Impeeriumi lõpu kaja

Gorbatšovi korduv hoiatus, et endises NSV Liidus puhkeb midagi Jugoslaavia kodusõja sarnast, ei saanud teoks kohe. Ometi on see nüüd käes.

JAAK ALLIK

Venemaal sündinud ja Ukrainas kasvanud Harvardi ülikooli Ukraina ajaloo õppetooli juhataja Sergi Plohhi (sünd 1957) raamat NSV Liidu eksistentsi viimasest kuuest kuust (1991. aasta juulist detsembrini) on ilmumisaasta (2014) järgi otsustades kirja pandud enne Maidanil 2014. aasta veebruaris käivitunud sündmuste rida ning ka enne Euroopa Liidu olemasolu tõsiselt ohustavate kriiside kumuleerumist. Plohhi on keskendunud oma uurimuses NSV Liidu lagunemise põhjustele ning on leidnud need just Venemaa ja Ukraina suhetest. Autorit iseloomustab ladus, ilukirjanduslik jutustamismaneer, tervikpilti haarav, kuid ka detaile märkav vaatlejapilk ning tõsiseltvõetavale ajaloolasele kohane erapooletus. Ta orienteerub vabalt sadades Venemaal, Ukrainas, USAs jm ilmunud artiklites, monograafiates ning memuaarides. Raamatus tehtud tähelepanekute väärtus on kahtlemata ajas vaid kasvanud ning teose eesti keeles väljaandmine igati õigustatud.

Krimmi „taasühendamise“ juured

Esimene asi, millele Plohhi raamatu valguses mõelda, on kahtlemata praegune olukord Ukrainas ja sellega kaasnevad geopoliitilised pinged. Ukraina jõudis iseseisvuse väljakuulutamiseni alles 1991. aasta 24. augustil, s.t kolm päeva pärast putši läbikukkumist, ning hakkama sai sellega ülemraada, kus kommunistid olid suures ülekaalus ja mida juhtis endine Ukraina kompartei ideoloogiasekretär Leonid Kravtšuk. Selle partei juhtkond oli äsja putšiste toetanud, ettevaatlik Kravtšuk oli aga võtnud äraootava seisukoha. Kartes nüüd rahva viha alla sattumist ning näinud, et Jeltsin Moskvas kompartei koguni keelustas, ei jäänudki neil üle muud kui kiiresti (seni äärmuslasteks peetud) iseseisvuslaste rekke hüpata.

Boriss Jeltsini kaaskonda selline reeturlikkus muidugi jahmatas. Ühelt poolt olid nad lapsest saati harjunud venelasi ja ukrainlasi üheks rahvaks pidama ega osanud kuidagi kujutleda, et Venemaa võiks olla Ukrainast riiklikult lahus. Teiselt poolt nägid nad Ukraina sammus õigustatult demokraatiavastaste jõudude (sisuliselt putšistide) manöövrit oma nahk päästa. Raevunud Jeltsin avaldas pressiteate, mis väärib siinkohal äratoomist: „Venemaa Föderatsioon ei pane kahtluse alla ühegi riigi ja rahva põhiseaduslikku õigust enesemääramisele. Ent eksisteerib piiride probleem, mille lahendamata jätmine on võimalik ja lubatav üksnes liiduliste suhete olemasolu korral, mis on kinnitatud vastava lepinguga. Kui liidulised suhted peaksid lakkama, jätab VNFSV endale õiguse tõstatada küsimuse piiride revideerimisest“ (lk 151).

Kui pressisekretärilt Pavel Voštšanovilt küsiti, milliseid maid Jeltsin silmas peab, nimetas avalduse teksti koostaja Krimmi ja Donetski piirkonda Ukrainas, Abhaasiat Gruusias ning põhjapoolseid piirkondi Kasahstanis (samas). Nende nõudmiste teadvustamiseks saadeti Kiievisse kohe delegatsioon eesotsas Venemaa asepresidendi Aleksandr Rutskoiga. Loomulikult polnud Venemaal vaja neid alasid, vaid, nagu avameelitses üks Jeltsini siseringi kuulunu: „Meil on vaja, et Nazarbajev ja Kravtšuk teaksid, kus on nende koht“. Mõistagi oli nende õige koht Venemaaga loodud ja Venemaa kontrolli all olevas liidus. Putin pole niisiis teinud muud, kui Jeltsini ähvarduse täide viinud. Plohhi edastab nauditavalt värvikaid kirjeldusi, mis Ukrainas ja Moskvas edasi juhtus ning kuidas osav Kravtšuk suutis saavutada 1. detsembri referendumil Ukraina iseseisvusele 90%-lise toetuse, kusjuures Luganskis toetas seda 83% ning isegi Sevastopolis 57% osalenuist. Samal päeval valiti ta ka 61% häältega Ukraina presidendiks, kusjuures tõeline iseseisvuslane ja Ukrainale muide just (tänaseid probleeme ehk ennetanud) föderaalset arenguteed õigeks pidanud endine poliitvang Vjatšeslav Tšornovil kogus vaid 23% häältest.

Paljud Jeltsini nõuandjad nägid SRÜs Venemaa võimalust postsovetlikku ruumi oma kontrolli all hoida, kusjuures ollakse vabad impeeriumi ülalpidamise koormast. Nad uskusid, et kui venelased on kahekümne aasta jooksul kõigist majanduslikest ja poliitilistest raskustest toibunud, ühinevad vabariigid vabal tahtel taas Venemaaga (lk 231). Seniste autonoomsete alade Venemaast eraldumise katsetele (Tšetšeenia) vastas Jeltsin (erinevalt Gorbatšovist) aga toore relvajõuga. Sama tegi ka Gruusia Abhaa­sia suhtes. Mis siis on vahepeal juhtunud? Pärast Gorbatšovi kõrvaldamist ja 1993. aastal Jeltsini poolt oma putšiaegsete abiliste Rutskoi ja Hasbulatovi arreteerimist ning demokraatlikult valitud ülemnõukogu tankidega laialiajamist on võim Venemaal edasi kandunud igati järjepidevalt. Valis ju „suur demokraat“ Jeltsin teise suure demokraadi Anatoli Sobtšaki (kes, muide, samuti koos Rutskoiga Kiievis käis) asetäitja Vladimir Putini oma järeltulijaks, nõudes sellelt endale välja kohtuliku puutumatuse, mida ta ise Gorbatšovile ei võimaldanud. Ka Ukrainas on võim, vaatamata meeleavaldustele Maidanil, vahetunud n-ö kitsas oligarhilises pereringis: president Kutšma oli Kravtšuki ajal peaminister, presidendid Janukovitš ja Juštšenko aga peaministrid Kutšma ajal ning president Porošenko välisminister Janukovitši ajal.

Kuni 2013. aastani olid kõik Ukraina juhid aga enam-vähem meeles pidanud Jeltsini ähvardust ning polnud vähemasti formaalselt rikkunud liitlassuhteid Venemaaga. Ka 12-miljonilisele vene vähemusele Ukrainas oli tagatud keeleline ja sellest tulenevalt ka psüühiline turvalisus. Küllap nägid nad sedagi, mis juhtus Gruusias, kui Saakašvili ületas NATO-le lähenedes Venemaa meelest punase joone.

Ja siis püüdis endine retsidivist Janu­kovitš petta korraga nii Venemaad kui ka Euroopa Liitu ning vallandas tegelikult kontrollimatu ning kõigi osalejate sisukohalt soovimatu sündmuste ahela, mis on Ukrainale toonud kaasa Krimmi kaotuse, purustatud linnad, tuhanded hukkunud ning laostunud riigi, kes sõltub täielikult lääne majanduslikust ja sõjalisest abist. Gorbatšovi korduv hoiatus, et endises NSV Liidus puhkeb midagi Jugoslaavia kodusõja sarnast, kui jätta vabariigid keskuse järelevalveta, ei saanud teoks kohe. Ometi on see nüüd käes. Vaid kavalal Nazarbajevil tundub Jeltsini hoiatus meeles olevat ning Kasahstanis valitseb veel rahu.

Plohhi raamatust ilmneb, et Balti­maade, kelle iseseisvust Jeltsin 24. augustil 1991. aastal tunnustas ning kellel Putin 2004. aastal rahulikult NATOga liituda lubas, taasliitmist või isegi tihedamaid liitlassuhteid Venemaaga pole Jeltsin ega ka tema järglased kunagi oluliseks pidanud. Võib järeldada, et karjed Narva kui järgmise Krimmi kohta ei tulene kuidagi Venemaa viimase veerandsaja poliitikast. Seda kordas 6. juunil üle ka välisminister Lavrov, öeldes, et kõik ausad poliitikud teavad, et Venemaa ei ründaks kunagi ühtki NATO liikmesriiki. Punaseks jooneks võib Venemaa silmis olla NATO lubadus, et paarisaja kilomeetri kaugusele Peterburist ei paigutata NATO alalisi vägesid, aga just seda on õppimisvõimetud kohalikud sõjardid saavutamas.

Odessa linnavalitsuse esine suvel 2016.

Odessa linnavalitsuse esine suvel 2016.

2 × Piia Ruber

sirp_2016_28_0005__art_r2

Venemaa alandamine

Plohhi on oma raamatus ära toonud kümned George Bushi audiopäevikukatked ja telefonikõned Gorbatšovile. Need näitavad, kui südamlikuks ja usalduslikuks kujunesid kahe üliriigi liidrite inimlikud suhted ning kui palju neil õnnestus ära teha tuumavõidujooksu ohjeldamisel ning maailma turvalisemaks muutmisel. Näeme ka, et just riigisekretär James Baker oli see, kelle poole nii Venemaa kui ka kõigi teiste iseseisvuse suunas püüelnud liiduvabariikide liidrid igal hetkel vaatasid ning temalt hinnangut ning nõuandeid (ja muidugi ka rahalist abi) ootasid. Kuidas on veerand sajandiga jõutud selleni, et taas on Venemaa ja USA kõige vihasemad vaenlased ning isegi Eesti ajakirjanduses arutatakse iga päev kolmanda maailmasõja puhkemise võimalust, selle üle on USA uuel presidendil ilmselt põhjust sügavalt juurelda.

Kujunenud olukorrani jõudmise põhjust näeb Plohhi eelkõige selles, et Bush, lükanud tagasi Bakeri ettepaneku käivitada Venemaa majanduslikuks jaluletõstmiseks uus „Marshalli plaan“, ei suutnud pärast Gorbatšovi taandumist hoiduda ennast külma sõja võitjaks kuulutamast, kuigi alles mõne kuu eest oli ta teatanud, et see sõda lõpetati üheskoos NSVLi presidendiga. Puhtalt oma valimiskampaania huvides teatas Bush sedagi, et sündinud on uus maailmakord, kus „maailm, mis kunagi oli jagunenud kahte relvastatud leeri, tunnistab nüüd ühtainsat ja esileküündivat võimu, Ameerika Ühendriike“. Valimisedu see Bushile ei toonud, kuid sellega algas äsja sündinud ja tol hetkel veel tõesti demokraatliku Venemaa alandamine.

Venemaa alandamine kulmineerus 1999. aastal, kui NATO Belgradi pommitas, millest Venemaa peaminister Primakov sai teada alles USAsse siirduva lennuki pardal. Venemaa oli sel hetkel majanduslikult nii nõrk, et USA ilmselt unustas selle riigi maailma suuruselt teise tuumarelvade varu olemasolu. Peaministri lennuki ümberpööramisest Atlandi kohal algas Venemaa n-ö poliitiline jaluletõusmine. George W. Bushi ja Vladimir Putini esialgu soojad suhted (mille varjus Balti riigid pääsesidki ilma suurema Venemaa-poolse kärata NATOsse) andsid lootust rahulikumaks tulevikuks, kuid Bushi toetus värviliste revolutsioonide käigus võimule tulnud Saakašvili ja Juštšenko valikutele, mida Putin nägi Venemaale vaenulikena, külmutasid suhted uuesti.

Küllap sai sellise arengu ohtlikkusest ning perspektiivitusest aru ka Obama, lastes Hillary Clintonil 2009. aasta märtsis Vene välisministrile Sergei Lavrovile üle anda suhete sümboolse taaskäivitus­nupu (muide, varsti pärast Gruusia sõda!). Soojenemine kestiski Medvedevi presidentuuri aegu, kuid Putinile viirastus Ameerika käsi tema võimuletuleku vastu suunatud Bolotnaja väljaku liikumise taga. Selle tulemusena hakkas USA taas süüdistama Venemaad inimõiguste rikkumises ning jättis ära 2013. aasta septembrisse planeeritud tipp­kohtumise. Siis plahvatas Ukraina ning kaasa­aitamine Venemaa ja Euroopa Liidu suhete halvenemisele on USA-le geopoliitiliselt mõistagi kasulik. Nagu on Venemaale sisepoliitiliselt kasulik ühe suure ja võimsa vaenlase seinale maalimine.

Paradoksaalselt on selleks saanud USA esimene mustanahaline president, kelle rassikaaslaste õiguste eest NSVLis nii raevukalt võideldi. Mõningane koostöö Iraanis ja Süürias viimasel aastal annab lootust, et pärast USA presidendi valimisi võidab mõlemas riigis ehk taas mõistus. Eestlastena võiksime me igatahes meeles pidada Venemaa viimaste aastakümnete suurima inimõiguslase Sergei Kovaljovi hoiatust, et Eesti ei peaks kartma tugevat ja USAga heades suhetes Venemaad, vaid hoopis nõrka ning Ameerikaga halbades suhetes naabrit .

Riikide liit või impeerium

Teine oluline teema, millele Plohhi raamatu toel mõelda, on Nõukogude Liidu lagunemise õppetund Euroopa Liidule.

Mis tahes ajaloolist sündmust uurima asuval teadlasel on sellele paratamatult oma vaatenurk, hariduse, maailmavaate ning elukogemuse varal välja kujunenud prisma, mille kaudu ta probleemile läheneb ning lahendust või selgitust otsima hakkab. Sergi Plohhi lähenemisnurk NSV Liidu probleemidele oli välja kujunenud juba 1991. aastaks, kui ta mõni päev pärast putši Alberta ülikooli külalisprofessoriks saabununa pidi valima oma loengukursuse teema. Kanada kolleegid lootsid ja soovisid kuulda käsitlust demokraatia lõplikust võidust totalitarismi üle Venemaal, tema aga hakkas lugema võõrustajatele vähetähtsana tundunud kursust rahvusküsimusest Nõukogude Liidus. Autor märgib irooniliselt, et ajaks, kui kursus lõpule jõudis, oli NSV Liit, selmet olla demokraatia triumfi näide, hoopis lagunenud viieteistkümneks rahvusriigiks.

Plohhi peab aga Nõukogude Liidu lagunemiseni viinud peamiseks põhjuseks just seda, et Gorbatšov ei mõistnud liidu imperiaalset olemust ega suutnud seega ette näha tema juurutatud valimis­demokraatia paratamatuid tagajärgi rahvuspingetest tulvil ühiskonnas. Sellega on Plohhi tõepoolest tabanud asja tuuma. Öelnud veel enne võimule saamist Eduard Ševardnadzele oma kuulsa lause „Niimoodi edasi elada ei saa!“, pidas Gorbatšov ilmselt silmas plaanimajanduse ummikut, relvastuse võidujooksust põhjustatud tuumasõjaohtu ja kindlasti ka demokraatlike vabaduste puudumisest tingitud igasuguse kodanikuinitsiatiivi kängumist, kuid kindlasti mitte rahvuspingeid, mille lõõm oli NSV Liidus kaetud paksu tuhakorraga.

Kui Stalin ja tema järglased olid impeeriumile rahvussuhetest lähtuvat ohtu teadvustanud ning seepärast oli natsionalismisüüdistus üks rängemaid kuritegusid nõukogude inimese (eriti aga mõne kohaliku parteitegelase) paturegistris, siis Brežnevi-aastakümnete muretu propagandavaht „nõukogude rahvast kui uuest ajaloolisest ühendusest“ oli selle jama ajajad vist ka ise seda uskuma pannud. Gorbatšov tuli 1985. aastal võimule ettekujutusega, et kui anda „nõukogude rahvale“ demokraatia ja kodanikuvabadus, likvideerida raudne eesriie ning luua alused turumajandusele, sammub see rahvas teda kiites ühiselt ja rõõmsalt vastu õnnelikule tulevikule. Nõukogude võimu represseeritud vanaisade järel­tulijana oli tal selge ettekujutus poliitilisest vägivallast, kuid, kasvanud ja töötanud rahvuslikult suhteliselt homogeenses Stavropoli krais (venelasi 81%) ning suhelnud tihedalt teadusliku kommunismi õppejõust abikaasaga, puudus tal ilmselt igasugunegi arusaam tegelikest rahvuspingetest Nõukogude Liidus.

Kujukas tõend selle kohta oli jäme viga 1986. aastal, kui ta Kasahstani vanameelsest ja korrumpeerunud partei­juhist Kunajevist lahtisaamiseks asendas tolle Uljanovski oblasti venelasest parteisekretäri Kolbiniga ning kutsus sellega esile oma võimuperioodi esimesed suured rahvarahutused. Gorbatšov poleks nagu teadvustanudki, et kõigi liidu­vabariikide „nimirahvuse“ vääramatu privileeg oli olnud vähemasti rahvus­kaaslasest parteijuht (lk 280-281).

Plohhi on seisukohal, et „sarnaselt oma vahetute eelkäijatega ei arvanud Gorbatšov, et ta elab impeeriumis või et ta valitseb impeeriumi“ (lk 313). Selle asjaga on lood siiski pisut keerulisemad. 1990. aasta detsembris esinesin Kremlis Sverdlovi saalis (mitte Sverdlovski, nagu paistavad arvavat kõnealuse raamatu tõlkija ja toimetaja) NSVLi presidendi kohtumisel loovintelligentsi esindajatega. Soovitasin liiduvabariigid vabaks anda ning luua nende baasil mingi äsja hingusele läinud VMNi-taoline majandusühendus. Ärritasin sellega presidenti tõsiselt ning oma lõppsõnas pahandas ta „mingi Pribaltika poisikesega, kes kutsub üles laiali saatma riiki, mida on tuhat aastat loodud“. On hämmastav, et ka 12. detsembril 1991. aastal, s.t päeval, kui Venemaa ülemnõukogu hääletas Nõukogude Liidu laialisaatmise poolt, rääkis Gorbatšov ajakirjanikele, et „meie riiki ehitati kümme sajandit“ (lk 264). See näitab selgelt, et vähemasti oma alateadvuses mõtles Gorbatšov (nagu ka kõik ta eelkäijad) sellest riigist, mida ta juhtis, mitte kui vabariikide liidust, vaid kui tuhandeaastasest Vene impeeriumist.

Näiline liiduleping

Kõnealused probleemid algasid bolševike loosungist, mis võitluses Tsaari-Venemaa kui „rahvaste vangla“ vastu kuulutas välja iga rahvuse õiguse enese­määramisele. Sellest sai bolševike retoorika üks nurgakive ning tänu sellele ning muidugi ka Punaarmee nõrkuse tõttu saavutasid pärast Oktoobrirevolutsiooni riikliku iseseisvuse Poola, Soome ja Baltimaad ning koguni Tõva Vabariik. Kui pärast kodusõja lõppu hakati 1922. aastal bolševike võimu alla jäänud maadest moodustama n-ö uut riiki, toimus tormiline vaidlus Lenini ja Stalini vahel. Pragmaatilise inimesena leidis Stalin, et kõik nn rahvusriigid tuleks ühendada Venemaa alla autonoomia staatuses. Lenin nõudis rahvaste ja riikide võrdõiguslikkust ja nii sündiski liidulepingu alusel Nõukogude Liit, mille moodustasid Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia Föderatsioon. Kuna Lenin oma „lapsega“ rohkem tegeleda ei saanud, siis jääbki mõistatuseks, kas ta sai tõesti aru, et stabiilsena saab püsima jääda ainult võrdõiguslikkusele rajatud kooslus, või oli tegemist vaid pettemanöövriga. Stalin jättis Lenini soovi kohaselt loodud riigi formaalse fassaadi samaks, kuid taastas tegelikult äärmiselt tsentraliseeritud Vene impeeriumi, mida valitses Moskva bürokraatia.

Liiduvabariikide õigus NSV Liidu juhtimises osaleda seisnes kõigi nende võrdses esindatuses NSVLi ülemnõukogu ühes kojas (rahvuste nõukogus). Parlamendi teine koda ehk liidunõukogu moodustus proportsionaalselt elanike arvuga, mistõttu domineerisid seal vene rahva esindajad. 1936. aasta konstitutsioonis oli sätestatud ka iga vabariigi õigus NSV Liidust välja astuda, kuid protseduurireegleid selleks ette polnud nähtud.

Kui liiduvabariikidel oligi nominaalselt iseseisev parlament ja valitsus, siis kogu seda süsteemi hierarhilise liimina ühendava ning pisidetailidenigi kõiki otsuseid tegelikult vastu võtva NSVLi Kommunistliku Partei (ehk Mõõgavendade ordu, nagu Stalin oli kunagi avameelitsenud) koosseisus mingit eraldiseisvat Venemaa Kommunistlikku Parteid polnud ette nähtudki. Kom­partei kõrgema juhtkonna ehk poliitbüroo koosseisu kuulusid pärast Stalini surma liikmena ex officio Ukraina ja liikme­kandidaadina ka Valgevene parteijuhid ning n-ö hea tava kohaselt ka üks esindaja Kesk-Aasiast, üks Taga-Kaukaasiast ning üks Baltimaadelt. Keskkomitee aparaadis, mis päevast päeva impeeriumi juhtis, roteerusid madalamail ametikohtadel n-ö parteilise juhtimise kogemuse omandamiseks ka mõned liiduvabariikide esindajad. Ministrite ja nende asetäitjate seas neid peaaegu polnudki (kui tutvuse kaudu sinna sattunud ukrainlased välja arvata). Seega valitsesid kogu NSV Liitu moskvalased või sinna provintsist üle toodud venelased.

Süsteemi lõi sassi Eesti

Kogu muu maailma silmis tähendaski NSV Liit Venemaad. Kuni Gorbatšovi perestroika’ni oli see nii ka iga mõtlemisvõimelise nõukogudemaalase arvates. Kogu süsteemi lõi sassi 1988. aasta novembris Eesti NSV ülemnõukogu poolt vastu võetud suveräänsus­deklaratsioon (nii arvab ka Plohhi lk 166), millega Eesti seadused tunnistati NSV Liidu seaduste suhtes ülimuslikuks. Selle õigustamiseks pidid tollased Eesti juhid eesotsas Arnold Rüütliga sooritama sõnalise ekvilibristika imesid tõestamaks, et suveräänsus ei tähenda sugugi iseseisvust, ja nad saavutasidki sellega edu, kinnistades vene keelde (vist küll ainsa keelena maailmas) nende kahe sõna tähendusliku erinevuse. Igatahes kuulutas Gorbatšov koguni oma lahkumiskõnes 25. XII 1991: „Ma toetan kindlalt sõltumatust, rahvaste vabadust ja vabariikide suveräänsust. Kuid samal ajal ka liitriigi säilimist ja selle terviklikkust“ (lk 298).

Sellele deklaratsioonile olid aga eelnenud idee uuest liidulepingust, mida muu hulgas taotleti ka ENSV loome­liitude ühispleenumi otsusega (2. IV 1988) ning samal suvel Moskvas toimunud XIX parteikonverentsil võetud kurss mitme kandidaadiga valimisdemokraatiale. Ja just see (nagu õigesti märgib Plohhi) murdiski Nõukogude Liidu: kandidaatide valimisplatvormides hakati nõudma suveräänsust, iseseisvust, NSV Liidust väljaastumist. Suurriigi majandusliku olukorra kiire halvenemise tõttu tundusid need nõudmised valijatele üha enesestmõistetavamad. Kui Gorbatšov oleks mingi ime läbi 1988. aastal meie uue liidu­lepingu ettepanekuga nõustunud, siis oleks NSV Liit võinud ehk siiamaani alles olla ning Eesti iseseisvuse taastaminegi omandanuks teise tempo. Paraku oli see aga välistatud, sest Moskvas ei saadud lihtsalt aru, millest me räägime. „Tuhandeaastast riiki“ polnud ju mingi lepingu alusel loodud. 1990. aasta märtsis kuulutas Leedu ülemnõukogu selle vabariigi NSV Liidust sõltumatuks – ükski riik küll ei tunnustanud seda. Seejärel järgnes aga juba midagi mõistusevastast: Jeltsini isiklik võimuvõitlus ning viha NSV Liidu keskust kehastanud Gorbatšoviga viisid 1990. aasta juunis Venemaa suveräänsuse väljakuulutamiseni (kellest?).

Nüüd oli liidulepinguga kiire juba Gorbatšovil. Hirm oma ametikoht kaotada ja reaalsustunde puudumine viis aga NSV Liidu juhtkonna Gorbatšovi-vastase putšini. Selle purustanud Jeltsin ja tema meeskond hakkasid seejärel kiiresti keskust üle võtma. Paari aasta jooksul oli impeerium sunnitud endale selga panema föderatsiooni rüü, aga putšijärgselt hakati juba arutama ilma selge keskuseta riikide liidu ehk konföderatsiooni võimalust. Gorbatšov jäi siiski kindlaks teatud keskorganitega liitriigile, mis oleks olnud ühtne rahvus­vahelise õiguse subjekt, muul juhul ennustas ta aga kaost ning tuumarelvi omavate riikide ehk Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Kasahstani omavahelise kodusõja võimalust.

Kuna Ukrainale oli aga ka konföderatsioon vastuvõtmatu, siis jõuti Belovežje metsas lõpuks Gorbatšovi kukutamise ning Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) väljakuulutamiseni. Venemaa riigisekretär Gennadi Burbulis pakkus selle juures ometi välja küüniliselt lihtsa mooduse Nõukogude Liiduga lõpetamiseks: põhiseaduslikult keerulise liidust väljaastumise asemel kuulutasid kolm selle 1922. aastal asutanud riiki tolle ammu unustatud liidulepingu lihtsalt tühistatuks ja Nõukogude Liidu laialisaadetuks. Plohhi raamat sisaldab Belovežjes toimunu detailse kirjelduse, pressikonverentsil silmini täis olnud Jeltsinist kuni osalisi tabanud kabuhirmuni, et asjast kuulda saanud Gorbatšov laseb nad arreteerida. Gorbatšov otsustas siiski mitte jõuga vastu astuda impeeriumi paratamatule lagunemisele,mille eest räigemad hääled tänases Venemaa Riigiduumas tahavad teda kohtu alla anda.

Stalin leidis, et kõik nn rahvusriigid tuleks ühendada Venemaa alla autonoomia staatuses. Lenin nõudis rahvaste ja riikide võrd­õiguslikkust ja nii sündiski Nõukogude Liit. Liidu lagunedes teatas Jeltsin, et kui liidulised suhted peaksid lakkama, jätab VNFSV endale õiguse tõstatada küsimuse piiride revideerimisest. Putin on selle ähvarduse teoks teinud. Piltidel väljapanek Odessa katakombides, juuni 2016.

Stalin leidis, et kõik nn rahvusriigid tuleks ühendada Venemaa alla autonoomia staatuses. Lenin nõudis rahvaste ja riikide võrd­õiguslikkust ja nii sündiski Nõukogude Liit. Liidu lagunedes teatas Jeltsin, et kui liidulised suhted peaksid lakkama, jätab VNFSV endale õiguse tõstatada küsimuse piiride revideerimisest. Putin on selle ähvarduse teoks teinud. Piltidel väljapanek Odessa katakombides, juuni 2016.

Piia Ruber

Mõttekoht Euroopa Liidule

Euroopa Liidus on praegu vaidluse all küsimus, kas jääda rahvusriikide liiduks või kujuneda föderaalseks liit­riigiks. NSV Liidu kogemus näitab, et sõnadel pole seejuures erilist tähtsust: oli ju see ühendus põhiseaduslikult vabariikide liit, formaalselt liitriik, kuid seda valitseti kui täiesti unitaarset impeeriumi. Samasugune ühise parlamendi ja teatud mõttes ka valitsusega, ühisrahaga ning sisetollideta ja sisemise rännuvabadusega, kuid ka omaenese parlamentide ja valitsustega riikide liit on ka Euroopa Liit.

Rääkides arengust liitriigi suunas, mõeldakse eelkõige ühiste sõjajõudude loomist ning ühist välis-, aga ka maksupoliitikat, mis ühenduse efektiivsuse ja elujõu seisukohalt on ilmselgelt vajalik. Tegelikult käib jutt Euroopa Liidu seaduste ülimuslikkuse laiendamise ulatusest, seega samast, mille vastu tõusis Eesti NSV Liitu lagundades.

Ühist „euroopa rahvast“ siiski keegi luua ei soovi, mistõttu on ELil kindlasti NSV Liidust suuremad ellujäämise võimalused. Mida siis teha, et Brexitile ei järgneks „rahvuslike vabadusliikumiste“ lainet Euroopas? NSV Liidu katastroof annab selge vastuse: ülimalt tähtis on kõigi liikmesriikide võrdõiguslik sisuline kaasatus liidu juhtorganeisse ning bürokraatiaaparaati ja rahvusparlamentide vetoõiguse säilimine võimalikult laias küsimuste ringis.

Loomulikult pidurdaks see kindlasti Euroopa Liidu otsuste vastuvõtmise efektiivsust ega tee liitriigi suunas liikumist kergeks. Samas on tegemist ainsa rohuga, mis tagaks Euroopa Liidu stabiilsuse. Eestil tuleb aga nüüd leida see tasakaalupunkt, mille puhul suveräniteet säliks, kuid liitriigi poolt pakutav avatus ja turvalisus kaotsi ei läheks .

Ja kes ütleb, et Euroopa Liidu targal koos­hoidmisel poleks meil võimalik mängida sama ajaloolist rolli kui NSV Liidu lagundamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar