Infosõjas surma ei saa

ANDREAS VENTSEL

Aasta alguses tekitas Eesti meedias suurt vastukaja strateegilise kommunikatsiooniga tegeleva ametiasutuse üle tosina korra suurenenud eelarve. Seda uudist saatsid nii poolt- kui vastuargumendid.1 Argumentidest enam äratas tähelepanu artiklites kasutatav sõnavara, mis siinses kultuuriruumis on selgelt (negatiivselt) väärtushinnanguline: propaganda, massimobilisatsiooniideoloogia, tsensuur jne. Nõukogude mineviku tõttu ei pea sellise suhtumise põhjusi kaugelt otsima. Ometi tundub niisuguste ajalooliste paralleelide tõmbamine liiga lihtsustav, sest kommunikatsioonivõrkude ülemaailmne levik on loonud olukorra, kus traditsiooniline sõnavara ja varem kasutatud kontseptsioonid ei selgita infoühiskonnas toimunud muutusi enam adekvaatselt.

Nüüd peetakse sõdu pigem inimeste südamete pärast ja ennemini poliitiliste otsustusprotsesside kui territooriumi kontrollimiseks. Infosõdades sotsiaalmeedia rolli uurinud Taani teadlane Thomas Elkjer Nissen kirjutab raamatus „Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused“, et tänapäeva sõdade mõistmise juures on sündmustest tähtsam loogiline raamistik, milles konflikte selgitatakse.2 Tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia hüppelisele arengule ja suhteliselt odavale hinnale on peaaegu igal meist ligipääs infovoogude tõlgendamisele ja tootmisele. Seda protsessi on nimetatud ka tehnoloogia demokrati­seerumiseks. Nissen nendib, et võitlus sotsiaalmeedias, sh toimuva tajumisviisi mõjutamine, võib omakorda mõjutada otsustamisprotsessi ja asjaomaste osalejate käitumist.

Jantunen tõdeb, et käsitledes strateegilist kommunikatsiooni ühesuunaliselt, biheivioristlikult „ülalt alla siht­auditooriumile suunatud suutäitena, millega püütakse auditooriumilt soovitud reaktsiooni välja meelitada“, satume paratamatult probleemide ette. See on ka põhjus, mille pärast Ameerika riiklik kommunikatsiooni strateegia mudel on Jantuneni arvates vananenud. Suhtlus on võrgustunud maailmas asümmeetriline, mitmesuunaline ja vastasmõjuline.

Selle on kenasti ära tabanud turundusstrateegid, ennekõike Venemaa informatsioonilise sõjapidamisega tegelevad institutsioonid, kes kaasavad auditooriumi oma infooperatsioonidesse. Nüüdisaja konfliktid nõuavad tugevat põhjendamist. Kas ja kunas on õigustatud näiteks teise suveräänse riigi poliitikasse sekkumine, millisel viisil seda tuvastada, on küsimused, millele ei pea õigustust leidma ainult poliitiline ja sõjaline eliit omavahel. Üha enam otsitakse tänapäeva konfliktides õigustust uue toimija, s.t pealtvaatajate ehk meedia vahendatud auditooriumi ees.

Seega käib suur osa sõjategevusest juba faasis, mis eelneb tegelikule sõjalisele sekkumisele. Sõda püütakse vältida, kui on võimalik oma eesmärke saavutada informatsiooniliste vahenditega. Hea näide on siin Krimmi hõivamine, kus rohelised mehikesed ei pidanud päästikule vajutamagi, et okupatsioon edukalt rahva (kes oli ligi paarkümmend aastat elanud Kremli kontrollitavate teleprogrammide mõjuväljas) heakskiidul läbi viia.

Infosõda kui sõda

Jantuneni raamatu üks eesmärke ongi lugejale uue reaalsuse tutvustamine. Tõsi, nagu autor osutab, ei ole nii sõjaväelaste hulgas ega ka akadeemilises sõjateaduses, konfliktiuuringutes, strateegilise kommunikatsiooni ja teiste sama teemaga tegelevates distsipliinides jõutud kaugeltki konsensuseni, milliste nimetustega nähtusi nimetada. Tegemist ei ole pelga retooriline probleemiga – nii tundliku valdkonna puhul toob nimetamine kaasa reaalsed tagajärjed.

Meenutagem 2007. aprillirahutuste aegseid küberrünnakuid Eesti riiklike ja pangandusstruktuuride vastu. Eesti tegi tollal korduvaid katseid küberrünnakut defineerida ühe NATO liikmesriigi vastaseks rünnakuks, mis oleks vähemasti põhimõtteliselt tõstatanud vajaduse NATO alusleping punkt 5 käivitamiseks.

Tõsi, tollal seda ei juhtunud, kuid vähemasti nüüd tuntakse aprilli küberünnakuid WW I ehk esimese veebisõjana.

Jantunen püüab osutada mitmele põhjusele, miks on infosõjast kui sõjast rääkimine veel paljude meelest küsitav, ja selgitab, millises vahekorras on hübriidsõda, kübersõda (ennekõike rünnakud IKT tehnoloogilisele infrastruktuurile), infosõda ja füüsiline sõda ehk relvastatud konflikt. Teadlased ja eksperdid on rõhutanud, et hübriidsõja arsenali kuuluvad võtted on omased olnud kogu sõjapidamise ajaloole, mistõttu loob uute mõistete käibelevõtt pigem terminoloogilist segadust. Jantuneni arvates aga osutab hübriidsõja mõiste muutusele sõja sihtmärgis: XXI sajandi hübriidsõja peamine sihtmärk on kogu ühiskond.

Siit johtuvalt saab selgeks, miks on kübersõja ja infosõja tähtsus kasvanud. Võrgu kaudu ühendatud maailmas on sõja kvantitatiivne ulatuvus toonud kaasa muutuse sõja kvalitatiivses plaanis. Igaüks võib olla infosõja ohver ja ühtlasi infosõdur, seejuures mõlemat rolli saab kanda, ilma ise sellest teadlik olemata. Inimeste motiive veebis põnevaid ja intrigeerivaid, kuid kahtlase väärtusega infokilde jagada ei saa kaugeltki taandada õelatele kavatsustele või soovile uudise klikiarvu suurendada. Enamasti mängivad rolli meelelahutuslikud aspektid ja kogukondliku kuuluvuse markeerimine.3

Niisuguste viraalsete uudiste infooperatsioonides ärakasutamine on levinud praktika, sest kui (vale)uudised on juba viraalseks muutunud, siis on nende hilisem ümberlükkamine väikese mõjuga. Suhtluse kolimine internetti, igasugusele infole ligipääs, kuulujuttude jõudmine auditooriumini, mida enne ei suudetud ettegi kujutada, on mõned põhjustest, miks terminid nagu „infosõda“ või alles hiljutine moesõna „tõejärgsus“ on siiski seletava jõuga ja mitte vanale uue nimetuse andmine. Keegi ei väida, et varem rahvast infoga ei mõjutatud või et inimesed ei valetanud (väide, mida ikka kuuleb, kui kritiseeritakse mõistet „tõejärgsus“). Küsimus on, milliseid ja kui ulatuslikke tagajärgi IKT võimalused ühiskonnale kaasa toovad. Siinkohal tuleks pigem nõustuda Jantuneniga ja paljude teiste uuema sõjateaduste koolkonna esindajatega, et muutused on olnud pretsedenditud.

Teine põhjus, miks traditsiooniline koolkond ja ka paljud tegevsõjaväelased vaatlevad informatsioonilist mõjutustegevust mittesõjalisena, peitub asjaolus, et piiritõmbamisega jaotame ümber ka sõjaliste organisatsioonide vastutusala. Kui sõjapidamise alla liigub järjest suurem hulk ebatraditsioonilisi meetmeid, siis „vähenevad samas proportsioonis sõjaliste organisatsioonide võimed nendele meetmetele reageerida“. Infosõja tunnistamine sõjalise meetmena tähendab ühtlasi, et sõda ei olegi enam militaarorganisatsioonide, vaid kogu ühiskonna teema. See tähendab, et avalikku sfääri kuuluvaid institutsioone, näiteks ajakirjandust, veel enam kodanikumeedia vorme, võib vaadelda infosõjas aktiivsete toimijatena.

Alternatiivajakirjandus infosõja lõksus

Mis on ühist rassismil, homofoobial, vandenõuteooriatel, Vene-meelsusel, lääne-, Euroopa Liidu ning NATO-vastasusel? Tavamõtlemise tasandil ei tundugi need eriti suurt ühisosa jagavat. Infosõja raamistikku asetades on need aga kõik seisukohad, mis osutavad alternatiivsetele vaatenurkadele. Siin ilmnebki Jantuneni arvates üks Vene ja lääne infosõja eesmärkide erinevusi. Jantunen, kes oma väitekirjas on keskendunud ennekõike Ameerika strateegilisele kommunikatsioonile, väidab, et kui „lääne mõtlemises on infosõja eesmärk sihtauditoorium liita ja võita see enda poole“, siis „Vene mõtlemises piisab sellest, et sihtauditooriumi sisse tekiks rindejooni ja vastolusid, mistõttu see ei toimi enam ühtselt“.

See on põhjus, miks sõnavabaduse tingimustes on ennast Vene infosõja vastu raske kaitsta, sest kahtlemine on demokraatlikule mõttelaadile omane. Alternatiivseid vaatenurki pakkuvad meediakanalid (loomulikult mitte kõik, kuid see vähemus teeb seda eriti lärmakalt), kas siis teadlikult või mitte, peamiselt niisuguse sõnavabaduse kattelooriga varjutatud retoorikaga oma tegevust põhjendavadki. Raamatus kirjeldab autor värvikalt, kuidas ta oma elukutse tõttu on pidevalt pidanud tegelema mitmesuguste süüdistustega, olgu see siis NATO-struktuuride agendiks olek või russofoobia.

Esmapilgul võime tõesti küsida, miks peaks mainstream-ajakirjandust tõe pähe võtma ja miks mõned ideoloogilised seisukohad saavad leheruumi, teised mitte. Infosõjas osalevad kodanikuajakirjanduse portaalid ei lähtu enamasti ajakirjanduseetikast ja demokraatlikust ideoloogiast, mille üks kreedo on vastutada oma sõnade õigsuse eest ja anda võimalus dialoogiks, kui jagatakse kommunikatsioonis osalemise tingimustes ühisosa. Paraku on nii, et suur osa sellesarnastest vastuväidetest tugineb mitte teemale endale. Kas Venemaa käitumise Krimmis ja Ukrainas legitimeerib see, et USA sõdis Vietnamis, tungis Iraaki ja kukutas keemiarelva omamise valesüüdistuste ettekäändel Sadam Husseini või Ameerika sõdurid piinasid Guantánamo vanglas? Tundub, et mitte. Aga just selliste „vastuargumentidega“ käib infosõjas võitlus auditooriumi südamete pärast.

Samamoodi tuvastame kindla agentsuse nende kriitikas, kes väidavad, et ajalehed edastavad üksnes lääne seisukohti. Siin tuleb Jantuneni arvates tähele panna, et esiteks ei tee ühe poole seisukohtade esitamine neid seisukohti veel valeks. Teiseks esindab Venemaa riiklikult kontrollitud ajakirjandus mitte Venemaa seisukohti, vaid kindla poliitilise eliidi agendat. Nii Soomes kui ka Eestis pakutakse ajakirjanduses eri seisukohti ja riiklikud seisukohad ei saa kaugeltki tõemonopoli. Kas mitte USA valitsuse maine, nii kodu- kui ka rahvusvahelisel areenil, ei saanud just omaenda ajakirjanike tegevuse tõttu Vietnami ja Iraagi kampaaniate tõttu enim kannatada? Kui palju neist ajakirjanikest aga jagas Politovskaja saatust?

Infosõda ja Eesti

Eestit puudutavalt soovin esile tõsta mäluuurija ja filmitegija Imbi Paju kirjutatud raamatu järelsõna, kus lugejale antakse edasi oma kogemus Vene infosõjast. See ei ole tüüpiline oma žanrile, kus tavaliselt vaagitakse kriitiliselt ja konteksti avades raamatus esitatud seisukohti. Järelsõna võib vabalt mõista ka ilma Jantuneni raamatuga tutvumata. Selle keskmes on Soomes pronksiööjärgselt hoogustunud Venemaa-poolne infosõda, mille põhieesmärk oli diskrediteerida Eestit ja näidata seda kui apartheidlikku ja russofoobset moodustist. Jantuneni raamat toimib järelsõnale kui kontekst, mis aitab paremini mõista infosõja mehhanisme, seal kasutatavaid retoorilisi võtteid ja muid infooperatsioonile omaseid mõjutamise tehnikaid. Isiklike kogemuste najal kirjeldab Paju, kuidas ta koos Sofi Oksaneni ja paljude teiste nii Eesti kui Soome sõpradega hajutasid soomlaste seas levinud müüte 1940ndate aastate sündmustest Eestis.

Eestis on infotehnoloogia alane diskursus olnud erilisel kohal juba taasiseseisvumisest saati. E-Eesti on tähtis osa eestlaste positiivsest tulevikku orienteeritud enesekirjeldusest. Kuid sellega kaasnevalt on Eesti sattunud ka potentsiaalsete e-riskide maailma. Võimalik, et see on üks põhjusi, miks eesti keeles on juba ilmunud vastavat teemat avavat kirjandust. Akadeemilisema kirjanduse poolelt võib esile tuua juba eespool osutatud Thomas Elkjer Nisseni teost või David Kilculleni „Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda“ (2015). Samuti on seda teemat rohkesti käsitletud eesti autorite teadusartiklites.4

Jantuneni raamatu väärtus seisneb esmajärjekorras näitematerjalis. Kui eelnevad raamatud ja ajakirjad on keskendunud otseselt sõjalistele kriisidele, nt sotsiaalmeedia roll ISISe värbamiskampaaniates või Venemaa infooperatsioonid Ukraina konfliktis, siis käesolevas raamatus analüüsitakse Venemaa ja lääne vahelist infosõda, ennekõike aga Venemaa infomõjutustegevust ühiskonnas rahuajal. Raamat osutab struktuuridele ja tegutsejatele, mis teevad eduka infosõja võimalikuks, olgu selleks kodanikuaktivistide kogukonnad, kodanikumeedia portaalid, vastaspoole diplomaatia jne.

Infosõja vaibumise märke ei ole näha. Jantuneni raamat on siin hea sissejuhatus teemasse ja ka teejuht, kuidas (vale)infoga küllastatud maailmas orienteeruda. Mitte kõigi esitatud seisukohtadega ei pea kriitikata nõustuma. Nii näiteks ei ole kindel, kas valetamine on alati kiireim tee auditooriumi mõjutamiseks (lk 84) või sõltub see sihtauditooriumi eripärast, seal valitsevatest representatsioonisüsteemide dominantidest, auditooriumi suhtumisest sõnumi kanalisse jne. Samuti tundub, et infooperatsioonide omistamine üksnes riigi institutsioonidele kitsendab liialt mõiste kasutusvälja. Sellesarnaseid operatsioone tuleb ette ka turunduses, kus tihti on peale oma toote reklaamimise teemaks konkureeriva firma maine õõnestamine ja aeg-ajalt ka selge sabotaaž.

Põhjus, miks seda raamatut kindlasti tuleb lugeda, seisneb selles, et lugejale saab peagi selgeks, et propagandat, infosõda ja teisi tundlikke valdkondi on võimalik uurida ja mõtestada ka ilma ise propagandist olemata. Kedagi ei tee (eba)moraalseks uurimisväli iseenesest, vaid ikka eetiline pale inimesel, kes neid küsimusi uurib.

1 Ahto Lobjakas: keda kardab stratkom? https://arvamus.postimees.ee/4375965/ahto-lobjakas-keda-kardab-stratkom?_ga=2.165696190.109141133.1513872742-346228592.1419005279,

Oliver Kund: Eesti stratkom kasvab mitu korda.https://leht.postimees.ee/4370045/eesti-stratkom-kasvab-mitu-korda

2 Thomas Elkjer Nissen, Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina. Tänapäeva konfliktide omadused. Riigikaitse Raamatukogu 2016, lk 23.

3 Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson, Tõejärgne diskursus ja semiootika, Acta Semiotica Estica IV 2017, 93–116, 99.

4 Vt nt Eesti sõjateaduse ajakirja Sõjateadlane 2016, 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming