Indrek Jürjo aasta

Juhan Kreem

Ajaloolased ja nende mullused tööd

  Indrek Jürjo oma vast­pärjatud raamatu esitlusel. peep pillak

Juba kümnendat aastat annavad arhiivid, ülikoolid ja muuseumid välja ajalookirjanduse aastapreemiat. Preemia mõte on olnud algusest peale paremate ajalooraamatute autorite tunnustamine, Eesti ajalooteaduse seisu hindamine ja avalikkuse huvi tõstmine ajaloo ja ajaloolaste töö vastu. Algselt Ajalooarhiivi ja Ajaloo Instituudi initsiatiivina sündinud, on preemia väljaandmisega liitunud Tartu ülikooli ajaloo osakond, Riigiarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, Tallinna Pedagoogikaülikool ja Pärnu Muuseum. Kandideerivate teoste nimekirja koostavad preemiat välja andvad asutused ühiselt ja  seni on see olnud keskmiselt kümmekond nimetust pikk. Preemia saaja valib välja igal aastal eraldi moodustatud sõltumatu ekspertkomisjon. Sel aastal kuulusid sinna Kalervo Hovi, Toomas Karjahärm, Tiit Rosenberg, Jaak Valge ja allakirjutanu.

Loomulikult ei ole paljude heade raamatute seast ühe esiletõstmine kerge ülesanne, seda enam, et ajaloopreemia statuut võimaldab kandidaadiks esitada kõigis ajalooteaduses viljeldavais ?anrites raamatuid, alates monograafiast ja allikapublikatsioonist kuni artiklite kogumikeni. Samuti on juhtunud, et mõnigi väärikas teos on jäänud esitamata. Siiski on preemiaga seotud asutused püüelnud igal aastal selle poole, et esitatud tööd annaksid ajalooteadusest võimalikult tervikliku pildi. Nii saame ka sellel aastal nominentide järgi hea ülevaate sellest, mis siis eesti ajalooteaduses seisuga 2004 sünnib.

Seekord esitatud kümne raamatu puhul on tõepoolest täheldatav suur mitmekesisus. On allikapublikatsioon, Mart Orava ja Enn Nõu koostatud Eesti eksiilvalitsuse tegevust kajastav kogumik ?Tõotan ustavaks jääda?; on näituse kataloog-artiklite kogumik ?Päikesereis. Alvar Aalto ja Pärnu supelasutuste konkursid?. Ühemehe-kogumiku ?Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust? (Aivar Kriiska) kõrval on autorite kollektiivi kirjutatud koguteos ?Sõja ja rahu vahel I. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani.? (toim Enn Tarvel, Tõnu Tanberg). Kõige arvukamalt on esindatud monograafiad juba nimekatelt Eesti ajaloolastelt Magnus Ilmjärvelt, Indrek Jürjolt, Anu Männilt, Maie Pihlamäelt (?Väikeriik maailmaturul. Eesti väliskaubandus 1918 ? 1940?) ja Raimo Pullatilt (?Lootuste linn. Peterburi ja Eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917?). Üksikuurimuste kõrvalt ei puudu ka suur süntees, Ilmar Talve ?Eesti kultuurilugu?.

Kuigi mitmekesisust ilmneb ka ajaloopreemiale esitatud teoste temaatikas (esindatud on kiviaeg, keskaeg, valgustusajastu), on siiski pool seekord kandideerinud teostest pühendatud kitsamalt XX sajandile. Eks sel ole ju hulk arusaadavaid põhjusi. Laiemalt võttes on iga maa historiograafias aktiivsema uurimise objektiks ikka lähem ajalugu kui tänapäevaga vahetumalt seotu. Eesti olude spetsiifika süvendab seda nähtust veelgi. Eesti taasiseseisvumine ja riikliku kontinuiteedi käsitlus loob meie kaasajas otsekontakti 30ndate lõpu 40ndate alguse sündmustega. Kuigi järjest vähem on võimalik küsida, mida tegid sina viimase sõja ajal, sest vastajaid peaaegu polegi enam, tundub, justkui läheks meile ikka veel vägagi isiklikult korda, mida Päts ja Laidoner tegid või tegemata jätsid. Teiselt poolt ei maksa aga unustada, et tegu on siiski juba omajagu kauge ajaga, mille mõistmisele tuleb paratamatult takistusena ette hulk vahepealseid mentaliteedimuutusi ja raskesti eristatavat tagantjärele tarkust, mütoloogilisest kodanikureligioonist rääkimata.

Iseseisvuse kaotuse ümber kitsamalt keerleb nii Magnus Ilmjärve monograafia ?Hääletu alistumine? kui ka koguteose ?Sõja ja rahu vahel? esimene köide. Kahel raamatul on mõistetavalt oluline ühisosa, sest kuulub ju Ilmjärv ka koguteose autorite ringi. Mõlemad raamatud ei käsitle Eestit ja tema saatust üksinda, vaid ikka rahvusvahelises kontekstis, seda eriti võrdluses teiste Ida- (või ka Põhja)-Euroopa väikeriikidega. Ühine on ka nende teoste algtõukeks olnud emotsionaalne küsimus: miks ikkagi nii läks, nagu läks? Sellele küsimusele vastuse otsimine liigub aga mõlemas raamatus ise teid. Kui Ilmjärve monograafia põhiraskus lasub diplomaatilistel allikatel, rahvusvaheliste suhete ajalool, siis koguteoses, mis on valdavalt sõjaajaloolise kallakuga, moodustavad rahvusvahelised suhted ainult ühe osa.

Kahtlemata on tegemist uue tasemega selles valdkonnas. Ilmjärve raamatu puhul on esile tõstetud suure hulga senise arhiiviainese käibeletoomist. Sama kehtib ka koguteose kohta, kus mitmed Eesti kaitsevõimega seotud probleemid leiavad esimest korda detailsemat vaatlust. Kuigi sumin Ilmjärve raamatu ilmumise eel ei ole võrreldav koguteost saatnud kesise meediatähelepanuga, viitavad mõlemad uurimused siiski kokkuvõttes samas suunas: lisaks seni laialt rahva teadvuses istunud arusaamale suurriikide jõu fataalsusest oli Eesti iseseisvuse kaotuses oma osa ka Eesti enda diplomaatilistel ebaõnnestumistel, poliitilisel süsteemil, saamatul juhtkonnal ja kehvasti korraldatud ressurssidel. Milline neist asjaoludest on sine qua non ja kas see nimekiri üldse on lõplik, ei ole muidugi selge. Võrdlus naaberriikidega pakub küll hulgaliselt ainest oleksiteks, kuid see on teadagi väli, kus ajaloolased liiguvad ülima ettevaatlikkusega, pigem isegi vastumeelsusega. Lühidalt: maailmasõdade-vaheline aeg Eesti Vabariigi elus ja eriti iseseisvuse kaotus on teemad, millest kirjutamine ja mille mõtestamine niipea veel ei lõpe.

Lähiajaloo relevantsust ka mõnes muus kui antikvaarses mõttes ei pea eraldi tõestama. Teisiti on lugu vanema ajalooga. Ometigi on siingi peidus nii mõnigi oluline identiteediankur, ilma milleta ei oleks tänast Eestit vähemalt sellisel kujul olemas. Meie vanem ajalugu ei koosne üksnes muistse priiuse, pimeduse ja koiduajast, vaid on võrratult mitmekesisem. Selle mitmekesisuse nägemine ja mõistmine on viimase aastakümne jooksul jõudsasti edenenud, keskseks jooneks on siin saksaliku lülitamine Eesti ajalukku. Niisugusest perspektiivist vaadatuna on just keskaeg üks Baltimaid, st Eestit ja Lätit, enim defineerinud ajajärkudest, mil siin kehtestati saksapärased struktuurid, mida hilisemad sajandid on tsementeerinud.

Keskaegse Liivimaa kultuuriloost oli seekord preemia saamiseks esitatud Anu Männi monograafia ?Pidustused keskaegsetes Liivimaa linnades?, kus on keskendutud eelkõige Tallinna ja Riia (allikate kättesaadavuse piires ka teiste linnade) kaupmeestest eliidi pidukommetele. Kuigi pidustused on keskaegse Liivimaa kultuuri üks paremini dokumenteeritud valdkond, on uurijal tulnud tervik moodustada ikkagi vaid tühistest fragmentidest. Selle pildi on Anu Mänd jällegi elavalt seostanud mujal Euroopas  samal ajal olnuga. Nii saame heita pilgu keskaegse Euroopa ääreala saksa kogukonna kultuuri keerulistele suhetele emamaaga: ühelt poolt näeme kultuurilist homogeensust, mida ehk keskaja kultuuri uurimisel teinekord liigagi vaikimisi oletatakse, teiselt poolt aga kohalikku eripära, mida kusagilt mujalt ei leia. Kahe pooluse, euroopaliku ja lokaalse pingeväljas saab Liivimaa keskaegse kultuuri mõtestamisel veel palju toimuma ning Anu Männi töö on siin esimesi teetähiseid.

Sel aastal pälvis eriti tasavägises lõppvoorus preemia Indrek Jürjo raamat ?August Wilhelm Hupel 1737 ? 1819?. Seda Liivimaa valgustaja biograafiat on kaua oodatud. Kui seni on Hupeli ümber toimetanud peamiselt need, keda on tema loomingus huvitanud mõni konkreetne külg (kas näiteks keeleteaduslik, etnograafiline või kodulooline), siis nüüd on meie ees tervikpilt, biograafia, milles Hupeli looming asetatakse konteksti. Tegemist ei ole Hupeli kohta kirjutatud panegüürikaga, vaid teda näidatakse kui oma sajandi tüüpilist esindajat, peatunnistajat, nagu ütleb Jürjo. Saame teada nii Põltsamaa erudiidi vahetust elukeskkonnast ja argipäevast kui ka sellest, kuidas toimis XVIII sajandi riigipiire ületav ?kirjasõna vabariik? saksa keeleruumis. Eesti kultuuriloos peaaegu et kõige mustema mainega sajand avaneb meie ees kogu oma mitmekesisuses. Kui selles biograafias ongi lahtisi otsi, siis on nendele vastuse otsimise eeltingimuseks ikkagi see, et tervikust on olemas ülevaade. (Pikemat tutvustust selle aasta laureaadi kohta vt Sirp 25. II 2005, lk 12-13.)

Eesti ajalooteadust ei peeta paraku meie rahvuslikuks rikkuseks või uhkuseks. Sellel on mitmeid põhjusi, nii ajaloolaskonnast endast kui ka välistest teguritest tulenevaid. Ühest küljest kuulub ajalugu koos laste kasvatamisega valdkondade hulka, mille kohta on igamehel oma arvamus ja nii ei pääse professionaalide seisukoht tihti esile. Teisest küljest on eesti professionaalne ajalookirjutus, kus lajatatakse ?akadeemiliste telliskividega?, teinekord tõesti raskesti seeditav, isegi kolleegidele-tsunftikaaslastele. Et aga asjad paranevad, et ajaloolased töötavad oluliste asjade kallal ja kirjutavad sellest loetavalt, selle elav tunnistus on ka möödunud kalendriaasta saak.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming