Inimkaubandus on sotsiaalse ebaõigluse tagajärg

Deliana Popova/ T?nud Reet Varblane

Prostitutsiooni legaliseerimine ja selle mõju inimkaubandusele Saksamaal1  

Poola kunstniku Anna Nizio videoinstallatsioon “Ladies ring twice. Gentlemen only once” (2004) käsitleb Berliini bordellide elu. Kunstnik esitab prostituutide portreesid perekonnaalbumi stiilis: nii Saksamaalt kui  Ida-Euroopast, Aafrikast, Aasiast pärit prostituudid mõjuvad ühe suure perena. Repro

 

Möödunud suvel enne ja ka jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal süüdistas suur hulk välismaist meediat, iseäranis Ameerika Ühendriikides ja Rootsis, Saksamaad prostitutsiooni edendamises ja seetõttu inimkaubanduse toetamises. Sellel negatiivsel suundumusel puuduvad faktilised tõendid. Prostitutsiooni kohta käivad argumendid tunduvad teenivat teisi huvisid, mitte ei aita prostitutsiooniga seotud inimesi.

 

 

Saksamaa prostitutsiooniseaduse  peamised tunnusjooned

 

Kuni 2002. aastani oli prostitutsioon Saksamaa seaduste järgi amoraalne ja seetõttu ohustas avalikku korda2. Igasugusel prostituudi ja kliendi kokkuleppel, mille järgi prostituut pakkus raha eest seksuaalteenust, ei olnud seaduse silmis mitte mingit tähendust. Selline kokkulepe tuli välistada. Seetõttu ei saanud prostituut klienti kohtusse kaevata, kui klient ei pidanud kokkuleppest kinni. Kuigi prostituudi töö ei olnud illegaalne, ei olnud tal mitte mingisugust sotsiaalset garantiid: tal ei olnud ei tervisekindlustust ega ka töötu abiraha, sest seadus ei tunnustanud teda kui töövõtjat. Veelgi enam, igasuguses prostituuti abistavas teos, nagu talle öömaja või elupaiga pakkumises, võidi näha seaduserikkumist, prostitutsioonile kaasaaitamist. Niisiis, igaüks, kes püüdis kindlustada prostituudile vastuvõetavaid töötingimusi, näiteks hügieenilist keskkonda, mõisteti seaduse poolt süüdi.

2002. aasta prostitutsiooniseadus muutis märgatavalt olukorda. Prostitutsiooni ei peeta enam amoraalseks, prostituudid võivad oma kliendi kohtusse kaevata, kui klient ei pea sõlmitud kokkuleppest kinni. Nad võivad ka kupeldaja kohtusse kaevata, kui neil on halvad töötingimused või neid ekspluateeritakse. Sellest ajast peale, kui prostituute tunnustatakse töövõtjatena, on neile tagatud ka sotsiaalsed garantiid. Kuigi ka selle seaduse järgi ei ole prostitutsiooni mitte kunagi peetud tavapäraseks ametiks: prostitutsiooni reguleerivad seadused erinevad teisi ameteid puudutavatest tõsiasja tõttu, et tööandjatel (bordelli omanikud, kupeldajad) on seaduse silmis märgatavalt väiksemad õigused kui töövõtjatel, prostituutidel.

Seadus ise de facto on prostitutsiooni suhtes neutraalne: see ei kritiseeri ega ka kiida prostitutsiooni kui sotsiaalset fenomeni heaks. Seaduse esimene ja ainus eesmärk on tagada prostituutide tegevuse legaalsus, kuid mitte anda klientidele, bordelli omanikele ja kolmandatele osapooltele mingeid eeliseid. Sel viisil püüab seadus piirata kurjategijate võimalusi prostituutide haavatavat seaduslikku positsiooni ära kasutada ja anda seksitöötajale mingigi võimalus lahkuda sellest ametist, et leida mingi teine töö. Loodeti, et see seadus aitab kaudselt ära hoida ka inimkaubandust.

 

 

Prostitutsiooni­seaduse faktiline mõju inimkaubandusele

 

Saksamaal on peetud hulgaliselt diskussioone prostitutsiooniseaduse tugevate ja nõrkade külgede ning mõju üle inimkaubandusele. Loomulikult on ka sellel seadusel pooldajaid ja oponente. Prostitutsiooni legaliseerimist on hinnanud positiivselt prostituutide enamus, valitsusväliste organisatsioonide töötajad, juristid. Seadust on kritiseerinud peamiselt konservatiivsete poliitiliste parteide esindajad, riikliku seadusandlusega seotud ametnikud.

Üks argumente uue seaduse vastu on, et prostitutsiooni seadustamine on takistanud inimkaubanduse süüdimõistmist. Väidetavalt on uue seaduse järgi kuritegelikke elemente prostitutsiooni edendamise eest märksa raskem süüdi mõista: selle põhjal ei saa politsei kasutusele võtta vajalikke kontrollimeetmeid – peamiselt kontrollreide punaste laternate rajooni – ja avastada inimkaubanduse juhtumeid.

2005. aastal algatati kaks prostitutsiooniseaduse parandust: prostitutsiooniseaduse redigeerimine (föderaalnõukogu poolt) ja prostitutsioonile ahvatlemise eest karistamine (Baieri liidumaa poolt). Õiguseksperdid ja akadeemikud hoiatavad, et kuigi mõlemaid seaduse parandusi saab tõestada, kuuluvad need Saksamaal nii-öelda “emblemaatilise” ja “sümboolse” seaduse alla: nimelt need on seadusandlikud regulatsioonid, mille puhul on algusest peale selge, et tegelikkuses need ei toimi efektiivselt; et need on parandused, mis pretendeerivad probleemi lahendamisele, kuid tegelikult taotlevad poliitilist profiiti. Näiteks õiguseksperdid ei ole kindlad, et tegelikkuses on võimalik tõestada, et klient kasutas teadlikult inimkaubanduse ohvri seksuaalseid teenuseid, muidugi, kui pole just otseseid tõendeid selle kohta.

Hiljuti avaldati Saksa Liitvabariigi valitsuse hindamisaruanne, kuidas prostitutsiooniseadus on aidanud kaasa prostituutide ja inimkaubanduse ohvrite olukorra parandamisele. Aruandest järeldus, et prostitutsiooniseadus ei ole piiranud süüdimõistmist, kuid tähelepanu keskmes ei ole enam mitte prostitutsiooni edendamise, vaid prostituutide ekspluateerimise juhtumid. Veelgi enam, Saksamaal on arendatud välja legaalne võrgustik inimkaubanduses süüdimõistmiseks, nii et selleks ei ole vaja prostitutsiooni kaotada.

Hindamisaruande tulemused kõnelevad pigem prostitutsiooniseaduse positiivsest mõjust, kuigi oleks tahetud näha veelgi veenvamaid tõendeid. Nüüd, nagu varemgi, puudub aga prostituutidel motivatsioon, et ennast tööle registreerida, maksta makse ja kasutada sotsiaalseid garantiisid. Samuti pole ka bordelli omanikud – nii seisab aruandes – sellest eriti huvitatud, kuna pole selge, millal tööandja kohustust (töötunnid, teenused jne) saab seaduse järgi vaadata kui ekspluateerimist, mis on karistatav kui “prostitutsiooni edendamine” või “vahendamine”. See on prostitutsiooniseaduse mõjude hindamisel tõsine probleem, sest kuni Saksamaal valitseb föderaalne poliitiline süsteem, saab seda seadust liidumaadel erinevalt interpreteerida. Mõnedel liidumaadel tõlgendatakse prostitutsiooni töölepinguid kupeldamisena, kupeldamine aga on siiani karistatav.

 

 

Prostitutsiooniseaduse praegune mõju inimkaubandusele

 

Tegelikult prostitutsiooniseadusel ei ole otsest mõju inimkaubandusele. Minu arvates on prostitutsiooniseaduse mõju inimkaubandusele üldiselt üle hinnatud. Pole üldse oluline, kas räägime negatiivsetest või positiivsetest teguritest. Miks?

Inimkaubandus puudutab Saksamaal enamasti illegaalseid võõrtöölisi või illegaalselt töötavaid sisserändajaid, prostitutsiooniseadus aga ei puuduta illegaalseid sisserändajaid kui sihtgruppi. Väga sagedasti on see tõsiasi, et prostitutsioon puudutab ainult Saksa kodanikke või sisserändajaid, kellel on Saksamaal tööluba, jäetud tähele panemata. See seadus ei ole adresseeritud ka teistele haavatavatele gruppidele, nagu on prostitutsiooni kaasa haaratud minoriteedid ja narkomaanid.

Nii nagu iga teise ameti puhul, nii antakse ka siin tööluba ainult Euroopa Liidu vanade maade kodanikele. Euroopa Liidu uute liikmesriikide kodanikud võivad Saksamaal töötada ainult kui üksikettevõtjad ja kui neile on tööluba antud, siis need nõudmised, mida neile esitatakse, on mõnedel liidumaadel erakordselt kõrged: üksikettevõtjal peab olema oma erakapital, äriplaan, kommertsoskused jne. Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide kodanikel on peaaegu võimatu prostitutsiooni tööluba saada.

Vaatamata sellele leiavad sellel alal tegutsejad, et sotsiaalsest vaatevinklist on sellel seadusel olnud haavatavatele inimrühmadele positiivne mõju. Esiteks on suurenenud läbipaistvus punaste laternate tegevuspaikades ja prostitutsiooni peamiste tegevusalade ja suundumuste osas kasvanud teadmised on aidanud määratleda paremini sellesse valdkonda kaasatute vajadusi ning töötada välja poliitikat et nende vajadustega hakkama saada. Teiseks on nüüd lihtsam teha vahet prostitutsioonil ja inimkaubandusel. Kolmandaks on tõsiasjal, et prostitutsioon ei ole selle seaduse järgi enam amoraalne, kogu ühiskonnas positiivne mõju: sootsiumis aktsepteeritakse prostituute, nende stigmatiseerimine on vähenenud.

Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et prostitutsiooni legaalne olukord ja inimkaubandus ei ole alati omavahel seotud. Kõik diskussioonid, debatid ja vaidlused selle seotuse üle ei teeni inimkaubanduse ohvrite huve: need teenivad pigem valitsusväliste organisatsioonide eri leeride huve. Ühelt poolt on meil abolitsionistide, orjusest vabastajate ja teiselt poolt nii-öelda seksitöötajate liikumine. Mõlemad leerid esindavad vastandlikke vaateid prostitutsioonile ja selle seotusele inimkaubandusega. Kõige rohkem on vaidlusi tekitanud “nõusoleku” küsimus: kas naine võib vabatahtlikult valida prostituuditöö ja kas inimkaubandusega on tegu siis, kui naine pole nõus?

Üks parteidest (organiseeritud koos globaalse liiduga “Inimkaubanduse vastu”, GAATW) nõuab prostitutsiooni kui ameti tunnustamist ja väidab, et seksitöötaja reguleerimata legaalne staatus toetab kaudselt inimkaubanduse organisatsioone, pannes prostituudid sõltuvusse kolmandatest osapooltest, antud juhul inimkaubitsejatest. Selle partei seisukoht on, et inimkaubandusevastase eduka strateegia eeltingimus on eristada selgelt vaba valik ja pealesunnitud prostitutsioon, vastavalt sellele ka seksitöö ja inimkaubandus.

Vastasgrupp, nii-öelda orjusest vabastajate feministlikud organisatsioonid, mida juhib koalitsioon Inimkaubanduse vastu (CATW), käsitleb prostitutsiooni kui inimõiguste rikkumist, mis võrdub naiste orjastamisega ja on seadusevastane ning mida tuleb karistada. Nende arvates ei hakka mitte ükski naine mitte kunagi vabatahtlikult prostituudiks: selleks on vaja meest, kes on ta eksiteele viinud või teda selleks sundinud. Selle arusaama järgi võrdsustatakse inimkaubandus prostitutsiooni ja orjusega ja leitakse, et naise nõusolek prostituudiks hakata pole oluline.

Tegelikult ei ole nõusoleku problemaatikal midagi ühist inim­kaubanduse ohvrite ja inimõigustega. Taotledes lõplikku eesmärki, prostitutsiooni keelustamist või prostituudi ameti tunnustamist, kipuvad mõlemad leerid inimkaubanduse ohvrite kogemust liiga üldiselt käsitlema. Kui abolitsionistid-feministid näevad kõigis prostituutides kui inimkaubanduse ohvreid, siis seksitöötajate õiguste eest võitlevad aktivistid eeldavad, et kõik naised on ühevõrra isiksused ja vabad oma otsuste tegemisel, kas hakata prostituudiks või mitte. Kuid ei ühel ega ka teisel ole päriselt õigus. Mõlemad leerid jätavad arvesse võtmata probleemi algupära. Inimkaubandus ei eksisteeri mitte sellepärast, et kurjategijad ja salakaubavedajad viivad inimesi salaja üle piiri ja ekspluateerivad neid, inimkaubandus ei eksisteeri ka sellepärast, et prostitutsioon on olemas. Inimkaubandus eksisteerib sotsiaalse ebaõigluse ja diskrimineerimise mitmesuguste vormide nagu rassilise, etnilise, rahvusliku, soolise diskrimineerimise tõttu. Ja ükski samm prostitutsiooni legaliseerimise suunas – olgu tegu selle keelamise või seadustamisega – ei aita ära hoida inimkaubandust seni, kuni ei panda piisavalt tähele diskrimineerimise vorme.

 

 

1 Artikkel põhineb prostitutsiooni ja inimkaubandust käsitleva konverentsi ettekandel Tallinnas 21. II.

2 Prostitutsiooni mõistetakse neljal viisil: prostitutsioon kui vägivald inimväärikuse suhtes, prostitutsioon kui amoraalne toiming, avaliku moraali ja korra solvang või autonoomne otsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming