Inetute trikkide arvelt ei ole kokku hoitud

Rune Holmgaard Andersen

Mõned abielluvad armastusest, teised sellepärast, et nii lihtsalt sobis. Ka viimasel juhul ei saa välistada, et abielu on õnnelik. Paljuga on võimalik harjuda ja võib-olla õpitakse armastama seda, kes on saadud, olgugi et ei saadud seda, keda armastati. Ei ole siiski alati nii, et õnn naeratab kõikidele paaridele. Mida sellisel juhul teha? Mõned lahutavad, elavad oma elu ja leiavad lõpuks oma õnne ehk mõne teise partneriga. Teised jälle suruvad hambad kokku ja proovivad olude kiuste parimat saavutada. Lugu IRList on läbinisti õnnetu mõistuseabielu keskealise, veidi vaese, kuid siiski respekteeritud proua ja keskkooli jõuka, ambitsioonika, kuid sihitu esimese armastaja vahel. 2006. aastal seisid mõlemad parteid probleemi ees: 2007. aasta riigikogu valimised olid tulemas. Isamaaliidu rahakassa oli kokku kuivanud pärast 2003. aasta kesist valimistulemust, kui partei 18. mandaadist riigikogus jäi alles vaid 7. Res Publica, kes 2003. aastal oma 24,6%ga valijate häältest oli purustanud kõik mõeldavad raamid, mida üks uus partei võib saavutada, oli valmistanud suure pettumuse. Noorte ja poppide Res Publica lõvide valimisvõit rajanes lubadusel muuta Eesti poliitika läbipaistvamaks, demokraatlikumaks ja vähem korrumpeerunuks.

Kui nad aga lõpuks võimu juurde said, ilmnes üsna kiirelt, et neil puudus selge ettekujutus, milleks seda võimu kasutada. Selle asemel et oma valimislubadusi täita, õppisid nad kiirelt – valijate suureks pettumuseks – mängima poliitilisi mänge samade reeglite järgi nagu vanad parteid, kellest nad enne valimisi olid distantseerunud. Selline käitumine sai oma karistuse. Europarlamendi valmistel 2004. aastal ei saanud partei ühtegi mandaati. Samuti oli olemas reaalne oht, et 2007. aasta riigikogu valimistel ei saada piisavalt hääli, et ületada vajalikku viieprotsendilist valimiskünnist.

Sestap paistis 2006. aastal nii Isamaliidule kui Res Publicale mõistuseabielu igati mõistlik: Isamaliidul oli poliitiline programm ja Res Publical oli raha. Ja eks teineteist armastama jõuab õppida ka hiljem. Kuid armastust ei tulnud või seda ka ei tahetud. 2007. aasta riigikogu valimised andsid talutava tulemuse. Muidugi ei olnud 19 mandaati võrreldavad nende 35 mandaadiga, mis kahel parteil oli kokku pärast eelmisi valimisi, kuid abielu päästis siiski mõlema partei olulisemate riigikogu liikmete poliitilise elu. Seejuures ei ole kahest parteist kunagi saanud „üks liha”. Selle asemel on endised Res Publica lõvid lakkamatult proovinud Isamaaliitu nõrgestada, adumata, et ka tulevikus peab olema üksteise vastu nii palju usaldust, et suudetaks ühise laua taha istuda. Inetute trikkide arvelt ei ole siiski kokku hoitud. Mart Laar – vana Isamaaliidu hiiglane – võis küll kuni jaanuaris peetud kongressini laua otsas istuda, kuid oli ilmne, et niite tõmbas ta vaid piiratud ulatuses.

Endine Isamaaliit tundis end petetuna 2010. aasta kongressil, marginaliseerituna 2011. aasta riigikogu valimisnimekirjade koostamisel, kõrvalejäetuna ministriportfellide jagamisel pärast valimisi ja viimaks Urmas Reinsalu valimisel esimeheks, et neilt ei ole röövitud mitte ainult võim, aga ka viimased auriismed. Reinsalu on nii esimehe valimiste ajal kui ka pärast seda rääkinud palju partei kahe tiiva lepitamisest. Tõsiasi on aga see, et Reinsalu näol ei ole tegemist kompromisskandidaadiga. Vastupidi, Reinsalu on Res Publica persoon ja järelikult kehastab ta ka kõike seda, mida endine Isamaaliidu leer järjest ilmsemalt põlastab. Kui Reinsalu peakski üritama oma sõnu lepitusest teoks teha, toimub see tema enda toetajate arvelt, kes teda kohe karistavad. Reinsalu valimine esimeheks on seega kui garantii, et kahe leeri vahelist konflikti ei lahendata rahumeelselt.

Kas IRLil seisab ees lahutus või jätkatakse seda silmanähtavalt õnnetut abielu? Järjest enam seiku räägib lahutuse kasuks. Liikmed lahkuvad tasapisi parteist ning mitmed praegused, aga ka endised liikmed on liitunud ühinguga Vaba Isamaaline Kodanik, ühinguga, mis paradoksaalsel viisil esindab neidsamu väärtusi ja ideid demokraatlikumast ja läbipaistvamast poliitilisest kultuurist, mille najal Res Publica omal ajal edu saavutas. Vaba Isamaaline Kodanik sarnaneb järjest enam parteiga parteis, mis ühel hetkel sunnib Reinsalu minema kompromissile või eemaldama Isamaaliidu leeri. Vaba Isamaaline Kodanik on arenemas Trooja hobuseks, millega Reinsalu kuidagi elada ei saa.

Kuid mis räägib selle poolt, et IRL jätkab ühtse parteina? Sõprade või õigemini öeldes valijate reaktsioon. Valijatele ei meeldi konfliktid ning tegelik lõhenemine võib viia valijate lahkumiseni, nii et ei vana IRL ega ka uus rahvuslikkonservatiivne partei, mille aluseks on Vaba Isamaaline Kodanik, ei saavuta vajalikku toetus riigikokku jõudmiseks. IRLi väljavaated on sünged: ees ei oota ei õnnelik kooselu ega valutu lahutus.