Ilmalik headusekuulutaja

Olev Remsu

Leena imetleb missikrooni. Elame ahnitsemisühiskonnas, kus igamees kraabib, küüned jõhkralt kõveras, kõik, mis saab, endale ning pälvib sel moel kaaskodanike austuse. Muudkui võetakse, võetakse ja võetakse. Olen siin resoluutselt parteiline ja kiidan ette heaks selle, mis räägib andmisest. Loomulikult esteetikalatti alla laskmata.

Vahur Laiapea on oma varasemateski dokumentaalides „Tummfilm kurdist tüdrukust”, „Hing on sees”, „Inimene pole kala”, „Teisel pool pidalitõbe” käsitlenud puudega inimeste ja nende pärast muretsemise teemat, seni viimases töös „Ilusad inimesed” vaadeldakse vaimupuudega noori ja seda, kuidas nende eest hoolitsetakse.

 

Elementaarsed tõed

Alustaks mõnest elementaarsest tõest.

Filmindus on kunstiliik, mis peaks vaatajas esile kutsuma eelkõige emotsioone (erandid välja arvatud). Nii on „Ilusate inimeste” (ja Laiapea varasemate tööde) puhul see nõue ainuüksi teemavalikuga täidetud. Jätab ju invaliidide elu vaid kalkkülma inimese ükskõikseks. Teiseks oleks päris hea, kui film keskenduks üksikjuhtumile, siis oleks see kindlasti tervik. Kolmandaks võiks lahatav juhtum olla enneolematu, kõige parem, kui ühelgi vaatajal poleks sellest varem aimugi. Neljandaks võiks see juhtum olla mõneti kahetine, sisaldada kõhkluse, et äkki pole asi ikka õige, vahest on liiale mindud, mine tea, kuidas publik on siiraks avameelsuseks valmis.

„Ilusates inimestes” näeme puudega neidude iludusvõistlust „Miss Vaimukad 2007”. Mina ei teadnud sellest midagi, usun, et kui oleksin enne filmi vaatamist kuulnud, oleksin valvsaks muutunud. Teema ju delikaatne, mis siis, kui haavab kedagi?

Niisiis, elementaarsed tingimused on täidetud, ja seda juba intrigeerivast pealkirjast alates.

Filminduse dramaturgiline alus on vastandamine.

Laiapea on oma töös vastandanud pärismissinduse ning „Miss Vaimukad 2007”. Kinematograafiline vastandamine peaks olema harmooniline, vastandid peaksid teineteisega sobima, olema kooskõlas.

„Miss Vaimukad 2007” valitakse päris­missinduse taustal ja (kuri)kuulsa missikontori abiga, isegi meie missitaat Valeri Kirss vilksatab siin ja seal oma professionaalses tegeluses.

Kui pärismissindusse suhtutakse kas kergema või õelama irooniaga, selle võitjatesse kas vähema või suurema kadedusega, siis invaliidsuse puhul peaks vaataja südames olema ainult kaastunne, olgugi et teinekord ehk silmakirjatsev.

 

Autoritõde

Nõnda et missikontori sidumine „Miss Vaimukad 2007” valimisega on õnnestunud nõks. Uskumatu, ent sel moel rehabiliteeritakse veidike pärismissindustki, mida naisõiguslased teatavasti silmaotsaski ei salli. Huvitav, mida nad ütlevad „Miss Vaimuka 2007” valimise kohta? Kas peavad sedagi naise keha kultiveerimiseks vaimu ja ühiskondliku positsiooni arvel?

Mõni asi on nõnda lihtne, et seda ei märkagi.

Mis tekitab igas loos pinget? Kohtumised loomulikult. Ilma tegelaste kohtumisteta pole ühtki süžeed ei kirjanduses ega filmis.

Laiapea on „Ilusates inimestes” kohtuma pannud reaalsed inimesed: 2007. aasta Tallinna ja Eesti pärismissi Viktoria Azovskaja ning „Miss Vaimukad 2007” tiitli pälvinud Saaremaa neiu Pille Siplase. Ilus ja mõjus! Vaimukate miss saab juurde ilu, pärismiss tundeid.

Usun, et iga normaalne inimene tahab olla ilus, ja kui mõni seda ei soovi, siis võib tema vahest normaalsete hulgast välja arvata. „Miss Vaimukad 2007” konkurss oleks siis üks tee meist eemalolevate inimeste toomisel ühiskonda, nende sidumisel normaalse eluga.

Mingil määral sisaldab puudeteema ju teatud riski: karta pole niivõrd kellegi küünilist solvamist, kuivõrd pisarate nõristamist ja sentimentaalsust, mis ehk solvamisega võrdne.

Milline on Laiapea autoritõde, kodanikupositsioon (point of view)?

Laiapea on karge headusekuulutaja. Meie ühiskonnas on positiivsed väärtused jäetud suuresti kiriku kanda ja sellest on veidi kahjugi. Materialistlikuma maailmavaatega inimene ei pruugi leida sealt tuge, võib seda kõike pidada mustakuuemeeste pobinaks. Laiapea headusesõnum on ilmalik ja materialistlik.

„Ilusad inimesed” on otsekui hümn omakasupüüdmatusele, film väärtustab andmist meie võtmisühiskonnas.

 

Järg ehk uus film

Põhifilmigi vaadates jäi mulle mõni asi arusaamatuks. Miks näeme missivalimise ettevalmistamisel nõnda palju noormehi oma rõivaid triikimas ja lipsusidumist õppimas? Kas ka publik tahab olla kaunis? Internetis surfates sain sealsest ajakirjandusest teada, et samas Tuksi spordi- ja puhkebaasis Läänemaal toimus missivõistlusega paralleelelt üritus ka vaimupuudega noormeestele, konkurss „Noobel Härrasmees”. Sotsiaalselt ja eetiliselt on see muidugi tähtis ja ilus, kuid filmi terviklikkuse aspektist kahjuks liigliha.

Kummati on „Ilusate inimestega” ühes paketis veel selle järg, milles „Miss Vaimukad 2007” tiitli pälvinud Saaremaa neiu Pille Siplane teeb juba ise filmi.

Süžee alusel on järg igati loogiline. Pille võitis auhinnaks amatöörkaamera koos missikrooniga, filmitegemine on tema unistus ja nüüd see täitubki, pealegi veel pärisrežissööri Peeter Simmi enda juhendamisel.

Siiski ei ole järjes nõnda võimsat elamuslaengut kui „Ilusates inimestes” endas, järg on välja kukkunud lahjem, jätkab seega järjefilmide klassikalist kurba jada.

„Ilusad inimesed” on iseseisev teos ilma järjetagi, järg pole põhitööta mõistetav.

Ometi pole järg põhitööga ainult süžee kaudu seotud. Emotsionaalselt on kandvam ema ja tütre vahekord, vihjamisi saame teada põhjusegi, miks tütar vaimupuuduse all kannatab. Ehk oli tegemist veidi ettevaatamatu emaga, kes töötas beebit kandes trükikojas tinaladujana ja tinast eritus mürk tema kehasse? See on vapustav ja sügav ning avaldatud nagu möödaminnes, otsekui juhuslikult. Nii peabki suurtest asjadest rääkima.

Laiapea on vastandanud pärismissinduse ja „Miss Vaimukad 2007” konkursi, püüan minagi kasutada oma praeguses kirjatöös seda kindlat võtet.

Olen näinud paari filmi õnnetust Arnold Oksmaast, kes on kollase meedia poolt lihtsalt vangi võetud, olgu pealegi, et edevuse sunnil ennast ise vabatahtlikult vangi andnud. Teema on ju sama, eks ole? Ikka need puudega inimesed. Ent ühel puhul on tegemist haiglase huvi ja abitus seisundis inimese kurja ärakasutamisega, teisel juhul õilsa teoga,  meie nõrgemate vendade ja õdede abistamisega. Töö Oksmaast on madal ja räpane haltuura, Laiapea film ülev ja kõrge. „Ilusatest inimestest” õhkub midagi suursugust. Kahjuks on olukord niisugune, et madalus müüb etemini ning eetikavabu filme Oksmaast näeme teleekraanidel ühtevalu, Laiapea kõlbelist tööd haruharva.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming