Inimene kui aine ja laine

Errol E. Harris püüab tuua kokku teadusliku maailmavaate ja metafüüsilise elutunde.

JAN KAUS

Errol E. Harrise „Universum ja inimene“ on mulle südamelähedane raamat ühel selgel põhjusel: autor püüab astrofüüsika ja kvantmehaanika avastuste ning enesestmõistetavuste taustal tuua kokku teadusliku maailmavaate ja metafüüsilise elutunde, leida empiiriliste tõsiasjade tagant laiemat, materialistlikku ilmaseletust ületavat vaadet. Mõnes mõttes võikski mu arvustus nende lausetega piirduda, sest keelelise idealismi ja sellega mitterahulduva realismi vahelist vastuolu polegi nagu mõtet püüda lahendada – kellel metafüüsiline meel puudub, peab vajadust uskuda kogemusvälist reaalsust aju/keele ülesehitusest tingitud anomaaliaks, kellel aga metafüüsiline meel olemas, ei rahuldu mõttega, et usk millessegi empiirilisest suuremasse annab märku kesknärvisüsteemiks nimetatava inimarvuti (verbaalsest) veidrusest. Errol E. Harris kuulub viimaste, inimese ja arvuti võrdlusse rahuldamatusega suhtuvate mõtlejate hulka. Kõiksuse peenhäälestus tundub praeguseks olevat fakt (sellest veel allpool), mis tähendab, et ennekõike on oluline interpretatsioon – küsimus, kas pidada universumi peenhäälestust juhuslikuks või eesmärgipäraseks. Harrise meelest peab paika teine variant. Püüangi järgnevalt jälgida, kuidas ta oma metafüüsilist vajadust rahuldab.

„Universumi ja inimese“ järelduskäiku võiks kirjeldada nii:

1. Transtsendentsuse ja immanentsuse küsimuses tuleb eelistada esimest.

2. See eelistus väljendub veendumuses, et on olemas üks, terviklik tegelikkus, universaalne pidevus.

3. Seda pidevust iseloomustab eesmärgipärasus, süsteemne areng.

4. See väljendub enesetäiustumises, negentroopias.

5. Niisugust täiustumist ei anna seletada pelgalt materialistliku vaatega.

6. Sestap saame rääkida teatud sorti universaalsest vaimust.

7. Sellise vaimu perspektiiv muudab küsimuse metafüüsikast laiemaks, kogu inimolemist haaravaks.

1.

Harris kirjutab: „Tähelepanu on alati valiv, ühelt poolt juhib seda huvi, teiselt poolt eelnevad teadmised. Seega see, mida tajutakse, on osalt see, mida oodatakse, ja osalt see, mida otsitakse“ (lk 210). Mingil tasandil võib sellist lauset võtta metafüüsiliste arutluste lõpp-punktina, kus ilmneb immanentse ja transtsendentse taju ühisosa – esimene leiab siit kinnituse teadvusele kui lõpp­instantsile, teine aga otsib põhjust küsimusele, miks ta teadvuses leidub just selline, empiirilisest kaugemale ulatuv sund. Ühes otspunktis on meil seega arusaam, et maailm „tervikuna ei kuulu maailma sisse“ (A. W. Moore) ning transtsendentsus on immanentsuse sünnitatud illusioon (Gilles Deleuze ja Felix Guattari), teises otspunktis aga mõte, et meie maailm „võib sisaldada mitte ainult seda, mida me ei tea ega saa veel käsitadagi, vaid ka seda, mida me ei pruugi kunagi käsitada suuta“ (Thomas Nagel). Harris jääb kuhugi nende kahe vahele. Ühelt poolt ta usub, et fakt on tõlgendus, arusaam, mis kvantfüüsikas tundub olevat muutunud enesestmõistetavuseks. Vaatlus mõjutab vaadeldavat. Werner Heisenberg, kes samuti usub, et „universum tervikuna ei saa olla meie kogemuse objekt“, kirjutab sellest oma „Füüsikas ja filosoofias“ nii: „psüühilistest nähtustest aru saamiseks tuleks igal juhul lähtuda asjaolust, et inimvaim esineb teaduslikus psühholoogilises protsessis ühekorraga kui objekt ja kui subjekt“. Ometi ei erista aktiivne, tõlgendav teadvus Harrise ettekujutuses ennast maailmast, vaid just juhib meid maailma kui terviku juurde: „Ükski füüsiline ese ei anna kunagi meeltele edasi tervikut, ometi seda tajutakse tervikuna. [—] … taju on kestev otsustus- ja järeldustegevus, mis pidevalt konstrueerib ja ehitab üles kooskõlalist läbikogetud maailma“ (lk 203).

2.

Niisiis aitab aktiivne, tõlgendav teadvus tajuda maailmas kooskõla, terviklikkust. Sel moel aga saab teadvusest suurema terviklikkuse ilming, konstrueerimisest peegeldus – kuigi teadvus loob tegelikkust, ei tähenda see, et samal ajal ei võiks teadvus tegelikkuse kooskõla jälgida ja selle nüansse avastada. Sellega on umbes nagu maadeavastamisega – maa on olemas olnud ka enne avastamist, avastamisest hoolimata, kuigi alles avastamine toob maa esile, teeb selle tajutavaks, annab sellele nime.

Ehitades teadvuses kooskõlalist maailma, leitakse ühtlasi kooskõlale põhjus, mis muudab teadvuse lõpuks universaalse kooskõla tagajärjeks. Sestap lähtub Harris arusaamast, et mitte ainult teadvus, vaid terve universum on üks süsteem, „universaalne morfiline väli“ (lk 157). Harrise kujutluse keskmes asub „dünaamiline korrastatuse printsiip“. See printsiip „ei luba mis tahes üksikul elemendil jääda ülejäänud struktuurist isoleerituks“ (lk 43). Niisugust kvantfüüsika enesestmõistetavust riivab muide oma mulluses suurteoses „Vägi“ ka Margus Ott: „osake „läbitunneb“ oma laine poolt hõivatud ruumipiirkonda, ja nii väikeses mõõtkavas saab nähtavaks see, et isendi keha pole taandatav punktilaadseks, vaid et alati jääb alles mingi taandamatu laialimääritus, sulanduvus“. Tundub, et kui Harris kirjutab, et füüsikaline universum „osutub lahutamatute sündmuste ja olemuste õmblusteta kangaks“, siis vastuolu empiristlikuma vaatega puudub. Aga Harrise tsitaat jätkub: „seda organiseerib universaalne printsiip, mis eristub lugematus arvus vormides“ (lk 74).

3.

Mida universaalne printsiip siis organiseerib? Võiks öelda, et omaenda eesmärgipärasust, omaenda süsteemsust (mis ühtlasi moodustab kogu olemasoleva). Tekib huvitav paralleel Thomas Nageli raamatuga „Vaade eikusagilt“. Nageli metafüüsilise meele üks lähtekohti on maailmaterviku sõltumatus, mis võib seda tajuvas teadvuses tekitada lausa meeleheiteni ulatuvat absurditunnet: „ei ole kerge täie teadvusega tabada fakti, et universumi ajalugu võinuks läbida oma teekonna, ilma et mind oleks üleüldse välja ilmunudki. Kui mul õnnestubki seda mõtet korralikult taibata, tekitab see langemistunde, mis näitab, et minu maailmast on kõrvaldatud üks võimas, kuid märkamatu tugi“. Võibki öelda, et „Universum ja inimene“ püüab Nageli kaotatud toe uuesti üles leida ning selle kindlalt paika asetada. Harrise lähtekoha võiks sõnastada nii: universumi ajalugu ei oleks saanud läbida teekonda, kus „mind“ poleks välja ilmunud. Asi on otse vastupidi, maailma mõtestava teadvuse ilmumine on osutunud möödapääsmatuks, „mina“ olen universumi tähenduslik atribuut, osa tema dünaamilisest eesmärgistatusest.

Harris räägib „teleoloogilisest antroopsusprintsiibist“. Siingi lähtub ta astrofüüsikast, kus juba teatakse tugevat ja nõrka antroopsusprintsiipi. Harrise oma võib nimetada „teleoloogilise“ asemel lihtsamaltki „väga tugevaks“. Tema määratlus kõlab järgmiselt: „on olemas üks ja ainult üks võimalik universum, mis on kavandatud eesmärgiga tekitada ja säilitada arukad vaatlejad“ (lk 53–54). Üldiselt püüab antroopsusprintsiip sõnastada elu mõtestava teadvuse universumisse ilmumise tõenäosust – mis objektiivselt võttes on äärmiselt ebatõenäoline, kuna kõiksuse areng on pidanud läbima lugematul hulgal keemilis-füüsilisi „nõelasilmasid“ ehk hulgaliselt eeldusi, mis ülepea on võimaldanud sellise universumimudeli, kuhu näiteks ühel hetkel tekkis orgaanilist elu võimaldav süsinik. Empiristlik meel kaldub igasugust antroopsusprintsiibi määratlust käsitlema skepsisega, kuna selles sisaldub olemuslikult kaldumine metafüüsikasse, sund näha peenhäälestuses midagi juhuslikkusest enamat. Empirismile vastanduv arusaam aga suudab näha siin võimalust vabanemaks kõiksusse heidetuse taagast. Harrise antroopsusprintsiip kipub vaatleja eksistentsi käsitlema ei millega vähema kui imena. „Universumi ja inimese“ leitmotiiv väidab, et kõiksuse arengu uskumatu peenhäälestus ei võimalda juhuslikkust – osaliselt just seetõttu, et oleme saanud sellest peenhäälestusest teadlikuks, teadlikuks saamine on peenhäälestuse arengusse sisse kirjutatud.

Mulle on alati meeldinud teaduslikud metafoorid, mis püüavad minusugustele lihtsurelikele seletada elu tõenäosust, elu kui imet, aga ei suuda täiel määral vabaneda müstikast: „Praegu vaadeldava universumi olemasoluks vajalik jõudude­vahelise tasakaalu täpsus on võrreldav sellega, kui tulistada püssikuuliga ühe tolli suurust märklauda kahekümne miljardi valgusaasta kaugusel“ (lk 82). Materialist torkaks seepeale, et selline kuul jõuaks kohale ajaga, millel pole ei inimese ega universumi eksistentsi seisu­kohast mingit tähendust, aga minu­sugune metafüüsilise meelega inimene surub raskustega alla sügava imetlusohke.

4.

Teleoloogiline ettekujutus universumist tähendab Harrisele ühtlasi üldist „dünaamilist korrastatuse printsiipi“. Siin muutub kaalukeeleks „dünaamilisus“. See viitab arengule, mille puhul ei karda Harris kasutada ka evolutsiooni mõistet: „füüsikalise universumi pärisolemus teeb elu tekke ja arukate vaatlejate evolutsiooni selles vältimatuks“ (lk 214). Tsitaadist on näha, kuidas autor püüab siin siduda darvinismi ja metafüüsikat.

Harrise ettekujutus universumist asetub hegelliku metafüüsika hoovusse. Kuigi Harris ei soovi universumi arenevat printsiipi kuidagi isikustada, iseloomustab seda pidevalt täiustuv ja komplekssemaks muutuv areng: „Vormide skaala sirutub järjepidevalt füüsikalistest tervikutest keemilisteni, keemilisest ühtsustest organismideni, organismidest psüühilise väljani, tundmisest tajulise kogemuseni ja argimõistuse maailmast teadusliku vaateni“ (lk 211–212). Harris pakub vaadet universumist, mis täiendab ennast ning mille ühes ruumipunktis on jõudnud enesetäiustumine eneseteadlikkuse faasi: „Mida kõrgemal astmel skaalas vorm (või esialgne tervik) on, seda adekvaatsemalt väljendab ta universaalset organiseerivat printsiipi, mis on igale faasile omane“ (lk 212). See on kujutlus eesmärgipärasusest, mis sisaldab endas füüsikalist ja keemilist maailma, ilma milleta ei saaks arengut olla, aga mis samal ajal teostab teleoloogilise liikumisena anorgaanilises ja orgaanilises reaalsuses sisalduvaid potentsiaale (kes teab, mis ulatuses nende teostumine veel jätkuda võib).

Saab lausa imeks panna, kuidas Harrise kirjeldatud areng tundub muretult mööda vaatavat füüsikalise maailma tõdedest, näiteks termodünaamika teisest seadusest. Harrise kirjeldatud printsiip püüab liikuda kaosest korra poole. See on ennast täiustav, üha suuremale komplekssusele ja peenhäälestusele organiseeruv süsteem, „millel on iseeneslik võime vähendada entroopiat ja kasvatada informatsiooni“ (lk 134).

5.

Tähtis on aga asjaolu, et siin astub Harris suure sammu materialistlikust maailmakäsitlusest kaugemale: „füüsikalisel maailmal eraldi võetuna ei ole vahendeid oma tervikliku loomuse lõpuleviimiseks“ (lk 235). Harris jätab siin enesekindlama mulje võrreldes Thomas Nageliga, kelle tung transtsendentsuse ja realismi poole on tugevalt seotud tundega, et mentaalne ei saa olla sõltumatu füüsilisest, kuigi temalegi näib kummaline „olevat see, et teatavatel komplekssetel, bioloogiliselt genereeritud füüsilistel süsteemidel, mille näiteks on igaüks meist, leidub rikkalikult mittefüüsilisi omadusi“. Võib-olla püüabki Harris meid veenda, et mittefüüsilised omadused, olles küll tekkinud füüsiliste protsesside tulemusel, on hakanud teleoloogilise arengu käigus oma elu elama. Tõsi, mitte küll füüsilisest tegelikkusest täiesti sõltumatult, aga ometi nii, et nende ilmingud suudavad füüsilise eksistentsi piire ületada – näiteks saab mõte eksisteerida kauem kui selle sünnitanud keha. Füüsikalised ja mentaalsed omadused moodustavad üksteise suhtes etapilise, täiustuva pidevuse: „tõepoolest on olemas ainult üks tegelikkus, kuid see väljendab end erineva ühtsuse ja terviklikkuse astmega vormide reana. Igal järjestikusel tasemel ilmutab asjasse puutuv olemus (või olemused) erinevaid omadusi ja võimeid, kuigi need eeldavad ja haaravad kaasa kõiki eelnevaid vorme ja tegelikustumise astmeid“ (lk 170).

Tundub, et „tervikliku loomuse lõpuleviimise“ mõtestamisel asetab „Universum ja inimene“ Henri Bergsoni vaimus tähtsale kohale intuitsiooni: „peame omaks võtma, et intuitsioon ja teadvus on tihedalt vastastikku läbi põimunud“ (lk 185). Intuitsioon tähendab Harrisele „seoste tajumist“, seostamise võimet. Seostamist on muidugi igasugust, aga osa neist – sellised, mis leiavad inimese ja tegelikkuse vahelt meeltele otseselt haaramatuid seoseid – pole allutatud füüsilise eksistentsi vältimatustele. On selge, et sellist võimet, laiemasse metafüüsilisse suhtesse asetumist poleks vaja, seda ei tekiks, kui kõik seosed oleksid nähtaval, füüsiliselt kombatavad – või kui empiirilised seosed meie metafüüsilise vajaduse lõpliku selgusega vaigistaksid.

6.

Seostamine, suhtesse asetumine avab tee füüsilisest eksistentsist laiemale substantsile, mida ei pea vältimatult pidama isikustatud teadvuseks, vaid pigem teadvusi ühendavaks-ülendavaks vaimuks. Igatahes paistab see ilmnevat teatud potentsiaalina, mis aktiviseerub siis, kui inimene tajub meelte andmetest laiemat seotust. Materialist saab siin kosta, et „seotuse tajumine“ on keeleline nonsenss, mis ei tähenda, et seosed eksisteeriksid väljaspool tajuja aju, aga teisalt saab lähtuda seisukohast, et seotuse tajujale piisab tavakogemusest väljapoole ulatumise tundmisest, nii et tajutavast tõsiasjast võib saada tajuülese printsiibi tõestus (või vähemalt omandab printsiip tõeväärtuslikkuse). Skeptiline kõrvalpilk ei ole siis enam relevantne – mu meelest lähtub Harrise mõtlemine just sellisest hoiakust.

Ühesõnaga: tegu on impulsiga, mis püüab ületada inimese ja tegelikkuse vastandust ning mis võimaldab eraldatusest lahti saada, avada üksik eksistents maailma pidevusele. Meenutagem Martin Buberit: „Kes on suhtes, saab osa tegelikkusest, see tähendab; olemisest, mis ei ole üksnes temaga seotud ega jää ka üksnes temast väljapoole. Mina on reaalne tänu oma osalemisele tegelikkuses.“ Tähtis pole ainult asjaolu, et Harris peab sellist tegelikkuses osalemist oluliseks, vaid et ta leiab seoste tajumisest tee transtsendentsuseni: „Seosed terviku osade vahel tulevad ilmsiks alles siis, kui ühendav printsiip saab teadlikuks iseendast – lühidalt, siis, kui esile kerkib teadvus ja selle transtsendentne kandja“ (lk 214).

7.

Aga kas sellisest dialektilisest, dünaamilisest ja täiustuvast, üksikut üldisega seostavast „transtsendentsest kandjast“ kõnelemisel võiks olla laiem eesmärk kui eksistentsialistliku ängi maandamine või vaimumaailma esile manavatele soolapuhumistele kainema alternatiivi pakkumine? Mulle tundub, et kui Harrise käsitus jääb eeldatavasti vastuvõetamatuks empiristile, siis võib-olla ometi mitte näiteks William Jamesi taolisele pragmatistile, kes kirjutab raamatus „Pragmatism ja elu ideaalid“, et äkki võiks „mõtlemise missioon olla eestleitava eksistentsi suurendamine ja ülendamine, mitte lihtsalt imiteerimine ja dubleerimine“. Kindlasti saab Harrise teleoloogiat vaadelda kui eksistentsi ülendamist ja ka selle ühendamist. Me oleme osakesed eesmärgipärases ja paratamatus pidevuses, meis kestab ja kandub edasi ennast dünaamiliselt täiustav printsiip, mille eesmärgipärasust me ehk ei suuda tajuda ainult siis, kui asetame mõõdupuuks oma piiratud liikumisvõimega keha, mitte oma palju liikuvama vaimu, mis võimaldab kõige muu kõrval tajuda osalust oma kehalisest eksistentsist suuremates mõõtkavades. Muidugi ei vabasta Harrise käsitus meid oma piiratud mastaapidest, aga samas võimaldab see piiratus tajuda üksteise metafüüsilist võrdsust. Kuna Harrise metafüüsika põhineb seostamisvõimel, siis üksikisikule tähendab see ühtlasi võimet ulatuda endast väljapoole. Me oleme kehalt võrdselt pisikesed, aga iga inimese teadvusel on võime ja võimalus oma pisikesest elust kaugemale vaadata, konverteerida oma kogemusi tähendusteks. Näha ennast mitte objektina, vaid seosena; erinevusena, mis on osaline terviku ühtsuses. Kehaliselt aine, vaimselt laine. Mulle tundub see oluline mitte ainult epistemoloogilises, vaid suisa moraalseski plaanis – kuigi selline väide vajaks juba eraldi käsitlust. Praegu tuleb piirduda veendumusega, et teleoloogilise antroopsusprintsiibi ülekanne eetikasse on ülepea võimalik.

Sestap tundub Errol E. Harrise katse ühildada teaduslikke tõsiasju metafüüsilise elutundega mitmekordselt väärtuslikuna. Rahustavaks lõpetuseks empiristidele üks William Jamesi tsitaat tema raamatust „Usulise kogemuse mitmekesisusest“: „Miks ei võiks maailm olla niivõrd keerukas, et koosneda paljudest üksteisega põimunud reaalsustest, mida tuleb ka erinevalt käsitleda?“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar