Infopiraadid ja Panama leke

Praegu tuleb ju välja, et normaalne on äri ajada kasumit maksimeerides ilma sotsiaalseid kulusid kandmata – oligarh saab rikkamaks, ühiskond jääb vaesemaks.

ERO LIIVIK

Digitaalse informatsiooni ajastuga on kaasnenud küll rohkelt meetodeid, mille varal andmeid paremini kaitsta ja salastada, aga kus tegijaid, seal nägijaid. Kindlalt luku ja riivi taha pandud teave võib salamahti lekkima hakata. Tegelikult ei ole nn Panama paberites midagi sensatsioonilist. Teada on, et rahvusvaheline rahapesu on ülimalt tulus ja atraktiivne tegevus, mille jälgede peitmiseks pakuvad hinnalist teenust nii tippjuristid kui ka rahamaailma vägevad. Kuritarvitusteks mõeldud äriühingute ehk off­shore-firmadega hangeldamine on olnud pigem au- ja mitte häbiasi, mis räägib selle organisaatorite suurest nutikusest ja eliiti kuulumisest (loomulikult ka Eestis). Ebaseadusliku andmelekke pioneerid WikiLeaks ja Edward Snowden on kõigile jüngritele eeskujuks juba võimsa raja sisse tallanud.

Julian Assange on küll aastaid olnud sunnitud end peitma Londoni Ecuadori saatkonnas, ent tema üritus elab edasi. Mossack Fonseca  juhtumi puhul otsustas andmete avalikustaja oma tagasihoidliku isiku siiski salajas hoida, kartes väidetavalt nende paljastuste objektiks langenute kättemaksu. Nii on vähemalt väitnud lekke üks eestkõneleja, Saksa Süddeutsche Zeitungi ajakirjanik Bastian Obermayer. Maailma meedia vahendusel meie kõigi silme ees reaalajas lahti rullitav digitaaldraama kujutab endast väga keerukat juriidiliste, poliitiliste ja (esmajoones) eetiliste probleemide raskesti hoomatavat põimingut, mille analüüs võiks aidata ositi selgusele jõuda ka mitmes meie ajastu märgilises suundumuses.

Jokitamine maksude vältimiseks

Mida siis kujutavad endast need kurikuulsad Panama paberid? Mossack Fonseca & Co on 1986. aastal Panamal asutatud advokaadibüroo, mille osakonnad tegutsevad rohkem kui neljakümnes riigis. Büroo juristidest partnerid on mõlemad värvika taustaga. Saksa päritolu Jürgen Mossacki isa Erhard jõudis teenida nii Waffen-SSis kui ka luurata ameeriklaste huvides kommunistliku Kuuba vastu. Panamasse emigreerus perekond pärast sõda, kui Jürgen oli teismeline. Ramón Fonseca Mora on muu hulgas ka tunnustatud kirjanik, auhindu võitnud romaanide autor.1 Härrased juhivad kontorit, mille eesmärk on osutada maksujõulistele klientidele äriteenuseid – juriidiline eufemism, mille all mõeldakse eelkõige tegelike varasuhete varjamist. Tegelikult on tegemist rämeda, küsitava moraaliga jokkskeemiga maksude vältimiseks. Paariariikide puhul võib olla offshore-firmade ämblikuvõrku kasutatud ka otsese kuritegevuse jälgede peitmiseks.2 Nimetatud õigusbüroo andmebaas on aga meile seni teadmata moel sattunud ühenduse kätte, mis nimetab end uurivate ajakirjanike rahvusvaheliseks konsortsiumiks (ICIJ).

Paljastused on toonud päevavalgele muu hulgas teadmise, et rohkem kui sajal maailmas märkimisväärsel kohal poliitikul (nende hulgas on nii mõnigi riigijuht) või tippametnikul on hulgaliselt varjatud varandust, mis on peidetud offshore-firmade skeemide taha ning mille varjamises on mänginud tähtsat rolli suurpangad. Tavalistest ärituusadest või magnaatidest pole mõtet rääkidagi, sest selline sahkerdamine paistab olevatki nende igapäevane leib. Kokku on päevavalgele tiritud andmebaasis üle 214 000 offshore-firma, mis tegutsevad enam kui kahesajas maailma riigis või territooriumil. Sealjuures Eestis, kus neid olevat ajakirjanduse väitel üle kümne korra rohkem, kui palju pikema ettevõtlusajalooga Soomes ja Rootsis.

Ka meie ajakirjanduses ilmus kohe pärast pommuudist maksukonsultantide sõnavõtte, et offshore-firmade kasutamises olevat kõik justkui seaduslik. Ja kui tõesti on sekka sattunud mõni mädanenud õun, siis ei maksa kohe korvi minema visata! Väideti ka, et kuna riik kui selline on üldse üks repressiivne nähtus, kus töökatelt inimestelt tahetakse jõuga ära võtta nende teenitud tulu, siis olevatki õige maksude maksmisest kõrvale hiilida. Sisuliselt esitatakse siin petturlust moraalse tugevuse ja kurjale aktiivse vastupanuna. Praegusel juhul paistab küll avalikustamise tinginud ühiskondlik ootus selgelt üles kaaluvat kellegi privaatsuse ja ettevõtlusvabaduse.

Puhastuse ootel

Avalikuks tulnud skeemimeistrite hulgas leidub hulgaliselt poliitfiguure nii kurikuulsatest paariariikidest kui ka siitsamast kodusest Euroopast. Skandaali esimeseks „ohvriks“ langes Islandi peaminister Sigmundur Gunnlaugsson, kelle tagasiastumist nõuti lausa tänavademonstratsioonil. Islandlane ei pruugi jääda ainsaks, sest korralikult löögi alla sattunud riigitegelasi on rohkegi, sh Suurbritannia peaminister Cameron, kelle tagasiastumine või jätkamine võib mõjutada ehk isegi riigi Euroopa Liidus jätkamise küsimuses peetava referendumi tulemust. Otsapidi puutub siia ka Eesti: väidetavalt oli Panama advokaadi­büroo klient keskerakondlase Edgar Savisaare kunagine „laenuandja“ Pipa Business Corporation. Paraku figureerib dokumentides läbipaistvuse asemel aga mitu järjekordset offshore-firmat.3

Anto Veldre on kirjutanud juba mõned aastad tagasi infoühiskonna ja võimu suhetest väga tabavalt: „Eelnenud sajanditel ei olnud lihtinimesel võimalik oma riigivõimu kohta põhjendatud seisukohta võtta. Riigipidamine oli salatehnoloogia ning saladused püsisid kindlalt kuninga tagatoas. Fakte sisaldavad raamatud olid kallid, analüüsivõime tuli üksnes koos seisuse ja kalli haridusega. Tehnoloogia areng ning eriti internet on seda olukorda muutnud. [—] Riigipidamine ei ole enam salateadus. Kõik tehtud vead (olgu need siis linnakantselei või politseinike omad) kuhjuvad internetis ning on oht, et ühel hetkel esitatakse need võimule koondtabelina. Teisisõnu: tänu info vabale levikule on võimule esitatavad ootused just eetika ja läbipaistvuse osas väga järsult kasvanud. [—] Eitamisel ja vassimistaktikal ei ole aga internetiajastul enam väga mõtet, kuna dokumendid ja sõnavõtud on internetis kättesaadavad igaühele.“4

Antud juhul saab selle mõttekäigu laiendada ka võimu kandvatele isikutele, s.t varem või hiljem kipuvad välja tulema ka juhtivate poliitikute salapatud. Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas on kirjutanud ajalehes Äripäev, et tema arvates võib Panama paberite avalikustamise skandaal „põhjalikult raputada usaldust demokraatia vastu ja veelgi suurendada lõhet inimeste ja poliitikute vahel“.5 Kallas arutleb järgmiselt: skandaali tagajärjel rahva usaldamatus võimude vastu kasvab, süveneb arusaam, et kõik poliitikud on korrumpeerunud. Kui aga inimesed nii arvavad, siis lööb kõikuma võimu legitiimsus ja ka poliitikute tehtavad otsused seatakse kahtluse alla. See omakorda viivat aga niikaugele, et inimesed võtavad võimu jõuga oma kätte.

Euroopa saadikule vastan, et pigem iseloomustabki tänapäeva esindus­demokraatiat suuremat sorti usaldamatus poliitilise süsteemi ja poliitikute vastu üldse ning protestimeeleolude laialdane levimine ühiskonnas. Kindlasti on Kallasel aga õigus, kui ta osutab võimu silmakirjalikkusele: ei saa nõuda kodanikelt seaduste täitmist, kui selle lekke valguses on ilmnenud, et nii mõnedki võimulolijad ise nende reeglite kohaselt ei käitu. Mossack Fonseca juhtum puudutab poliitikuid siiski vaid osaliselt ja on suunatud demonstreerima eelkõige rahanduse ja majanduse sfääri kuritarvitusi. Seal, kus puudub toimiv demokraatliku kontrolli või ausate valimiste süsteem, ei olegi ju võimalik despoote võimult kõrvaldada teistmoodi kui jõuga. See, mida suudab demokraatlik avalikkus Islandil, on kahjuks võimatu Saudi Araabia monarhi, Hiina kommunisti või mõne muu kaabakast isevalitseja puhul. Seejuures poleks sugugi halb, kui kodanikuühiskonna arenguastmest sõltumata siiski mingisugune käärimisprotsess kõigis Mossack Fonseca nimelisest korruptsiooni vähkkasvajast puretud riikides käima lükatakse, sest head skandaali ei saa lasta niisama raisku minna.

Paljastused jätkuvad

Uskumatu pole üksnes selle mahhinatsiooni suurejoonelisus, vaid ka Mossack Fonseca & Co hämara tegevuse pikaajalisus. Hämmastab ka maailma poliitilise ja ärieliidi läbipõimumise mastaap. Maailmapanga arvutuste kohaselt võib kõigis maailma maksuparadiisides kokku olla peidetud vara vahemikus 21 kuni 32 triljonit dollarit (ega päris täpselt suuda seda arvu keegi kindlaks teha). See on kolossaalne summa ning Panama juhtum võib olla üksnes jäämäe tipp.

Panama paberite avalikustamine on märgiline ka ajakirjanduslikust vaatepunktist. Texase ülikooli professor Robert Jensen näeb siin palju positiivset, sest kombatakse uuriva ajakirjanduse piire. Eelkõige on küsimus selles, mida tuleks üldse uurida. Kui tavapäraselt keskendutakse kehtiva süsteemi reeglite rikkumise (kitsaskohtade) paljastamisele, siis antud juhul osutatakse juba süsteemile endale – kui probleemile. Praegu tuleb ju välja, et normaalne on äri ajada kasumit maksimeerides ilma sotsiaalseid kulusid kandmata – oligarh saab rikkamaks, ühiskond jääb vaesemaks. Uuriva ajakirjanduse rünnak majanduse suurtegijate ehk pankade ja hiidkorporatsioonide vastu on ülimalt vajalik, kuid eeldab, et ajakirjanikud on vabad nendestsamadest ärihuvidest. Vähemalt seni ei ole meediaomanikud sellisele aktiivsusele hea pilguga vaadanud. Praegune ettevõtmine, kus koostööd teevad paljude riikide ajakirjanikud ja erinevad uudistekanalid n-ö aktivismi korras, võiks siin kaasa tuua murrangu.6

Dokumentide avaldamise käigust ja sellele järgnenud sündmustest antakse pidevalt aru selleks eraldi loodud lehel https://panamapapers.icij.org/. Kuna kokku on tegemist umbes 11 miljoni dokumendiga, millest suurem osa on veel läbi uurimata, võib andmete avaldamine kesta veel kuid. Loodetavasti ei saa me asjade seisust mitte üksnes teadlikuks, vaid miski võiks ka tegelikult muutuda.

1 http://www.independent.co.uk/news/world/americas/panama-papers-jurgen-mossack-and-ram-n-fonseca-the-lawyers-whose-firm-is-at-the-centre-of-global-a6967011.html

2 The Panama Papers: Victims of Offshore, https://www.youtube.com/watch?v=F6XnH_OnpO0

3 http://www.aripaev.ee/uudised/2016/04/08/panama-leke-savisaare-rahastaja-peidus-seisellidel

4 Anto Veldre, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/infouehiskonnast-hereetiliselt-iv/

5 Kaja Kallas, http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/04/07/kaja-kallas-panama-voib-maailma-pea-peale-poorata

6 http://www.dallasnews.com/opinion/columnists/dmn-contributors-network/20160413-the-panama-papers-just-changed-journalism–and-could-save-democracy.ece

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar