluspartnerid. Imesid ei tasu aga oodata, sest inimestel tuleb valusate kogemuste ja tunnetega hakkama saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming