Ikestatud rahvad ja ENPA

ANDRES HERKEL

Tänavune kevad rõõmustas kahe kodanikualgatusega. Kõigepealt pöördus Tunne Kelami ja minu poole Martin Hausenberg, kes oli kogunud sadu allkirju tiibeti laama Tenzin Delek Rimpotðe kaitseks. Puna-Hiina võimud on selle tiibeti õpetlase nn. riigivastase tegevuse pärast surma mõistnud. Allkirjad üleskutsega tagada Tenzin Delekile õiglane ja avalik kohtumõistmine ning mõjutada selle saavutamiseks Hiina võime olid suunatud Eesti välisministrile. Enesestmõistetavalt ühines üleskutsega riigikogu Tiibeti toetusrühm, kes adresseeris samasisulise pöördumise ka Hiina saadikule. Muidugi võib küsida, kas neil allkirjadel on mõju? Aga Eesti vabatahtlikud tegutsesid laiema rahvusvahelise kampaania raames, saades inspiratsiooni soomlastelt. Tenzin Deleki saatus ja Tiibet pole maailmale ükskõik. Ja Eesti on osa maailmast. Teiseks rõõmustas mind 28 kultuuritegelase avalik kiri, mis mõistis hukka Venemaa jätkuva vägivalla tðetðeenide kallal. Kiri sündis vähem kui nädal pärast 9. mai pommiplahvatust Groznõi staadionil. Kes ka ei olnud tolle verise ilmakäraka korraldaja, on selge, et toimunu ei tee tðetðeenide taotlusi mõistetavamaks. Vastupidi, nukupresident Kadõrovi ja ta kaaskonna õhkulaskmine kõmiseb maailma meedias palju tugevamini kui tðetðeenide igapäevane tapmine ja tagakiusamine. Meie valdavalt noore põlvkonna kultuuritegelased tajusid ohtu, et pogrommid kaitsetu rahva vastu võivad laieneda ning maailma valmisolek Venemaad korrale kutsuda muutub veel nõrgemaks kui seni.

Mõlemad näited kinnitavad, et Eesti ühiskonnas leidub küpsust, empaatiavõimet ja avatust maailmale. Ja mõlemad piiritlevad temaatika, mida pean maailma poliitikas kõige valulisemaks ja samas kõige olulisemaks ? see on inimõiguste ja rahvaste enesemääramisõiguse tegelik olukord.

Samuti võluvad mõlemad algatused oma sõnumi positiivsusega. See on siiras ja lihtne, sest rikkumata ?reaalpoliitikale? allumise ja topeltstandardite omaksvõtu tõvest. Õieti on see humanismi alusprintsiip: armasta ja hoia teist inimest nii, nagu sa tahaksid, et sind armastataks ja hoitaks, ning püüa teisi säästa kannatustest, millest sa tahad, et need sulle kunagi osaks ei saaks.

Olen kuulnud osundatud piiblitsitaati kordamas ka kauaaegset Euroopa Nõukogu peasekretäri Walter Schwimmerit. Teoorias on kõik selge ning väärtuste määratlemisega ei teki juhtpoliitikutel probleeme. Ligimese mõiste on kristlikus kultuuriruumis paari viimase sajandi jooksul avardunud, teiseusulisi nähakse endasarnasena ning igat sorti rassism ja ðovinism on hukka mõistetud. Ometi pole riikide poliitikas juba koloniaalajastust alates suudetud järgida humanismi ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.

Inimõiguste kaitse on ÜRO, Euroopa Nõukogu ja paljude valitsusväliste organisatsioonide poolt esile tõstetud. Rahvaste enesemääramisõigus kajastub ülla põhimõttena nii mõneski rahvusvahelise õiguse alusdokumendis. Ja ikkagi tapetakse tðetðeene, hävitatakse tiibeti kultuuri, ei taheta kuulda kurdide ja teiste rahvaste omariiklusest. Venemaa on läinud nii kaugele, et sunnib väikerahvaid oma keeli kirillitsas kirjutama.

Parlamentaarne foorum, mis seda tüüpi küsimustega peab tegelema, on Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA). Pärast Berliini müüri varisemist on Nõukogu liikmesriikide hulk plahvatuslikult kasvanud, ulatudes nüüdseks neljakümne viieni. Kahtlemata on sekka sattunud riike, kus demokraatlik areng pole kõige paremini läinud, ehkki (näiliselt) ranged liitumiskriteeriumid seati kõigile. Ja tegemist on ikkagi riikide, mitte rahvaste liiduga, sestap pole baskide ja bretoonide, kurdide ja tatarlaste hääl üldse kuuldav.

Kui siinkirjutaja 2003. aasta kevadel Eesti riigikogu poolt volitatud assamblee liikmena Strasbourg?i Euroopa Paleesse jõudis, olid tormilise laienemise sündmused lõppenud. Kui mitte arvestada peagi liituvat Monacot, siis on regiooni riikidest kõrvale jäetud üksnes Valgevene. Assamblee tegevus on uut mõtestamist nõudvas järgus, kus ühelt poolt õõnestab senist identiteeti Euroopa Liidu laienemine ning teiselt poolt süvenev võimetus demokraatia ja inimõiguste tagamisel edu saavutada. ENPA jõuetuse lakmustestiks on kestev sõda Tðetðeenias ning suutmatus tsiviilelanike kaitseks midagi teha.

Demokraatia õppimise motiivile rõhudes püüab osa riike endale hinnaalandust nõuda ning tihti on neil edu. Müstilistel vormelitel ?parem sees kui väljas? ning ?dialoogi jätkamine? on pimestav toime. Meenub üks Sergei Kovaljovi sõnavõtt poliitikakomitee istungil. ?Tooge kasvõi üksainus näide, kus mõnele riigile avansina antud liikmesus on toonud edu inimõiguste valdkonnas,? nõudis ta. Jutt käis Valgevenele erikülalise staatuse andmise võimalusest, aga Kovaljov keeras jutu ka Venemaa peale, kinnitades, et 1996. aastal avansina antud liikmesus oli jäme viga. Kas see viis Tðetðeenia konflikti lahendamiseni, nagu toona loodeti? Vastupidi, see on viinud tðetðeenide järjest karistamatuma hävitamiseni. See oli muuseas üks viimaseid Kovaljovi esinemisi, sest pärast detsembris toimunud duumavalimisi pole Venemaa delegatsioonis enam inimõiguslasi.

ENPA hindamisel võib välja tuua kahesugust lootusetust. Esiteks see, et pärast diktatuuririikide liitumist on töövõime pärsitud, inimõigusi ja rahvaste õigusi ei suudeta kaitsta isegi sõnades. Teine, veel lootusetum hoiak ütleb, et Eesti peab Euroopa Nõukogus olema tähelepandamatu ja vaikne. Meie peasuund on Euroopa Liit, idapoolsema Euraasiaga pole meil asja ? las mädaneb! Liiatigi võivat ülemäärane aktiivsus Venemaad ärritada. Tegelikult on Euroopas küllalt hea tahte inimesi, sealhulgas poliitikuid, kes tahavad demokraatlikke väärtusi väljapoole kanda. Iseasi on küsimus, kas alati suudetakse ja osatakse seda teha. Liiga tihti usutakse euroopalike väärtuste universaalsust ning ka seda, et inimene, kellega me vahetult suhtleme, on oma olemuselt hea. Tänapäeva diktatuuririikide juhtpoliitikud valdavad suurepäraselt mesijuttu headest kavatsustest, rasketest oludest ja halvast opositsioonist, kelle suu on parem kinni siduda. Üks suuremaid hädasid algab sellest, et ei kuulata mitte seda, kellele kõige rohkem liiga tehakse, vaid hoopis seda, kes kõige kõvemini karjub.

Küsime, mis vahe on esimesel ja teisel Tðetðeenia sõjal? Aga see vahe, et esimese sõja ajal oli Vene press oma käsitlustes suhteliselt vaba: tðetðeenide taotlused tehti maailmale mõistetavaks ning venelaste hirmuteod kõigile nähtavaks. Nüüd toimub kõik suletud uste taga ning pressivabadus on piiratud. Samas mängitakse probleemina esiplaanile hoopis Läti haridusreform. Hiljaaegu lugesin ühest raportist ? jutt oli Türgi monitooringu lõpetamisest ?, et viimase seitsme-kaheksa aastaga on Türgi teinud suuri edusamme, on ilmunud kurdikeelsed meediaväljaanded ning osaliselt saab kurdi keeles ka kooliharidust. Kahtlemata on need Türgi poolt õiges suunas astutud sammud. Aga seda võõristavam on näha, et näiteks Läti puhul seatakse kahtluse alla õigus viia riigikoolide gümnaasiumiaste üle riigikeelsele õppele. Seejuures tähendab lätikeelne õpe seda, et vaid 60 protsenti ainetundidest on läti keeles, sealhulgas loetakse lätikeelseks ainetunniks näiteks võõrkeel!

Kohati muide on kasu Þirinovskist, kes vene poliitikute niigi absurdsed nõudmised täieliku ja kõigile mõistetava absurdini viib. Viimati pani ta Berliinis peetud foorumil kahtluse alla, kas nii väikse rahva nagu lätlaste keelt ikka saab käsitleda keelena, mida Läti riigis oskama peab?

Rahvaste ja eriti rahvusvähemuste olukorra hindamisel on ilmselt otstarbekas teha staatusekategooriate jaotus. Esiteks on olemas rahvad, kes elavad oma ajaloolisel asualal, kuid kellel oma riik puudub, paremal juhul mingi piiratud autonoomia. Selliseid rahvaid on maailmas kõige rohkem ning osa neist on selgelt väljendanud soovi ise hakkama saada (tðetðeenid, tiibetlased, kurdid). Teiseks on olemas rahvusvähemused, kes elavad küll oma ajaloolisel asualal, kuid see asuala on teise riigi territooriumil. Heaks näiteks on Rumeenias või Slovakkias elavad ungarlased, kuna Ungari riigipiir on märksa kokkusurutum kui ungarlaste tegelik asuala. Kolmandaks on olemas sellised vähemused, kes ekspansiooni ja koloniaalpoliitika tagajärjel on asunud elama väljapoole oma ajaloolist asuala teise rahvusriigi territooriumile. Eestis ja Lätis elavad venelased kuuluvad valdavalt just viimasesse rühma.

Kindlasti on kõigi kolme rühma puhul tegemist keerukate küsimustega ja kõigil juhtudel tuleb juhinduda ligimesearmastust nõudvast kõlbelisest imperatiivist. Küll aga võib ENPA kogemuse alusel osutada probleemide ebaproportsionaalsele käsitlemisele. Kõige raskem on adekvaatselt käsitleda riigita rahvaste probleeme, sest neil puudub mehhanism oma huvide kaitsmiseks. Kõige ülereageerivam on käsitlus pahatihti just kolmandal juhul ? eriti, mis puudutab Läti ja Eesti venekeelset elanikkonda. Siin mängib rolli Venemaa naabrus ja võime ka väikestele asjadele suurt tähelepanu tõmmata ning probleeme kõverpeeglis paista lasta. Me peame sellega arvestama, kuid me ei tohi sellega leppida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming