Inimesest molekulaarbioloogi silma läbi

Tiit Kändler

Toivo Maimets, Teaduse teed. Toimetanud Katre Ligi. Eesti mõttelugu. Ilmamaa, 2012. 272 lk. Toivo Maimets on meie väheseid loodusteadlasi, kes mitte ainult ei arva, et eesti loodusteadlane peab oma tulemusi avaldama nii eesti kui ka inglise keeles, vaid on nõnda ka toiminud. „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatus „Teaduse teed” on valik tema 13 aasta jooksul Eestis avaldatud populaarteaduslikest kirjutistest nüüd saadav. Enne teda on mõtteloo sarjas loodusteadlastest avaldamist leidnud Jaan Einasto, Harald Keres, Ernst Öpik, Jakob von Uexkyll, Madis Kõiv – ja ongi 105 seas kõik. Nii et Maimetsa raamat on haruldane raamat, vaata et ohustatud alamliigi esindaja. Maimets küll liigikeskset lähenemist ei poolda, tema arvates hinnatakse liigi osa looduse toimimises üle, öelgem siis, et „Eesti mõttelugu” võiks vabalt sisaldada loodusteadustest kirjutanute mõtet avaramalt. Maimets kirjutab esmajoones inimesest. Ta teeb seda molekulaarbioloogi silma läbi, mistõttu loeme rakkudest ja valkudest, DNAdest ja mitut laadi faktoritest, geenidest muidugimõista. Ta on olnud eesti nüüdisteadlase kohta mitmekülgne, uurinud tulemuslikult oma objekte, õpetanud, juhendanud, juhtinud meil ja mujal mitmeid teadusühendusi kuni hariduse ja teaduse ministriks olekuni välja. Maimetsa laiahaardeline kogemus tuleb lugudele tublisti kasuks. Näiteks siis, kui ta kirjutab, millal algab inimese elu ja kuidas molekulid seda läbi juhuse ja seaduspärasuse suunavad. Selleks peab tundma elu meil ja mujal.

Maimets alustab ülevaatega oma teadlaseteest ja enda kui teaduskorraldaja ametitest. Enamik teisi raamatu lugusid on viimase paariteistkümne aasta jooksul meie ajakirjanduses avaldatud. Autor tunnistab, et on mõtisklenud teaduse laiema rolli üle ühiskonnas, ja nagu raamat näitab, jõudnud ka järeldusele: kui ise sellest ei kirjuta, siis ei kirjuta keegi. Kas võimalused realiseeruvad, sõltub paljude ajaolude kokkulangemisest, tõdeb ta oma elu kohta nii nagu elu kohta üldse ja selgitab oma vaateid hariduselule, dubleerimisele teaduses, ärilise suhtumise sissetungile teadusesse ja muule olulisele ja huvitavale, nõnda et on suisa kahju, et ta ei ole seda teinud oma sissejuhatusloos pikemalt.

Aga eks siis tule kokku noppida see tarkus, mis raamatusse on kogutud: siin on lühemaid ajalehelugusid, on raamatututvustusi. Need ilmestavad eri aegu, kuid eelkõige soovitan lugeda Maimetsa pikemaid ülevaateid, mis on ilmunud näiteks ajakirjades Akadeemia ja Eesti Arst. Teadusülevaadete kirjutajana on Maimets meister, ta ei karda olla liiga keeruline, laskub ikka varem või hiljem meie ühise maa peale tagasi ka. Tore on, ega siis lugeja peagi igast reast aru saama. Midagi võib jääda ridadesse, sest eks nende vaheltki kumab, et Maimets kirjutab sellest, mida on ise uurinud, mille üle mõtelnud, mis on talle hästi selge – nii nagu näiteks genoomi vahimehest, valgust p53, mis on osutunud geneetika arengu üheks kehastuseks.

Maimets on ka lühivormide meister. Nõnda ongi huvitav, et raamat on paras segapuder nii puhulugudest, juhulugudest kui ka pikematest käsitlustest. Mis siin vananeb, mis mitte, kes seda teab – nõnda näiteks on geneetikud praeguseks vähendanud inimese geenirohkust, võrreldes Maimetsa kümne aasta eest pakutud saja tuhandega, kolmekordselt. Poleks tulnud kahjuks, kui säherduste faktikeste jaoks oleks leidunud mõned joonealused märkused. Aga pole ka hullu, aastaarvud on ju lugudel küljes. Nii et ka molekulaarbioloogia õppijad võiksid seda raamatut lugeda küll ja küll. Kas või selleks, et oma professorit eksamil rõõmustada tema enese tsitaatidega. Ja selleks, et taibata tausta ja algtingimuste olulisust mitte ainult teadustöös, vaid ka teadust populariseerivas töös. Sest Maimets annab oma lugudes enamasti ka tausta ja algtingimused, ja kõik on aja kulu vastu kindlustatud. Erinevalt faktidest ja teooriatest taust ja algtingimused ei vanane, need võivad vaid laieneda ja täpsustuda.

Tartu ülikooli rakubioloogia professor Maimets eristub oma kolleegide seas sellegi poolest, et on kirjutanud ja avaldanud vähemalt ühe õpiku, „Molekulaarne rakubioloogia”, seegi Ilmamaa kirjastatud. Kahjuks pole ei õpikul ega nüüdsel raamatul selliste trükiste jaoks vältimatult vajalikku aineregistrit.

Maimetsal on ka põhjalik rahvusvaheline kogemus, muude tegemiste seas on ta pidanud loenguid Newcastle’i ülikoolis ja on praegu Euroopa Molekulaarbioloogia Konverentsi president. Sestap kirjutab ta eru­deeritult teaduse ajaloost, mida saab mõnuga lugeda, Thomas Hunt Morganist ja tema teadusrevolutsioonist, sellest, kas siniste silmade, valgete õite ja haiguste geenid on olemas – millest rullub geneetika ajaloo ülevaade –, juhuslikkusest rakkude elus ja kasvaja tüvirakkudest ja sellest, millal algab inimese elu.

Nii nagu kloonitud kass ei ole täpselt oma ema moodi, nõnda ei mõtle kaks molekulaar­bioloogi ühtemoodi. Maimets juhib sellele teaduses enesestmõistetavale asjale ikka ja jälle tähelepanu: „Tundub, et suur osa praegusest segadusest on tegelikult mõisteline.” Vahel on ta ka kriitiline. Kui kirjutab näiteks, et Eesti geenivaramu „senine suurim saavutus ongi geenide, mutatsioonide ja muu sellega seotu toomine „tädi Maalini””.

Vahel on ta oma mätta otsas. Kui Maimets juhib tähelepanu, et ühe või teise inglase pakutud geneetika ajalugu on Briti-keskne, kas siis pole tema esitatud pilt Eesti molekulaarbioloogia ajaloost Tartu-keskne? On võimalik, et kunagi saame ka üldisema käsitluse, nii nagu „on võimalik, et ühel päeval osutub DNA-l põhinev geneetika vaid üldise geneetika erijuhuks, nii nagu juhtus Newtoni füüsikaga, mis on vaid erijuhtuks tänapäeva üldises füüsikateoorias”.

Maimets hoiatab meid selle eest, mis ongi Eestis juba igapäevane nähtus: „Kohaks, kus teadus, poliitika ja äri tihedalt kokku saavad, on ravimitööstus. Kui avalik sektor toetab baasuuringuid, siis maandub uute ravimite teave erafirmade kasumis.” Kuid teadust ta ei jäta, jagades ameerika bioloogiharidusega kirjaniku Steward Brandi veendumust: „Uudised tulevad vaid teadusest. Inimese põhiloomus ei muutu eriti, loodusteadus aga küll.” Sa võib muuta kunagi ka Maimetsa suunatud teadusfondi teadusagentuuriks, nii nagu Eestis tehti, aga see ei ole mingi uudis. Uudis on see, kui sealt hakkab rohkem teadusuudiseid tulema.

Maimets selgitab meile, miks ja kuidas bioloogia paradigma muutub ja geenikeskne maailm liigub areneva tervikorganismi kesksemaks. Kuid paradigma muutugu või mitte, tema seisukoht on: „Kentsakalt püstitatud küsimusele, kas Eesti loodusteadlane peaks oma tööde tulemusi avaldama ema- või inglise keeles, saab vastata minu meelest ainult: mõlemas.” Maimets arutleb, mis teeb teaduse ohtlikuks, ise ta näitab oma kirjatükkide kaudu, mis teeb teaduse ontlikuks ja ligitõmbavaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming