Inimene on loomult ühiskondlik olevus

IVO VOLT

Aristotelese „Poliitika“ on „esimene süstemaatiline riigivormide analüüs, mis käsitleb poliitilise filosoofia küsimusi terviklikult erinevaid aspekte ja tingimusi arvesse võttes“ (Anne Lill, lk 375). Selle teose ilmumine eesti keeles on kahtlemata suursündmus. On üsna loomulik, et eestikeelse tõlke on loonud Tartu ülikooli klassikalise filoloogia emeriitprofessor Anne Lill, kes on varem eestindanud Aristotelese eetika-alase peateose „Nikomachose eetika“ (1996, 2., parandatud ja täiendatud trükk 2007) ning lühemaid tekste corpus Aristotelicum’ist. Juba „Nikomachose eetika“ alguses annab Aristoteles mõista, et eetika ja poliitika on põhimõtteliselt üks ja sama teadus. Sama teose lõpp kujutabki endast tegelikult üleminekut teosele poliitikast, seega on ka eestinduste järjekord igati loomulik.

„Poliitika“ jaguneb traditsiooniliselt kaheksaks raamatuks, ent need ei moodusta ladusat tervikut, vaid sisaldavad vasturääkivusi, kordusi ja ka katteta lubadusi, samuti ei ole kindel nende paiknemine üksteise suhtes. Tõlge järgib siiski Aristotelese tekstiväljaannete traditsioonilist jaotust, esitades seejuures lehekülje veerisel ka Immanuel Bekkeri väljaandest (1831) pärit standardnumeratsiooni, mis teeb hõlpsaks tõlkele viitamise ning selle võrdlemise originaaliga.

„Poliitika“ alguses määratleb Aristoteles riigi (polise) kui kõige täiuslikuma inimeste poolt kujundatud ühenduse (koinōnia). Seejuures on riik olemas loomupäraselt, loomuldasa (physei), s.t ühiskondlikud suhted põhinevad loodusest tingitud loomupärasel alusel (kr physis tähendab teadupärast nii ’loodust’ kui ka ’loomust’). Tuntuim väljend, mis Aristotelese „Poliitikast“ käibele on läinud, on inimese kirjeldamine „poliitilise loomana“. See teose algusosas (1253a) esinev fraas, ho anthrōpos physei politikon zōon („inimene on loomult ühiskondlik olevus“, lk 9), kannab tõesti väga olulist tähendust ning võiks pakkuda lähenemisaluse kogu teosele. Sest „Poliitika“ käsitleb riigi toimimist, selle eesmärke ja vahendeid just nimelt selles elavate inimeste heaolu vaatenurgast. Selle heaolu aluseks peavad olema õiged eetikapõhimõtted, mis omakorda on tuletatud eetikateoreetilistest käsitlustest, nagu me näeme neid „Nikomachose eetikas“.

Ühiskonnaelu konteksti pannakse sellised olulised põhimõisted nagu õiglus (dikaiosynē) ja sõprus (philia), mõistagi ka voorus e loomutäius (aretē), mis pälvivad palju tähelepanu eetikateoorias. Ometi on „Poliitika“ Aristotelese eetika-alastest teostest oma alusmaterjali tõttu ka üsna erinev. „Poliitika“ puhul on rõhutatud, et käsitluse ja üldistuse üheks aluseks on olemasolevad riigikorrad ja fikseeritud, toimivad riigikorralduslikud aktid. Seega on „Poliitika“ mõneti palju tehnilisem tekst ning osa sellest kuuluks tänapäeva mõttes ehk pigem õigusteaduse ja majandusteaduse kui filosoofia alla. „Poliitika“ esimeses raamatus käsitlebki Aristoteles ka majandusteooriat, uurides eraomandi ja ühiskondliku omandi vahekorda.

Lühidalt ka ülejäänud teoses käsitletavatest teemadest. Teises raamatus vaatleb Aristoteles erinevaid riigikorralduse vorme, analüüsides muu hulgas kriitiliselt teoreetilisi riigimudeleid (eelkõige Platoni „Riigis“ ja „Seadustes“ esitatut, aga ka Phalease ja Hippodamose omi) ning kirjeldades lähemalt Sparta, Kreeta ja Kartaago riigi toimimist. Kolmandas raamatus uurib Aristoteles seda, kes võib olla kodanik, ning esitab riigikordade klassifikatsiooni (positiivsed: monarhia ehk ainuvõim, aristo­kraatia ehk grupivõim ja politeia ehk kõigi kodanike võim, negatiivsed: türannia, oligarhia ja massidemokraatia). Riigikordade analüüs jätkub ka neljandas raamatus, keskendudes seal eelkõige oligarhilise ja demokraatliku süsteemi võrdlusele. Siin eristab Aristoteles viit demokraatia liiki. Neist esimesed neli toetuvad seadustele, ent viimases, äärmuslikus demokraatias toimub valitsemine meelevaldselt ning valitsevaks saab demagoogia. Neljandas raamatus tegeleb autor ka poliitikateooria eesmärgi küsimusega.

Viiendas ja kuuendas raamatus räägib Aristoteles riigikordade muutumisest, hävimisest ja säilimisest ning seda soodustavatest tingimustest. Seejuures rõhutab Aristoteles, et üks olulisemaid aspekte riigikorralduse kestmajäämise puhul on hariduse andmine riigikorralduse asjus: „pole ju mingit tulu ka ülimalt kasutoovatest ning kõigi riigitegevuses osalejate poolt ühiselt heakskiidetud seadustest, kui need pole saanud riigikorralduses harjumuseks ja hariduse osaks“ (1310a). Viiendas raamatus on muu hulgas esitatud palju huvitavaid näiteid ajaloost. Kuues raamat sisaldab ka käsitlust vabadusest ja võrdsusest, samuti räägitakse riigiametite õigest korraldamisest.

Peale olemasolevate riigikordade kirjelduse ja analüüsi püüab Aristoteles leida ka üldiselt parimat riigivalitsemissüsteemi. „Poliitika“ viimased kaks raamatut (7.–8.) keskenduvadki sellele teemale, esitades seega autori poliitilise utoopia, millest ei puudu muu hulgas riigi asukoha ja klimaatiliste tingimuste mõju. Väga olulisena tõuseb siin taas esile haridus: ka kodanikuks olemist tuleb õppida ja riigi ülesanne on seda tagada. Kasvatuse juures toob Aristoteles eriti olulisena välja muusika osa. Haridusküsimuste käsitlemisel peab nentima, et nii mõnedki Aristotelese laused mõjuvad praegugi päevakajaliselt: „… praeguse hariduse segase olukorra tõttu … pole selge, kas tuleb harjutada eluks vajaliku jaoks või selleks, mis viib loomutäiuse juurde või toimub kõrgemate eesmärkide nimel …“ (1337a).

Nagu Anne Lill esile tõstab, esitab Aristoteles riigi kohta küsimusi, mis on tänapäevalgi aktuaalsed, ehkki tema käsitlus on seotud oma ajastu tingimustega. Need küsimused puudutavad nii ühiskonna üldist toimimist kui ka riigis toimuva ühistegevuse spetsiifilisi tahke, inimestevahelisi suhteid, kodanike õigusi ja kohustusi, juhiks olemist ja allumist, ühise eesmärgi poole liikumist ühiskondliku üksusena jms. Ja kuna nendele küsimustele üheseid vastuseid enamasti pole leitud, ongi Aristotelese tekst kutsunud kaasa mõtlema ka tänapäeval, eelkõige küsimustes, mis puudutavad demokraatia olemust ja toimimisaluseid. Teisalt käsitleb Aristoteles ka teemasid, mis tänapäeval mõjuvad võõristavana, neist olulisim on orjuse põhjendamine.

Nagu „Nikomachose eetika“ eestikeelse väljaande puhul, hõlmavad ka siinse raamatu mahust umbes poole tõlkija põhjalikud kommentaarid ning saatesõna. Kommentaarides jagatakse ohtralt selgitusi antiikaja reaalide kohta ning valgustatakse paljude oluliste mõistete keelelist, ajaloolist ja filosoofilist tausta. Klassikaliste tekstide tõlgete parimate traditsioonide järgi sisaldavad kommentaarid hulgaliselt viiteid teistele antiikautoritele, toovad paralleele ning osutavad vastuoludele. Mahukas saatesõna (66 lk) annab ülevaate Aristotelese elust, ajaloolisest taustast ja Ateena demokraatiast, kirjeldab lähemalt „Poliitika“ sündi ja sisu, vaatleb poliitika ja eetika seoseid Aristotelesel, samuti riigielu toimimist ja riigimeeste rolli selles. Omaette alapeatükk vaatleb võrdlevalt Aristotelese ja Platoni lähenemist riigile. Järelsõnast saame ka teada, et „Poliitika“ ise ei ole läbi ajaloo sugugi olnud nii tuntud teos, kui võiks eeldada, ning põhjalikumalt hakati seda analüüsima ja selles esitatud ideid oma kaasaja poliitilise arenguga, eelkõige demokraatia probleemidega seostama alles XX sajandil.

Raamat sisaldab ka ülevaadet „Poliitika“ käsikirjatraditsioonist, tõlgetest ja kommentaaridest. Peatutakse põgusalt ka tõlkeprobleemidel. Üheks järjekindlamaks tõlkepõhimõtteks, mida Lill saatesõnas esile toob, on soov leida võimaluse piires Aristotelese põhimõistetele läbivad vasted, et lugeja mõistaks paremini autori mõttekäike. Siin jätkab tõlkija „Nikomachose eetikas“ laiemale käibele toodud vastete kasutamist, millest vastuolulisim (ka kohalikus tõlkeretseptsioonis) on kahtlemata olnud „loomutäius“ kreeka aretē vastena. Nagu Lill nendib (lk 427), tundunuks talle poliitilises kontekstis „voorus“ tõlkevastena kohati isegi mugavamana, kuid riigi „vooruslikkusele“ eelistab ta siiski „riigi täiuslikkust majanduslikus, moraalses ja muus mõttes“.

Tehniliselt on raamatu teostus laitmatu, silma hakkas küll üksikuid vigu kreeka sõnade transkriptsioonis, ent neid siin loetleda mõjuks liigse tähenärimisena. Seda, et raamat sisaldab ka bibliograafiat ja korralikku registrit, tuleb pidada iseenesest mõistetavaks. 2005. aastal arvutasin seni eesti keeles ilmunud Aristoteliana mahuks ca 7% Aristotelese ja talle omistatud teoste korpusest, seejuures viimane täiendus ilmus 1997 (Pseudo-Aristotelese „Loomutäiustest ja pahedest“ Anne Lille tõlkes).* Ei hakanud arvutama, kui suureks „Poliitika“ lisandumisega see protsent võib olla täpselt kasvanud, ent umbes 12–13% ringis võiks see olla. Selle taustal on hea meel tõdeda, et Aristotelesele on eesti keeles mõne aja pärast järge oodata: 2015. aastal eraldas Eesti Kultuurkapitali Avatud Eesti Raamatu sihtkapital tõlketoetuse Janika Pällile Aristotelese „Retoorika“ eestindamiseks. Eesti filosoofide hulgas on pikka aega olnud kuulda jutte „Metafüüsika“ tõlkimisest. Ehk on üht-teist podisemas mujalgi.

*Peale juba nimetatute on eesti keeles ilmunud „Poeetika“ ehk „Luulekunstist“ Jaan Undi tõlkes ning „Ennustamisest une abil“ Anne Lille tõlkes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming